Читать книгу Kus lendab part - Olav Osolin - Страница 9

2017. aasta 9. veebruaril oli jube vastik ilm. Puhus kõle tuul ja sadas lumelörtsi. Mul on see siiani meeles, sest kui dispetšer Lembi teatas, et ma pean sõitma Lõuna-Eestisse Veriallikale, kus üks naine on kohalikus puhkemajas otsad andnud, mõtlesin esimese hooga, et nii nadi ilmaga ei viitsi küll rooli istuda.

„Las Tartu omad lähevad vaatama,” pakkusin välja, aga Lembi ütles, et sealsed politseinikud jäid just bensiini­vargusega vahele, mistõttu neil on hetkel lahendada suuremaid muresid kui hotellis vedelev laip. Dispetšer oli juba ka Sapiste üles ajanud, aga tuli välja, et Boss oli kuskil Peipsi ääres pidu pidanud ja lubas hakata liikuma kohe, kui ta jalad alla saab.

Lõin oma Škodale hääled sisse ja kirusin, et ma polnud viitsinud uusi kojamehi ette panna, sest vanad luuad ei tahtnud esiklaasile lendavat löga kuidagi ära pühkida. Nii ma siis sõitsingi, nina vastu klaasi, üritades hoida piisavat pikivahet, et eessõitjaile mitte tagumikku põrutada.

Olin juba Tartust läbi saanud ja uurisin telefonist, kus see pagana Veriallika täpselt asub, kui äkki helistas Sapiste. Boss oli tujust ära, kurtes, et ta pole hommikust söönud ja et talle tee peale jäänud bensiinijaamas polnud kabanossi, millest ma sain kohe aru, et selle hankimine on minu järgmine tööülesanne.

Koos veedetud kuude jooksul oli mulle selgeks saanud, et Sapiste lemmik on Circle K kahe kabanossiga hot dog, mida ta kutsus pede kaheraudseks, sest talle ei mahtunud pähe, et vanale heale Statoilile oli pandud selline nimi.

„Kujutad sa ette, Pardike,” korrutas ta mulle iga jumala kord, kui me Circle K-st mööda sõitsime, „et ühel päeval tulevad miskid tegelased ja ütlevad sulle, et sinu nimi on nüüd Ümmargune Gei! Ja sa ei saa ise sinna midagi parata!”

Neid sõnu huulte vahelt välja litsudes muutus Sapiste pilk sedavõrd leegitsevaks, et see oleks vihatud nimega bensukale hetkega tule otsa pistnud, kui seal poleks valmistatud nii head kabanossi.

Paraku polnud tol hommikul tee peal ühtki Circle K-d, mistõttu ma keerasin sisse esimesse teeäärsesse kioskisse ning tellisin kaks hot dog’i ja kaks kohvi. Hetk hiljem, kui ma juba autosse istusin, lõi mulle pähe, et minu siht­märgiks olevas puhkemajas on ju kindlasti kohvik või restoran, kus me saaksime nälga kustutada, aga nüüd oli juba hilja minna õiendama, et „ma mõtlesin ringi ja ei tahagi enam teie hot dog’i”. Lõuna-Eesti burksikiosk pole miski e-kaubamaja, kust sa võid tellida endale alukad, nendega nädal aega mööda linna ringi tuiata ja õhtul teleka ees kotte sügada, et need seejärel müüjale tagasi saata, teatades külma rahuga, et number ei klapi.

Veriallika puhkemaja asus keset parajat padrikut ning sinna viis kitsas ja käänuline tee. Päris mitmel ristmikul pidin hoolega vaatama, kuhupoole keerata, aga õnneks viis GPS mind õigesti kohale, sest kui ma lõpuks metsa vahelt välja jõudsin, avanes mu pilgule hiiglama kolakas kahekordne puitmaja, mille ette olid pargitud mõned autod. Kuigi kell lähenes juba kümnele, põles maja katusel tulikiri KANNIK, mille kustunud e tõi mulle kohe meelde, kuidas mu kodu lähedal asuva lastekohviku Punamütsike fassaadil süttisid pikka aega õhtuti vaid suur P ja utsike, kuni lõpuks kohviku juhtkond asja avastas ja sildi ära remontis, millest oli tuline kahju, sest too kelmikas tulikiri oli kuu aja jooksul meie linnaosa ainus meelelahutus.

Vaevalt olin ma oma meenutusega ühele poole saanud, kui helistas Sapiste, teatades, et ta jõuab kohale kümmekonna minuti pärast, nii et ärgu ma ilma temata miskeid samme astugu. Esialgu plaanisin ta autos ära oodata, aga kui nägin, et trepile ilmus kiitsakas mees, kes mulle käega viipas, astusin autost välja.

„Tervist! Inspektor Part. Kas teie kutsusite politsei?”

„Jah, juba hommikul kutsusin. Ma ei teadnud, et see tulek nii kaua aega võtab! Ma olen siin abipolitseinik ja kohe kui ma nägin...” hakkas mees seletama.

„Oodake üks hetk! Kohe saabub mu ülemus ja siis räägitegi, mis siin juhtus ja mida te nägite.”

Selle peale mees kohmetus ja nii me siis seisimegi kahekesi trepil, põrnitsedes tasahilju teineteist. Lähedalt vaadates too tumedapäine kõrend nii noor ei tundunudki. Aastaid oli tal ehk 40 jagu ning kaalu vahest ainult natuke rohkem, sest tundus, et ta oli olnud dieedil juba alates Eesti taasiseseisvumisest, mida ma mäletan ise väga hästi, sest kui mu kraanajuhist onu läks Toompeale kivilahmakaid tõstma, jooksis tema naine pisarsilmil meie juurde, et äkki suudab paps Valmarile selgeks teha, et ta kohe koju tuleks, sest muidu lõpetame kõik Siberis. Isa lubas Valmariga rääkida, ehkki tegelikult oli ta oma parteipileti juba kraanikausi taha peitnud ja istus hirmust võbisedes, kõrv vastu raadiot, korrutades iga natukese aja tagant: „Ma ütlesin teile, et läheb jamaks! Ma ju ütlesin!”