Читать книгу Kus lendab part - Olav Osolin - Страница 4

Ega ma poleks seda lugu kunagi kirja pannud, kui ma poleks kuulnud, et Sapistest saab ministri nõunik. Esialgu ma ei uskunud oma kõrvu, sest minu tagasihoidliku arvamuse järgi on Mart Sapiste täielik tainapea, aga eks see ole tänapäeval ikka nii, et loll juhib ja turakas annab nõu ning ülejäänud imestavad, et kes see küll nii rumal oli, et sel sündida lasi.

Sapistet nägin ma esimest korda 2016. aasta mais, mil ma järjekordselt töökohta vahetasin. Ma olin töötanud paar aastat turvamehena keldribaaris, kus oli täitsa tore atmosfäär, kui jätta välja asjaolu, et koju said sa alles kell kuus hommikul, pärast seda, kui olid viimased laudades konutavad tüübid tänavale tõstnud ja neist maha jäänud klaasipõhjad ära joonud. Aga ühel heal päeval avasid suurärimehed teisel pool tänavat uhke pubi, panid aknale sildi Happy Hour, ning kahe kuuga olid meie kobedamad kunded kadunud. Lõpuks teatas mu ülemus Laur, et need kümmekond õnnetut joodikut, kes on meie baarile truuks jäänud, ei jõua meid enam ära toita, mistõttu ta paneb poe kinni ning läheb tööle Tervise Arengu Instituuti. Tal oli seal ees üks sugulane, kes võitles alkoholiga, mida ma teinekord ka pealt nägin, kui too tüüp üle meie baari ukse astus ning end õhtu lõpuks maani täis jõi, mistõttu ma pidin ta autosse tassima ja Lasnamäele sõidutama. Lohistasin vennikese korteri ukse taha, andsin kella ja kui kuulsin teisel pool ust samme, panin ise trepist alla leekima, sest muidu oleks ta naine teada saanud, kus tema kallis kaasa oma nosu täis vedas. Seda viimast üritas mu boss võimalust mööda varjata – ikkagi sugulaste värk.

Kui sai selgeks, et Lauri jutul on tõsi taga ning meie baar lähebki kinni, hakkasin vaikselt uurima, kuhu võiks minusugune tüüp end ametisse sokutada. Juhindudes Lauri pillatud vihjest, et keerulistel aegadel on tark minna riigi palgale, otsisin üles paar meie baari riigiametnikust baaskundet, et nende abiga endale sobiv tööots leida. Paraku polnud neist miskit tolku, sest kui nad olid minu poolt välja tehtud õlled ära joonud, teatasid nad tähtsa näoga, et „seda asja peab vaatama”, aga tegelikkuses ei jõudnud nad kunagi vaatamisest kaugemale.

Õnneks astus ühel õhtul baari sisse Pikk Hermann, kes oli oma hüüdnime saanud tänu sellele, et ta oli 2.14 pikk ja noorpõlves põrgatanud palli kuulsas Kalevi kossutiimis, mis mulle kui elupõlisele korvpallifännile jättis võimsa mulje. Ehkki Pikk Hermann polnud vist kunagi ametlikus mängus platsile saanud, hakkas ta pärast kolmandat kannu alati praalima, kuidas ta on koos Salumetsa, Tammiste ja Krikuniga trenni teinud, kusjuures millegipärast jõudis vana oma jutuga alati Anatoli Krikuni ilusa naiseni, kelle nimi oli Tatjana ja kes oli Estonia teatri baleriin. Esialgu ma mõtlesin, et Pikk Hermann ajab niisama plära, aga kui meil olid ükskord baaris peied ja Laur ütles, et „näe, see mees seal on Estonia teatri boss, kes vanasti laulis Vitamiinis”, sättisin ma end ürituse lõpus talle mantlit selga upitama ning mainisin nagu muuseas, et „kuuldavasti on teie teatris tantsinud ka Tatjana Krikun”, mille peale ütles mees naeratades: „Meil on tantsinud isegi Tiiu Randviir!” ja astus uksest välja. Nii et Pikal Hermannil võis ehk tõesti tõsi taga olla, kui ta mulle Kalevist ja Krikunist pajatas.

Kuulanud mu mure ära, lausus mitmes ministeeriumis töötanud, kuid nüüd pensionipõlve pidav Pikk Hermann asjatundlikult: „Eurorahade juurde pääsemisest ära hakka isegi unistama – sealsed joped on vedanud oma äri ümber korraliku kaitseliini, millest sinusugune vennike läbi ei murra. Vaata parem politseisse, seal on kogu aeg kaadrist puudus ning minu teada on liiklusinspektoritel päris hea elu. Mõõdad tee ääres kiirust ja täidad riigi rahakotti ning kui nutikas oled, siis salamahti ka enda oma!”

Pika Hermanni jutt tundus loogiline, seda enam, et tema arvates oleks mu turvamehekarjäärist politseisse kandideerides kõva abi.

„Mis abi see ikka on, ma ei saa ju püstolist elevandilegi pihta!” üritasin vastu vaielda, aga Hermann ütles, et tänastest pollaritest ei oska keegi lasta ning sellest täitsa piisab, kui sa suudad end põõsaks maskeerida ja inimestele trahvi teha.

Julgustatuna seesugustest teadmistest andsingi politseisse avalduse sisse ja teatasin, et tahan saada liikluspolitseinikuks, aga pärast kõikvõimalikke ülekuulamisi ja teste öeldi, et liikluspolitseis kohti pole ning mul on valida kas kriminaalpolitsei või piirivalve. Ma ei hakanud pikalt kaaluma ja valisin kriminaalpolitsei, sest mida sa sellest piirist ikka valvad, kui teadjamad mehed arvavad, et see on üldse vale koha peal. Pealegi ei viitsi ma lõdiseda õues vihma käes selle nimel, et nabida kinni järjekordne külamees, kellel on autos kaks pudelit viina ja viis pakki suitsu üle normi.

Nõnda saigi minust, Samuel Pardist, vastu igasugust ootust kriminaalpolitsei nooreminspektor, ehkki ma olin tol ajal juba 42-aastane. Eks ma algul pabistasin, et kuidas ma ilma kogemuste ja erihariduseta laipade ja mõrtsukatega hakkama saan, aga juhtivinspektor Palm rahustas mind maha: „Laipu on meie töös haruharva ning pealegi ei saada me teid kohe üksinda lahingutandrile, vaid paneme paari mõne vanema tegijaga, kelle kõrval saab kõik vajaliku ajapikku selgeks.”

Seepeale hingasin kergendatult ja lasin end ametisse määrata.

Vaevalt olin ma oma töölaua taha istunud, kui tuppa astus tugevamat sorti vanamehenäss, kes, võtmata mütsi peast, vaatas mulle otse silma ja küsis: „Kas sina oled Part?”

Krapsasin püsti ja raporteerisin: „Just nii, Samuel Part!”

Vanamehe silmis võis märgata üllatust.

„Samuel? Juut või?”

„Ei ole juut. Puhas eestlane!”

„Aga miks sul juudi nimi on?” uuris vanamees.

Ma ei tahtnud hakata talle üksipulgi seletama, kuidas ma oma nime sain, sest tegelikult oli see üsna ajulage stoori.

Nimelt kuulas mu isa Rudolf Part nõukaajal salamahti Ameerika Häält, kus räägiti tihti onu Samist. Papsile jäi see tegus tüüp meelde ning kui pärast minu sündi oli vaja ilusat poisslapse nime, siis läks ta perekonnaseisuaktide büroosse ja teatas, et poja nimeks saab Sam Part. Selle peale kukkus sealne venelasest ametnik põtkima, et Sam pole miski poisinimi, sest see tähendab vene keeles „ise”.

„Sam Part!” kõkerdas mees naerda, mille peale paps jäi lollakasse seisu, sest ta sai ka ise aru, et Sam pole hea variant, aga miskit tagavaranime tal polnud. Õnneks leidis ametnik tupikust pääsetee ja pakkus välja, et Sami võiks asendada Samueliga, mispeale paps kostis, et mis seal ikka, ja nii ma endale nime saingi. Tegelikult tähendab Samuel heebrea keeles jumalat või midagi taolist, kuid seda ma sain teada alles siis, kui hakkasin kooli ajal kurameerima ühe süsimusta pea ja karvaste jalgadega tüdrukuga, kes aga kohe mu juurest jalga lasi, kui ma talle oma nimepanemise loo üles tunnistasin.

Vanamees vahtis mind kullipilgul, otsekui imestades, miks ma tema küsimusele ei vasta.

„Ei ole juudi nimi. Eesti nimi on!” libises mul hädiselt üle huulte.

„Mis jutt see on! Samuel on puhas juudi nimi. Ainult Aabram on veel puhtam juudi nimi!”

Seisin mehe ees nagu valetamiselt tabatud koolipoiss ega osanud enam midagi kosta. Seesugune oligi mu esimene kohtumine vaneminspektor Mart Sapistega ning juba sama päeva õhtul sain teada, et temast saab mu otsene ülemus.