Читать книгу Kus lendab part - Olav Osolin - Страница 5

Sapiste oli sedasorti boss, et kui ta midagi ütles, siis nii pidi see ka olema. Isegi siis, kui see, mida ta ütles, osutus valeks, nagu seda üsna tihti juhtus. Eksimusi ta ei tunnistanud, sest alati oli süüdi keegi teine või oli temast valesti aru saadud. Ennast kaitstes võis ta rääkida musta valgeks ning seejärel valge veel valgemaks ning kui keegi üritas tema tõde ümber lükata, siis võitles ta raevukalt, kuni vastane lõpuks alla andis. Tema isiku kohta levisid kummalised legendid, millest kõige röögatum oli kuuldus, et politseisse sai ta tööle pärast seda, kui oli politsei­direktori Moskva stripiklubis pokkeris paljaks mänginud ning lubanud kaotatud raha tagasi anda, kui pääseb tööle detektiivina, mis olevat tema suur unistus alates sellest ajast, kui ta nägi Lenfilmis vändatud „Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklusi”. Ma ei julge pead anda, et see ka täpselt nii oli, aga fakt on see, et kui Sapiste sai 65, siis saabus teda õnnitlema peadirektor isiklikult, näpus tort, lilled ja hõbedane aumärk. Kui iga teise töötaja puhul oleks seesugune visiit tähistanud staažika politseiametniku siirdumist pensionile, ülendati Mart Sapiste hoopis vaneminspektoriks, mis pälvis osakonnas üleüldist imestust.

Riides käis mu ülemus nagu keskmine kontorirott: tume ülikond, kollakas triiksärk ning kole lips, enamasti roheline, aga pidulikel päevadel ka sinimustvalge, sest Sapiste pidas end kodumaa kindlameelseks patrioodiks, mida ta ei jätnud sobilikul hetkel kuulutamata.

Seega võinuks mu ülemust iseloomustada kui tavalist eesti vanameest, kui poleks olnud üht silmatorkavat riietuseset, mis kõigi tähelepanu köitis ning igale jaoskonna töötajale omajagu mõistatamist pakkus, ja see oli tema müts. Pealtnäha oli see tavaline must nokats, selline, nagu kannavad Ameerika pesapallurid, ainult et klubi logo asemel olid sel mütsil ees kolm suurt tähte PKV. Keegi ei teadnud, mida need tähed tähendavad ning kuigi politseimajas liikus mitmeid sellekohaseid legende, polnud ükski neist kinnitust leidnud. Sapiste ise keeldus seda teemat kommenteerimast ning kui keegi juhtumisi mütsiteema üles võttis, siis muutus ta hetkega kurjaks ning sel hetkel oli targem vaneminspektorist eemale hoida, sest kui Sapiste sai vihaseks, siis tähendas see tõelist lahingut, kust sa väljusid 100% tõenäosusega kaotajana. Räägiti isegi, et üht ametnikku oli ta nii kaua vaenanud, kuni too end ahastuses arhiivitoa laelambi külge üles poos.

Kõige kummalisem asi tolle mütsivärgi juures oli aga see, et sõltumata olukorrast ei võtnud Sapiste kunagi mütsi peast. Ta istus oma nokatsiga nii peadirektori juures nõupidamisel kui ka sööklas lõunat süües ning isegi siis, kui jalgpallistaadionil mängiti riigihümni, seisis tema rahulikult, müts peas, ja tegi näo, et ta ei taipa üldse, miks ülejäänud inimesed on pea paljastanud.

Mõistagi üritasid Sapiste kolleegid mõistatada, mis värk selle mütsiga on, kusjuures välja pakuti imelisi versioone alates sellest, et tal on peas koledad haavad nagu kadunud Niki Laudal või tal on suur kasvaja. Naljamehed ütlesid, et bossil on peas suur auk, mille kaudu ta aju on välja võetud, aga ma ise pakkusin, et äkki tal on lihtsalt kiilaspea, sest teinekord on inimesed selliste asjade tõttu haiglaselt häbelikud. Mul endal oli meeles ammuses noorpõlves aset leidnud juhtum, kus mu toonane sümpaatia keeldus seljast võtmast rinnahoidjat, ükskõik kui palju ma teda ka keelitasin. Küll ma siis pusisin ja anusin, kuna iga koolipoiss teab, et kui sa tüdrukul tisse paljaks ei saa, jääb ihaldatud eesmärk saavutamata, sest trussikute kallale lastakse sind alles siis, kui kõik teised kantsid on vallutatud. Alles aastaid hiljem, kui me juhuslikult kohvikus kokku põrkasime, tunnistas ta üles, et häbenes toona oma pisikesi rindu, mille peale ma tol ajal muidugi ei tulnud, seda enam, et minu pilgu läbi need nii väga pisikesed polnudki. Tänu seesugusele elukogemusele jõudsingi ma oma juurdluse lõpuks mõttele, et ka Sapiste mütsi­müsteeriumi taga võis olla mõni samasugune veider hirm.