Читать книгу Kus lendab part - Olav Osolin - Страница 6

Kuigi mu uus ülemus oli esmakohtumisel aasinud mu eesnime kallal, jättis ta edaspidi Samueli rahule ning hakkas mind kutsuma Pardikeseks.

„Noh, Pardike, hakkame lendama!” hüüdis ta üle toa, kui me pidime väljakutsele minema, mille peale kõik mu kolleegid naeru kõhistasid, püüdes bossile meele järele olla. Selja taga kirusid nad Sapistet nagu jaksasid, aga bossi silma all jahtis iga mees endale kõvemaid paguneid.

Esialgu ma arvasin, et see pardike tuli lihtsa hellitusena mu perekonnanimest Part, aga peagi sain sotti, et lisainspiratsiooni andis ka vana laul „Pardike ja mooniõis”, mida esitas ansambel Fix. Nimelt oli too Tartu kollektiiv Sapiste muusikamaitse nurgakivi, sest iga kord, kui autoraadiost tuli mõni Fixi laul, ütles ta: „Pane kõvemaks! See on hea laul!” ja hakkas ise kaasa laulma. Ma pidin siis samuti tegema sellise näo, et Fix on väga lahe bänd, ehkki ma tegelikult vanu artiste ei salli, välja arvatud Ivo Linna, kes esineb igal pühapäeval Vikerraadio „Mnemoturniiris” ja on tark mees, hoolimata sellest, et ta ise peab end lauljaks.

Kõige hullem hetk oli muidugi see, kui raadiost kõlaski „Pardike ja mooniõis”, sest siis läks Sapiste mossis nägu hetkega naerule.

„Noh, Pardike, hakkame laulma!” kamandas ta ning siis pidin ma talle kaasa üürgama, ehkki ma pole miski laulumees ja seepärast pole mul ka ühegi laulu sõnad peas. Isegi hümnist on mul meeles vaid esimene salm ning edasi liigutan tavaliselt vaid suud, üritades laulda neid üksikuid sõnu, mis mulle tuttavad ette tulevad. Seetõttu laulsin ma aastaid kolmanda salmi alguses „Su üle humal valvaku”, enne kui mulle pisteti ühe ürituse ajal pihku laululeht, kust ma avastasin üllatusena, et tegelikult oli too valvur hoopis jumal.

Kuid lisaks kindlapiirilisele muusikamaitsele olid Sapistel veel mõned eripärad, mida oli kasulik nii teada kui ka arvestada. Kohvi sisse pani ta alati kolm lusikat suhkrut, hot dog’i tellides ei lasknud ta viinerite vahele kunagi majoneesi ning alkoholist tarbis mu ülemus vaid viina ja õlut, kuid mitte kunagi segamini.

Ükskord, kui me olime väljasõidul Paides, kus üks kohalik indie-bändi kitarrist oli tüsedalt Türi folklauljalt nuga saanud, jutustas Sapiste mulle õhtul restoranis, kuidas tema isa oli talle üheksanda klassi lõpetamise puhul kinkinud pudeli viina ja kasti õlut ning lausunud juurde õpetussõnad: „Vaata, poiss! Kui sa ei taha oma tulevases elus õudset pohmakat, siis tuleb sul õhtu hakul ära otsustada, kas sa jood ainult viina või ainult õlut, ning ükskõik mis hiljem ka ei juhtu, tuleb alati jääda valitud plaani juurde.”

Seepärast sai mulle peagi selgeks, et kui me lähetuses olles õhtul koos sööma läksime, tuli mul hakatuseks ära oodata, kuni Sapiste joogi osas valiku teeb, sest ega minulgi sobi ju tellida õlut, kui mu ülemus on otsustanud viina kasuks. Tegelikult oli meil ühiseid restoranikülastusi suhteliselt harva, sest üks Sapiste kindlaid põhimõtteid oli korraldada uurimist sel moel, et me jõuaksime hiljemalt südaööks tagasi Tallinna. Ma ei saanudki pihta, mis teda nii hirmsasti koju tagasi vedas, aga see oli üsna tavaline, et väljasõidu venides muutus ta silmanähtavalt rahutuks, üritades juhtumit vägisi kotti suruda, et me ei peaks jääma öö peale kohalikku hotelli, vaid saaksime õhtul autosse hüpata ja kodu poole kihutada.

Olgugi et uus ülemus leiutas mulle hüüdnime vastu minu tahtmist, ei tulnud mul pähegi samaga vastata, vaid ma kõnetasin teda alati viisakalt tiitliga „härra vanem­inspektor”, kuni ta mulle ühel õhtul hotelli baaris vindisena käratas: „Kuule, Pardike! Mis sa mind ikka härratad! Ütle mulle lihtsalt Boss!”

Nii saigi nimeprobleem minu jaoks lõplikult lahendatud, kusjuures ma olin ise tulemusega rahul, sest Boss oli palju suupärasem kui „härra vaneminspektor” ning Pardikesest polnud mul lihtsalt pääsu.