Читать книгу Saladuste suvi - Nikola Scott - Страница 7

„Üks lennuk kukkus alla! Lennuk kukkus alla ...”

Mu käed mähkusid õe kaela ümber ja ma hoidsin temast kõvasti kinni, just nagu siis, kui olin üheksane ja tema viisteist ning ma olin pärast õudusunenägu tema voodisse hiilinud. Ent aegamööda hakkasin aru saama, et ta lõhnas võõralt: pigem oli see segu mingist parfüümist ja muudest suurlinna aroomidest, milles ma ei tundnud ära ei koerte ega rohu ega ammugi selle lilla lõhnaseebi hõngu, mille tavaliselt kinkis meile sünnipäevaks tädi Marjorie, asudes võitlusse meie käte häbiväärse seisundiga. Aga kui õde libistas nüüd pihkudega üle mu õlgade ja sealt mööda selga alla, otsekui teeks ülevaatust, oli see puudutus täpselt niisugune, nagu see alati oli olnud: lohutav ja soe.

„Foxy, mida sa ometi räägid?” naeris ta mulle otse kõrva sisse. „Maanteedel on põrgu lahti, ma poleks äärepealt kohale jõudnudki. Et sa teaksid – kogu Inglismaa on liikvel.”

Tõmbasin end järsult temast lahti. „Peame kohe kellegi sinna saatma. Nad lendasid, Georgie; esialgu ei arvanud ma sellest midagi, aga siis ... Kartsin vaatama minna. Kui rumal minust, mul on nii kahju ... Üks neist jäi teistest maha ja hakkas siis alla langema ...” Vakatasin ja jäin teda üksisilmi vaatama, vaevu märgates, et Georgiana on ka juukseid lõiganud. Selle asemel peatus mu pilk hoopis väikese nokaga läikival mütsil, mis oli õe kummardumisel vajunud varjama tema nägu, kust nüüdseks oli kadunud kogu naer.

„Oled sa kindel, Maddy?” nõudis ta tungivalt, ja siis, vastust ära ootamata, päris: „Kus see täpselt juhtus, kas siin lahe ääres või kaugemal sadama pool?”

„Timuka järsakul,” sõnasin, ahastus hinges, ja tema sulges silmad. Nägin, kuidas ta kõrisõlm liikus, kui ta neelatas. „Oh Georgie, oleksin pidanud kohe minema ja vaatama, kas seal on abi vaja.”

„Rahu, tibuke, kõik saab korda.” Ta võttis imelühikeseks silmapilguks mu näo oma pihkude vahele ja surus lauba vastu minu oma, libistades pöialdega mööda mu lõuajoone kurve. „Kõik on hästi, ma olen nüüd siin.”

Ja juba ta jooksis, võttis trepil mitu astet korraga, ning mina püsisin tal kannul, patsutades kiiresti kätega, et hoogu juurde anda.

„Tädi!” hõikas Georgiana. „Hobson!”

„Georgiana, lõpuks ometi!” Tädi Marjorie hallid spiraallokilised kiharad hüplesid näo ümber, kui ta oma väikesest toast, kus ta raadio ees istudes oli uudiseid oodanud, välja ilmus. „Ma lihtsalt ei suuda ette kujutada, mis sind mandril nii kaua kinni pidas, ja nüüd, kui Hitler ja Stalin on ühte heitnud, üks kõige jõledamatest asjadest ...”

„Väljas lahe ääres oli lennuõnnetus,” teatas Georgiana ilma pikema sissejuhatuseta.

Tädi Marjorie suu peatus keset jutuvoogu ja jäi õudusest O-tähena ammuli. Siis sai tädi hääle tagasi ning sööstis oma sallide ja seelikute kuhilas lähemale. „Oh seda jumalast neetud sõda,” hüüatas ta. „Kas ma ei öelnud teile? Ütlesin ju? Ongi need lugematud tragöödiad platsis!” Ta häälest kostis varjatud võidurõõmu, sest need õudused, mille toimumist ta oli juba üle aasta ennustanud, olidki nüüd siinsamas käeulatuses. „Oh, ja mida meie saaksime teha, mida oleks üldse võimalik teha?”

„Helistada lennuväljale, tädi,” sekkus Georgiana kannatamatult. „Ja kellelgi oleks vaja sinna kohale minna, et otsida ...” – ta heitis mulle kiire pilgu – „ellujäänuid,” lõpetas ta kindlalt. „Hobson!”

„Tulen juba, tulen juba.” Kusagilt maja sisemusest kostis räme hääl. „Võtke nüüd hoogu maha, preili Georgie, saabusite ju alles. Küll on tore kuulda, et neil seal mandril pole õnnestunud raasugi teie hoost ja innust ära nudida.”

„Seda juba ei juhtu,” hüüdis Georgie vastu, saates minu poole valuliku grimassihakatise just sel hetkel, kui Hobson nähtavale ilmus, ühes käes vaas ja teises musta pesusameti pundar. Mehe silmad lõid särama, kui ta Georgiet nägi.

„Preili Georgie, ütleksin, et olete ikka kaunis kui maikuu roos ...”

„Hobson, hirmsad uudised,” torkas Georgiana kiiresti vahele, ja parajasti siis tulid rutates trepist üles ka Cookie ja Susan, Susanil käsivarrel järgmine kuhil musta värvi riiet. Cookie sööstis näost särades lähemale, sest tema armastatud Georgiana, keda oli tõesti liiga kaua mandril kinni peetud, oli lõpuks koju saabunud, ja tema oli sel puhul küpsetanud Victoria keeksi.

Nad mõlemad peatusid poolel teel, kui Georgiana viimased sõnad nendeni jõudsid.

„Ega ometi sakslased juba siin ole?” Hobsonil oli raskusi nende sõnade väljaütlemisega, ja mulle meenus korraga, et ta oli ju sõdinud 1918. aastal kõrvuti minu isaga, kes tõi ta Summerhilli kaasa gaasirünnakust poolpimeda ja hirmununa, nii et ta sellesinase maailmaga täiel määral enam ei kohanenudki. Pärast seda, kui papa suri ja tädi Marjorie meie juurde kolis, taludes külmavereliselt tõsiasja, et oli sunnitud elama selles pärapõrgus, mis oli nõudnud ta õe ja õemehe elu, oli Hobson olnud see, kes hoidis igapäevased asjad käigus oma vaiksel ja võimekal moel. Frank oli mind kampa võtnud, pidades oma lõppematut võitlust aias ja põllulappidel, et hoida meid tervete ja toidetutena, ning Cookie oli toonud ka Susani Summerhilli tööle ning küpsetas meile tee kõrvale kooke, uskudes, et see teeb ka kõige süngema päeva pisut helgemaks.

„Veel hullem!” kriiskas tädi Marjorie oma elutoast, kus ta telefoni küljes rippus. See aparaat oli saabunud suure pidulikkusega aasta enne isa surma ning tädi Marjorie pidas seda teiseks suureks õnnistuseks peale raadiot, sest see tähendas, et ta sai helistada oma õele, minu tädi Hillyle Yorkshire’is. „Täiesti mõttetu surm ja häving on juba käes, ehkki Hitlerist pole veel kippu ega kõppu. Jah? Proua Claxton, olge kallis ja ühendage mind kuningliku õhuväe ülemaga.”

Cookie laksatas hirmunult käe suule. Susan sulges suure meelekindlusega ukse, kui tädi Marjorie hakkas pobisema midagi külmadest veehaudadest ja mõttetust surmast, ja mina panin käe ümber Cookie laia selja ning tüürisin kogu seltskonna raamatukogu ja sealse šerripudeli poole, mida isa hoidis vitriinkapi otsas just hädaolukordadeks.

„Kutsu Frank kaasa ja tooge paat kuurist välja,” ütles Georgiana Hobsonile. „Maanteed on nii ülerahvastatud, et armee personalil kuluks alla rannikuribale jõudmiseks terve igavik.”

„Jõe kaudu ei saa minna, eriti nüüd mitte, kui tõus on tulemas.” Hobson laskis kätel käia ja sidus juba oma rohelise põlle paelu lahti. „Maabumissilla juures teisel pool Timuka järsakut on alati mõned sõudepaadid ankrus. Kus taeva päralt see Frank siis on?”

„Rohib oma kõrvitsapeenart,” poetas Cookie tasa, kummutades šerriklaasi ühe hooga põhjani.

„Hobson, oota.” Haarasin koridorikapist villase keebi. See oli isa oma ja oli jälle välja ilmunud, kui Hobson otsis lisamaterjali pimenduskateteks. „Selleks puhuks, kui sa piloodi leiad.” Ulatasin talle keebi. „Tal võib külm olla.”

„Oh, ma ei tea, kas seda läheb enam vaja ...” Hobsonil jäi jutt toppama, ta sirutas käe ja patsutas mu käsivart ning võttis keebi vastu. Ta rullis selle hoolikalt kokku ja viskas üle õla. „Muidugi, preili Maddy. Teil on õigus ... Kui me ta leiame.”

Hobsoni lahkumise järel tekkis pisuke vaikus. Cookie seisis meie juures, üks käsi ümber Susani, teine minu õlal. Ta oli just avanud suu, et lõpuks Georgianat saabumise puhul korralikult tervitada, kui avatud välisuksest kaikus sisse uus heli. Ühtlane mootoripõrin ja autorataste krudin siseõue suunduval teel.

„Taevas hoidku, mis siis nüüd?” küsis Susan murelikult.

„Oh, nad ongi juba kohal! Sõitsid muidugi lubatust kiiremini – nagu ikka.” Georgiana hüppas püsti. „Maddy, tule ruttu. Tahan sind tutvustada.”