Читать книгу Kus lendab part - Olav Osolin - Страница 7

Nii nagu ikka uuel töökohal, üritasin ma esialgu uuele ülemusele kõigiti meelepärane olla. Kerge see ei olnud, sest Bossi tuju kiikus nagu tuulelipp Raekoja tornis. Hommikuti oli ta reeglina tõre, aga päeva peale hakkas tusatuju pikapeale lahtuma, mille kohta arvas üks mu kolleeg, et ju hakkab vanamehel naise hommikune näägutamine tasapisi meelest minema.

Naist ennast ma polnud näinud, aga tema kohta räägiti, et tegemist on upsaka usuõest holalauljaga, kelle lõõritamisest Sapiste ise vist lugu ei pidanud. Igatahes jutustas juhtivinspektor Palm mulle kord nelja silma all, kuidas ta oli Bossil külas käinud ja too oli pudelit lauale tõstes öelnud, et tark on end enne vinti võtta, kui ta naine koju jõuab ja laulma hakkab. Mind polnud Sapiste enda juurde koju kutsunud ja ega ma seda põdenud, sest minu kogemused kinnitasid, et ülemusega polegi kasulik liiga lähedasi suhteid luua. Muidu hakkab ta sind kamandama nagu oma pereliiget, et mine too seda ja hangi toda, tule aita peenramaa üles kaevata ning mida kõike veel. Kusjuures tihti tuleb sul see lõbu veel ka endal kinni maksta, sest sa lihtsalt ei julge hakata ostu eest tšekki esitama ning loodad, et küllap see klaaritakse millalgi ära. Nii sa jäädki seda korda hardalt ootama, kuni lõpuks on piinlik vana asja meelde tuletada.

Mis puutus meie tööjaotusesse, siis oli sellega asi lihtne – Boss juhtis juga ning mina hoidsin voolikut, ajades korda kõik vajalikud toimingud ja paberid, mida on juurdluse puhul lõputul hulgal isegi siis, kui tegu on suhteliselt lihtsa asjaga.

Põhiliselt tegelesime sissemurdmiste ja vargustega, kusjuures väiksemate juhtumite puhul õpetas Boss, et kannatanule tuleb kohe algul selgeks teha, et tal pole mõtet asja ametlikuks ajada, kuna tema jalgratast või moosipurki keegi tagasi ei too. Sest isegi siis, kui peaks juhtuma ime ning varas kunagi kätte saadakse, pole talt nagunii midagi võtta. Selle kinnituseks on need lugematud kohtuprotsessid, mis on kokku toonud toatäie õnnetuid ohvreid, kes saavad kõik lõpuks aru, et avalduse kirjutamine oli sulaselge rumalus, mille tulemusena sa kaotad vaid aega ja närve. Iga kord, kui ma pärast järjekordsele kannatanule peetud loengut jõudsin tulemuseni, et too ei esitanudki politseile avaldust, sain ma Bossilt kiita: „Tubli, Pardike! Ainult loll hangib endale ise tööd juurde!”