Читать книгу Kevade - Oskar Luts - Страница 10

VI

Paunvere kiriku kellamees oli imelik mees. Temal oli ilmast ilmani midagi müüa; kui tal just midagi müüa ei olnud, siis oli tal midagi loosida; ja kui loosida ka ei olnud, siis oli ta kõrtsis, jõi ja kakles. Üks silm oli tal juba kakluse juures peast välja löödud, teine pidas veel vastu, aga mõned ütlesid: “Kauaks Liblele sedagi saab, küllap lendab seegi pealuust varsti välja. Liblele anna sada silma, siis ka ei ole tal aasta pärast enam ühtegi.”

Lible ise ütles niisuguste noogutuste peale lihtsalt:

“Olge aga vait, põle mina teie silmi omale palkamas käinud. Hoidke aga oma sihverplaat terve.”

Järgmisel pühapäeval pärast seda, kui Arno Teele kodu väravasse saatis, oli just anda-võtta sellesama Lible juures suurepärane loosimine. Loositavate asjade hulgas oli ka üks püstol.

Nagu suured kaubitsejad kõiki niisuguseid teateid, mis müügisse ja ostusse puutuvad, ainult puhta jumala tuule kaudu teada saavad, nii ka Toots. Ka tema ilmus loosimisele. Ta võttis kõigest kaks loosi, maksis nendegi hinna pähklitega kinni, aga võitis püstoli. Pärast Lible juures toimepandud loosimist räägiti, et Toots päris suure mehe viisi olla teinud; võtnud enese hästi vinti, pannud sigari näkku, tantsinud ja karjunud “juhhei!”. Aga see kõik on vähem tähtis. Lähme koolimaja juurde. Esmapäeva hommikul käis sõnum, et Toots püstoli võitnud, suust suhu ja lagunes laiali nagu kulutuli. Kui Toots ise koolimajja jõudis, pandi tema auks suurepärane meeleavaldus toime. Toots sai päevakangelaseks. Kuhu ta iial läks, oli tal suur parv teisi järel, kes kõik imelikku sõjariista näha tahtsid. Toots ise sai oma tähtsusest väga hästi aru, pidas ennast ka selle järgi ülal ja kordas alatasa:

“Jah, poisid! Varsti te mind enam ei näe. Küllap ma nüüd veel siia istuma jään. Mis mul viga minna ja punanahkasid maha plõksutada.”

Jah, muidugi, kuidas see võis teisiti olla, tõstis see aina teiste lugupidamist tema vastu. Et oma kangelasmeelele krooni pähe panna, lubas Toots peale tundide lõppu oma “müristajast” esimese paugu teha. Kes tahtis, võis vaatama jääda, kes ei, võis rahuga koju minna. Tema ei sundinud kedagi jääma. Ta läks ettevaatuses isegi niikaugele, et ta araverelisi hoiatas: tema “müristaja” pauk olevat nõndasama kõva kui suurtüki pauk ja kostvat kahekümne versta taha. Kellel nõrgad kõrvad, neil pidavat nad lukku jääma, kel veel nõrgemad, neil hakkavat nad mäda jooksma. Ja nõnda oodati siis pikisilmi tundide lõppu. Kui see siis viimaks kätte jõudis, ei mõtelnud keegi kojuminekule; mitte ühte araverelist ei leidunud. Toots istus keset õue pingi peale, võttis “müristaja” põuetaskust välja ja pani enese kõrvale. Ise käratas:

“Aga vaadake, et te, saadanad, ei puutu!” Siis otsis ta rohusarve üles (see oli tükk ajalehepaberit natukese püssirohuga), ja pani selle sinna kõrvale.

Teised vaatasid kõik seda toimetust hinge kinni pidades pealt. Mõni harv julges köhatada. Toots toimetas edasi. Ta tõmbas suure taskunoa, mida ta ise tomahavkiks nimetas, lahti ja pani omale risti suhu. Kui teised küsisid, mispärast ta seda teeb, seletas tema:

“Piimamokad, kas te ka midagi teate! Selle aja sees, kui mina püssi laen, võib mulle selja tagant tuhat punanahka kallale tormata. Tomahavk peab ikke valmis olema.”

Tõnisson pidi parajasti sööma hakkama, pani juba leivatüki suu juurde, aga küsis enne:

“Kumb sa siis oled, kas valge või punanahk? Üks kord oled sa see, teine kord – teine.”

Toots ei vastanud midagi, viskas aga põlgava pilgu küsija poole. Tema asemel vastas argpüks Visak: “Tema on ju Kentuki Lõvi.” Seepeale naerdi, aga liiale ei mindud: koht ja silmapilk ei olnud selleks kohased. Toots käratas Visakule: “Mis sa jahvatad, va punnsilm! Mine otsi parem oma isa üles.”

Visak hakkas nutma, teised naerma.

Siis jõudis see hirmus silmapilk kätte, kus Toots, viimase sõrmeküüneni surmapõlgust täis, püstoli kätte võttis ja toru otsast rohtu sisse raputama hakkas. Nõrgemad taganesid; kes rahulikult Tootsi juurde seisma jäid, nende julguse üle avaldati imestust.

Kui rohi sisse sai, löödi paberist prunt ette. Siis tulid haavlid ja jälle paber. Jäi veel tong peale panna ja lahti kõmmutada. Kõik seisid nagu naelutatult paigal ja vahtisid üksisilmi Tootsi. Ükski tema liigutus ei läinud kaotsi. Kui kõige piinlikum silmapilk kätte jõudis, sündis midagi.

Tõnisson astus teiste seast välja, pani palituhõlmad kinni ja seadis sammud kodu poole. Ise ütles ta Tootsile:

“Mis sa sitaga jandad, lõhud silmad ära.”

“Mine ära, kui sa kardad,” vastas see.

“Mis mina tast kardan, kui sa ise ei karda, aga küllap sa köstri käest hänna peale saad, kui sa siin lahti lased.”

“Häh, kus narr, kas ma köstrit kardan.”

“Küll sa kardad.”

“No las ta tuleb, vaata, ma pööran otsa tema poole, küll sa siis näed, kudas ta seatraavi laseb.”

“Mis sa kiidad. Mine soo peale ja lase seal lahti.”

“Sa mine ise soo peale.”

Tõnisson ei lausunud sõnagi, tõmbas enese natuke küüru, nagu ta käies harilikult tegi, ja läks minema.

“Nüüd,” ütles Toots püsti tõustes.

“Oi!” hüüdsid mitmed kohkudes.

Toots läks sammu kümme edasi, jäi siis seisma ja sirutas sõjariista ettepoole välja. Silmapilgu aja pärast hüüdis ta hirmsat nägu tehes:

“Sure, koer!”

Paljud panid käed kõrvade juurde. Iga silmapilk pidi mürakas tulema.

Nii seisid nad seal, umbes 25 poisikest (tüdrukud olid kõik koju läinud), tihedalt koolitoa õueaia ääres; natuke kaugemal, kirikumõisa sauna pool, Toots hirmsa sõjariistaga ja veel hirmsama näoga.

Pauku ei tulnud. Pauk pidi tulema, aga ei tulnud.

“Kudas on? Kas ei lähe lahti?” julges üks pealtvaataja küsida.

“Ei, läheb lahti küll, miks ta ei lähe,” vastas Toots ennast teiste poole pöörates, “aga põrgu teda teab, sel püstolil ei ole Tamasseri rauad. Oleks tal Tamasseri rauad, siis ma laseks küll, aga nüüd ma arvan, et ehk läheb lõhki.”

“Sa kardad.”

“Ei karda. Mis ma kardan.”

Ta leiutas uue laskmisviisi, samuti nagu ta uue palumiseviisi oli leiutanud. Ta sidus püstoli sauna akna alla kase külge kinni, pani pika nööri trikli külge, tuli ise teiste juurde ja tõmbas siis. Käis pauk. Sauna aken lendas klirisedes puruks. Ja varsti tuli läbi katkise aknaruudu määratu suur rusikas nähtavale. Üks hääl karjus saunast:

“Te kuradi hinged! Te tapate inimesi!”

Kohkunud mehikesed ei saanud veel aega ehmudagi, kui juba rusika peremees ise ilmus. See oli kirikumõisa rentnik. Jumal teab, mis ta saunas oli toimetanud, aga seal ta parajasti oli, kui laeng läbi akna sisse prahvatas. Ta oli viha pärast näost punane, nagu liiasti põletatud telliskivi ja kaks sinist soont otsaesisel olid kaugele näha. Ta käratas:

“No ütelge ometi, põrsakari, kas teil aru on kah pealuu sees? Kas te hullud olete? Mis te arvate, kui minule praegu külge oleks tulnud? Ütelge mulle jalamaid, kes see laskja oli.”

Kohkunud mehikesed vaatasid Tootsi poole. See hoidis enese rentnikust aukartust äratavas kauguses.

“Noojah, seda ma arvasin,” kärkis vihane mees edasi, “seda ma arvasin, et kes ta muud on, kui Toots. Kuule, sina, inimeseloom, oled ikka sündinud loll.”

Toots taganes veel kaugemale ja vastas:

“Ma arvasin esiti, et Tamasseri rauad on.”

“Ise oled sa Tamasser. Ma tahan selle Tamasseri sulle p...sse lüüa.”

Parajasti kui rentniku viha lahkuma hakkas, tuli üks teine isik sündmuskohale ja võttis asja, mis juba unustusehõlma langemas oli, uuesti üles. See oli köster. Ta oli pauku kuulnud, ja kui ta peale seda õuel hääli kuulis, tuli vaatama.

“Mis siin on?” oli esimene küsimus. Rentnik vastas: “Ah, mis siin siis ei ole. Poiss tegi jälle koerust. Ma tõrelesin teisega.”

“Missugune poiss? Mis ta tegi? Ega ometi neist siin keegi püssi ei lasknud?”

“Noh... Toots olla lasknud. Ega nüüd muud küll ei olnud, kui sauna aken läks puruks.”

Hävitav pilk tabas vaest Kentuki Lõvi. Köster tegi nii, nagu oleks talle viha pärast kärnkonn kurku läinud: esiti ei saanud mees muud kui: ok – ok. Siis tuli terve lause: “Ok sa kurivaim!“ Poisikesed läksid laiali. Kes koju läks, läks koju, kes ööseks koolimajja jäi, läks klassi ja oli vait nagu hiirepoeg. Väljas möllas hirmus maru köstri näol ja Toots, saja-aastase tamme eest väljas, kaotas sellel päeval palju lehti ja oksi, kui juuksesalke tamme lehtede ja okstega võrrelda võiks.

Lõpuks kerkis köstri peaajus järgmine küsimusemürakas: kas Tootsi ülepea veel kooli jättagi; et kas ei oleks parem ta koju saata ja kunagi enam koolitoa uksest sisse lasta.

Kooliõpetaja eestkostmise peale jäi ta seekord siiski veel kooli edasi.

Toots ise olla selle sündmuse kohta pärast teistele ütelnud:

“Oh sa juudas, oleks ma teadnud, et köster jaole tuleb, ma oleks soo peale läinud, nagu Tõnisson käskis.”