Читать книгу Kus lendab part - Olav Osolin - Страница 8

Juhtivinspektor Palm eksis. Oma esimese laibaga puutusin ma kokku juba kolmandal töönädalal, kui meid saadeti uurima sissemurdmist Lasnamäel. Vanaproua oli avastanud, et naaberkorteri uks on irvakil ja lukk puru, mille peale ta käitus nii, nagu inimesed tavaliselt käituvad, barrikadeerides end oma tuppa ja võbisedes seal kuni politsei saabumiseni.

Kui olime korterisse sisenenud ja avastasime, et seal pole ühtki hinge, asus Sapiste esimese asjana revideerima külmikut, kuna ta oli kamandatud väljakutsele just enne lõunasööki, samal ajal kui mina mõtlesin, et heidan õige pilgu riidekappi, et näha, mis sorti pesu pereproua kannab. Olin juba esimestel päevadel selgeks saanud, et politseitöö kõige põnevam tahk peitub tõsiasjas, et sa saad rahulikult tuhnida inimeste salaelus, ilma et keegi sulle kätt ette paneks. Aga veel enne, kui ma suutsin oma mõtte teoks teha, läks suure riidekapi uks vaikselt lahti ning otse minu ette prantsatas laip. Ma pidin nähtust peaaegu infarkti saama, aga Sapiste oli rahu ise, põrnitsedes tuimal pilgul umbes 30-aastase naise verist surnukeha.

„Suht värske kraam,” kommenteeris ta, hammustades võileiba ja loivates seejärel tagasi kööki, kuna kadunukese suust voolav verenire tõi talle meelde, et külmikus on ka ketšupit.

Tolle mõrvaloo lahendasime me juba sama päeva õhtuks, sest vaevalt jõudis Boss oma võileivaga lõpule, kui uksest hiilis sisse tapetu endine elukaaslane, kes nuuksudes oma teo üles tunnistas. See valmistas mulle paraja pettumuse, sest esimesest ehmatusest üle saanuna lootsin pikka ja põnevat uurimist, mille jooksul oleksin ka mina saanud särada, aga nüüd jäi mul üle vaid tummalt põrnitseda, kuidas Boss pisarates noakangelast jaoskonnas üle kuulab.