Читать книгу Saladuste suvi - Nikola Scott - Страница 5

„Selles pole üldse mingit kahtlust, proua MacAllister. Mitte kõige vähematki.”

Chloe silmitses tähelepanelikult meest, kes istus tema vastas ja oli toetanud käed riikliku tervishoiuameti standarditele vastava kirjutuslaua servale. Kas saatusel tõesti ei olnud lähetada paremat tõekuulutajat kui see kiilanev, närvilisusele kalduv mees, kes istus seal teda põrnitsedes ja kopsis sõrmeotstega kannatamatult analüüsitulemuste lehtedel?

Chloe märkas, et arsti pilk vilksas korraks kellale seinal, ja püüdis end kokku võtta. Tervishoiuamet tahtis hoida iga patsiendi vastuvõtu kümne minuti või isegi lühema aja piires. Aidan oli rääkinud talle arvutuid lugusid patsientidest, kes olid liiga aeglased ja pikendasid sellega teiste ooteaega, ajades kogu süsteemi sassi. Temagi oli vastuvõtuaja piiri ületanud juba viie minutiga, millest neli sai raisatud lihtsalt näost kaamena vaikides ja mõttetult eitades fakti, et mitte mingit kahtlust pole. Mitte mingit.

„Me anname teile paberid koju kaasa,” lausus doktor reipalt, tehes kätega suunavaid liigutusi, justkui õhutades teda kollaselt plasttoolilt tõusma. „Nüüd on teil mõne järgmise nädala jooksul vaja ...”

Sõna „koju” oli see, mis vallandas ajus reaktsiooni – mis kangutas lõpuks Chloe keele suulae küljest lahti ja vähendas pininat kõrvades, nii et ta sai öelda: „Vabandage, aga kas te palun siiski kontrolliksite veel kord? Tahaksin olla absoluutselt kindel. Midagi võis ka segamini minna, eks ole?” Ta hingas sügavalt sisse ja laskis kätel sülle kukkuda.

„Siin-seal vahel ikka eksitakse, kas pole?” Ta katsus poetada selle viimase lause nagu möödaminnes, nagu mõista andes, et vigu võib teha kes tahes, aga see mees küll mitte.

„Oleme juba kaks korda kontrollinud, proua MacAllister,” tähendas doktor Webb kannatamatult, „ja ainult sellepärast, et teie seda nii tungivalt nõudsite, ehkki tegelikult on see juba raiskamine. Analüüsid on tehtud täpselt ja hoolikalt. Ma ei saa aru, milles on probleem – teie seisund on suurepärane, ka vanus on peaaegu ideaalne. Kas te tööl käite?”

Chloe raputas pead ja arst noogutas tunnustavalt. „Noh, näete siis. Te ei joo, te ei suitseta, teil on kena kodu,” uuris ta pabereid „Plymouthi kõige kaunimas linnaosas. Hartleys. Minu ristiema elab seal.”

Tohter ootas sekundi murdosa, et Chloe talle takka kiidaks, mainiks enda seost selle kahtlemata silmapaistva daamiga või millegi muuga, mis võiks kuulutada patsiendi peatset lahkumist.

„Meditsiinilisest vaatepunktist olete ideaalne,” jätkas arst. „Parem ei saaks ollagi. Margie annab teile kohe registratuuris kogu vajaliku info.”

Doktor Webbi hääl uhkas temast üle, kõrvad noppisid välja üksikuid sõnu, nagu kena ja veri ja kliinik. Ja ka suurepärane. Jah, see kõik võiks tõepoolest olla suurepärane. Ta abikaasa hüppaks rõõmust lakke. Mees oli sellist uudist ju kuude viisi oodanud.

Doktor Webb jäi ukse kõrvale seisma, nii et Chloel ei jäänud enam muud üle kui toolilt tõusta. Aga naine tegi seda rõhutatud aeglusega, püüdes ennast kuidagi kokku võtta, et esitada viimane, kuid tema jaoks otsustava tähtsusega küsimus.

„Kas te saaksite ... Sooviksin teada, kas oleks võimalik talle sellest mitte teada anda? See tähendab ... minu abikaasale?”

Doktor Webb kobas prillide järele, aga kõõritas siis Chloet oma lühinägelike silmadega.

„Miks peaksin mina talle sellest teada andma?” Doktor Webb ei paistnud kummardavat Aidanit samal määral kui kõik teised; osalt sellepärast oligi Chloe ta enda ihuarstiks valinud, isegi kui see tähendas seda, et oma harvadel arstilkäikudel sai ta pirtsaka kohtlemise osaliseks. Meditsiini alal tegutsejate ringkond oli Plymouthis aga väike ning oli täiesti võimalik, et doktor Webbi tee ristub peagi Aidan MacAllisteri omaga, ja Chloe eelistaks, et nende vahel sugeneda võivas vestluses temast juttu ei tehta.

„Tahan lihtsalt talle seda ise öelda. Õige silmapilgu valida.”

Doktor Webb mühatas teda minema saates ja lennutas ukse lahti. „Loomulikult. Mul ei tuleks pähegi. Konfidentsiaalsus ja kõik see muu. Olen kuulnud, et nad laiendavad oma vastuvõttu. Küllap on ta väga hõivatud. Igal juhul sellest mitte sõnagi,” lausus ta sõbralikult.

Ta hakkas juba ust sulgema, kuid Chloe pidas teda veel kinni. „Ja Danny, te teate ju – minu vend –, kas te arvate, et see võiks olla ... probleemiks. Lapsega seoses?”

Doktor Webb kaalutles hetke.

„Ma peaksin tegema süvauuringu,” ütles ta. „Tuleks otsida rohkem teavet teie vanemate kohta. Te ise peaksite end uuele vastuvõtule registreerima. Ja kui teie vanematelt on hiljuti võetud vereproove, tooge tulemused kaasa. Siis räägime.”

Enne kui Chloe jõudis veel midagi lisada, kas või asjasse puutuva fakti, et tal ei ole enam ei vanemaid ega vereproove, oli arst siiski suutnud ta ruumist välja suunata ning ukse tema selja taga kinni lükanud.

Kolm minutit hiljem seisis Chloe arstipunkti ees tänaval. Ta ei olnud mitte midagi küsinud vastuvõtuõdedelt, kes kippusid alati pärima „sümpaatse doktor MacAllisteri” järele ning imestasid naerusuiselt, miks pagana päralt tuleb ta kogu selle pika tee nende juurde, kui tal on kodus keegi, kes võiks kõik ta haigused ära ravida. „Mina kohe kindlasti nii ei teeks,” itsitas ilus punapäine õde sosinal teisele, kui Chloe toppis käekotti talle ulatatud voldikuid, tehes seda pisut jõulisemalt, kui oleks vaja olnud.

Ta silmitses tähelepanelikult busse, mis viisid inimesi tööle, kooli ja ostukeskusse piima järele. 14., 44., 62. Numbrid kihutasid mööda, otsekui toimetaksid nad edasi mingit salakoodi, mis võiks talle öelda, kuidas teha nii, et see vestlus doktor Webbiga saaks osaks temast, Chloest, mitte ei oleks lihtsalt vormiline analüüsitulemuste kokkuvõte. Ta võiks näiteks osta kihisevat viinamarjamahla. Ta oli kusagilt kuulnud, et viinamarjamahl on sellistes olukordades parim valik.

Number 5. Siis jälle 62. Ilm oli soe ja niiske ning pärast pikki nädalaid kestnud veidralt rahutut ja heitlikku perioodi hakkas nüüd ida pool pilvi moodustuma. Bensiinilõhnaline keeristuul viis ta juuksed vihinal lendlema ja sikutas seelikut, tuletades meelde, et Aidanile ei meeldi, kui ta kasutab ühissõidukeid. Stafülokokk – see bakter – ootab vaid juhust, Chloe. Ja siis need inimesed bussis. Bussis võib olla igasuguseid. Mõni järjekordne Suffolki kägistaja.

Chloel oli vedanud, et ta ei pidanud kuigi sageli väljas käima. Ja kui tal oligi vaja minna, võis Aidan talle ju alati auto jätta, eks ole?

Täna hommikul siiski autot polnud jäetud, sest Aidan ei teadnud, et naisel on vaja kuskile minna. Bussid olid varemgi olnud ta ainus liikumisvahend, ja talle need päris meeldisid. Tihe bussiliinide võrgustik võib viia su kuhu tahes, kas või läbi terve Inglismaa, kui Chloel tuleks selline tuju. Talle meeldis selle juures just täielik anonüümsus, kuidas mitte keegi ei hooli karvavõrdki sellest, mida sa teed, mis sul seljas on, millest sa mõtled. Mis mõtted su kaunis peakeses liiguvad? armastab Aidan küsida, ja uurib teda siis lähemalt, justkui võiks ta rohkem pingutades ja kauem teda vaadates suruda end otse tema mõttevälja. Inimesed bussides vaatavad sinust läbi ning sa saad oma mõtetega vabalt omaette olla ega pea neist kellelegi aru andma.

Ta pidi istuma bussi number 14 ja seda tuli teha kiiresti, kui ta ei tahtnud hilineda. Esmaspäeviti tuli Aidan pärast viimase patsiendi ärasaatmist otse koju ning tahtis, et Chloe istuks temaga katuseterrassil, jooks viisakal kombel klaasikese ja nad kõneleksid oma päevast. Keda Aidan oli opereerinud ja mida teha nädalalõpul. Ka uuest arstist, keda nad oma arstipunkti otsivad, ning kuhu võiks sõita puhkuse ajal. Täna õhtul räägivad nad ka millestki tõsisemast, mida ei saa enam eirata ega eitada ega selles kahelda – nimelt et tema, Chloe MacAllister, saab lapse. Et ta on kakskümmend kaheksa aastat vana, täiesti terve ning ta elu on ideaalilähedane ja nüüdsest peale ka täiuslik.

Üks takso jäi seisma otse bussipeatuses ja pani maha kädistavate tüdrukute seltskonna – nad olid ilmselt teel kaubanduskeskuse kinno –, ning Chloe kummardus auto aknale lähemale, et paluda taksojuhil end koju viia.