Читать книгу Kevade - Oskar Luts - Страница 9

V

Kui Arno õhtul magama heitis, oli tema viimane mõte... võru. Uneski nägi ta võru. Hommikul üles ärgates – jällegi võru. Arno plaan oli niisugune. Et Tootsid kõige oma kupatusega varsti kinni läksid, oli ju kindel. Aga enne kui see sündis, võis ju veel tükike aega mööda minna. Ja just selle aja jooksul, kui nad veel lahti olid, oli tarvis katsuda nendega hästi läbi saada. Vaja oli noorele Tootsile lubatud võru muretseda. Ja vaata imet! Poisike tõuseb hommikul vara-vara üles, kolab mööda porist õue ümber ja otsib vana toobrivitsa taga, mida ta paari päeva eest aida kõrval vedelemas näinud. Ta on palja jalu, ta astub terava pudelipõhja otsa, mis sealsamas aida kõrval hoolega paljaid jalgu ootab, kes talle peale astuks. Aga poiss ei küsi sellest: võru on vaja. Naljakas on vaadata, kuidas ta selsamal hommikul kooli läheb. Muidu ootab ta Teelet ikka seal, kus roobastee maantee peale välja läheb, aga täna lippab ta ammugi enne minema. Ta ei julge Teele nähes võru kanda. Ta saab kõige enne koolitoa juurde ja ootab põksuva südamega Tootsi ilmumist. Alles siis kui see viimaks tuleb, hingab ta juba kergemalt.

Toots tuli, nagu ta tuli: palituhõlmad eest lahti, müts kuklas, taskud kõiksugu prahti ja indiaanlaste sõjariistu täis. Arno ruttas talle võruga vastu. Kui suur oli aga tema kohkumine, kui Toots, peale seda, kui ta asjatundja pilgu võrule oli visanud, ütles:

“Õige narr, see on ju toobrivits.”

“Ma ei tea. Ma arvasin, et sa seda tahadki,” kostis Arno selle peale kartlikult.

“Ära ole loll! Nagu mul toobrivitsu omal vähe on. Ma arvasin, et sul mõni niisugune... metallist võru on, nagu indiaanlased oma vibupüsside juures kannavad.”

Arno seisis nagu kohtuniku ees. Sõna “metallist”, millest ta aru ei saanud, tegi asja veel keerulisemaks. Et oma kohmetust varjata, küsis ta:

“Mis see tähendab: metallist?”

“Ah metallist? – Õige pasun, sa ei teagi, mis metallist tähendab! Kas sa “Punanahkade küüsis” ei ole lugenud?”

“Ei.”

“Metallist – see on must puu. Niisugune puu, mida noaga lõigata ei saa. Kui indiaanlased sellest omale vibusid teevad, siis panevad nad metalli vormi sisse ja põletavad takud ümberringi ära. Saad aru – põletavad; noaga lõigata ei saa.”

Et Arno kord juba valetama oli hakanud, siis püüdis ta ennast ka vale abil päästa. Ta tegi, nagu imestaks ta kangesti, ja ütles:

“Ah tõesti? Vaat, niisugune puutükk on meie tagakambris kapi otsas. Vanaema ütles, et see olevat kivi, aga nüüd ma tean: see on metall.”

Kentuki Lõvi silmad venisid toobipõhja suuruseks.

“Kas tõesti?” Ta haaras teise kuuenööbist kinni ja vedas, nagu oleks see juba metall olnud.

“Vaata, kui sa mulle selle metallitüki tood, mis teil tagakambris kapi otsas on, siis annan ma sulle – vaata siia!”

Arno nina alla ilmus kole indiaanlase pilt, kus punanahk parajasti ühte valget meest tappis. Arno ei oleks seda pilti muidu kah omale tahtnud, aga ta pidi ennast teise ees viisakalt üleval pidama. Ta ütles:

“Ah selle annad ära? Noh, küllap ma siis juba toon. Aga ütle, kui ma toon, kas siis Teele...”

Põrgulik läige, nagu see ainult indiaanlastele omane on, käis üle Kentuki Lõvi näo. Talle tuli äkitselt meelde, et teine tema käpa all on, et ta teist põrmu võib tallata, kui ta aga tahab, ja saatanliku irvitusega (ta proovis indiaanlastele järele teha) sõnas ta:

“Ja muidugi, kui sa ei too, siis võid Teelest moka puhtaks pühkida.”

“Aga kui ma toon?”

“Noh siis... siis näeme, kudas selle asjaga jääb.”

“Ei, ei, ütle, mis sa siis teed, kui ma toon?”

“No siis võid oma Teelega põrgu sõita, valge koer.”

Kell kõlises, palvele kutsuti. Teele vaatas Arnole otsa, nagu oleks ta küsida tahtnud: “Mispärast sa mind täna hommikul ei oodanud?” Aga Arnol ei olnud nüüd selleks aega, et niisuguste asjade peale mõtelda. Tema meeles mõlkus nüüd ainult see hirmus metall. Ta läks isegi niikaugele, et Teele temale vähem kallis näis olevat kui tükikene musta puud, mis ometi ainult abinõuks oli Teele omale saamisel. Tuli katekismuse tund. Köster, kes seda õpetas, oli lühike paks mees, nüride vurrudega ja kuri kui peletis ise. Tema arust olid katekismus ja piiblilugu kõige tähtsamad kõigist teistest õpiasjadest. Ta laskis vaeseid koolilapsi salme ja piibliloo tükke puudade viisi pähe tuupida; ja eksis keegi, ehk ei osanud hästi, sündis süüdlasega seitse imet. Esiteks ei tohtinud seesinane tervel päeval teiste juurde mängima minna, teiseks pidi ta õppimata jäänud värsid õhtul viiekümne protsendiga üles ütlema, kolmandaks jäeti see õnnetu hing veel laupäeval, peale teiste äraminekut, kinni. Selline oli siis katekismuse tund. Arno püüdis oma mõtteid koos hoida, et mitte eksida, sest tema kartis oma armsat kooliõpetajat niisama kui teisedki. Kõik läks hästi, poleks aga köstril paar silmapilku enne tunni lõppu veel meelde tulnud temale ühte küsimust ette panna. See oli:

“Noojaa, nüüd Tali, ütle nüüd, kuidas oli selle mehe nimi, kes kõige vanemaks elas, ja kui vanaks ta sai?”

“Metall,” oli hele vastus.

“Mis?”

“Met – Metuusala.”

“Noojaa – Metuusala! Aga mis sa seal enne pudrutasid?”

“Ma... ma...” Arno läks kõrvuni punaseks. Ehk ta küll teadis, et sellest sõnast peale tema enese ja Tootsi keegi midagi ei teadnud, oli tal siiski lõpmata häbi.

“Ma-ma,” haugutas kuri mees kantslist. “Ega sa lammas ei ole, et sa määd, õpi paremini ja ära määta. Laisk sa oled nagu kapsauss. Tootsiga paras paar, nii et seo teid kokku ja pane vastu vett ujuma.”

See oli Arnole liig. Kõik oleks ta kannatada võinud, aga niisugust haugutamist Teele kuuldes – ei, see oli liig. Ta langes nõrgalt pingile, nagu oleks ta hoobi pähe saanud. Ta ei olnud sugugi halb õppija, aga köster oli pahas tujus ja keegi pidi ometi olema, kelle peale ta siis oma vihakarika võis välja valada. Tund läks mööda, uus tund tuli, lõppes jälle, ja nii ta läks, kuni kojumineku aeg kätte jõudis. Kogu aja oli Arno nagu murtud lilleke oma koha peal istunud, ilma et ta kellegagi sõnakest oleks rääkinud. Ja mistarvis? Temale näis nüüd kõik kadunud olevat. Mis hoolis nüüd veel Teele temast, sellest rumalast poisist, keda kogu klassi ees hurjutati? Peale tundide lõppu, kui kõik rõõmsasti kodu poole jooksid, jäi Arno üksipäini klassi istuma. Ta tahtis oodata, kuni Teele ära läheb, et siis üksipäini koju minna. Aga asjaolud kujunesid teisiti. Natukese aja pärast tuli Teele tasahiljukesi klassi, läks kikivarbil Arno juurde ja ütles:

“Kas sa ei tule?”

Arno kohmetus. Seda poleks ta kunagi loota julgenud.

“Jaa, ma tulen ka,” kogeles ta teise küsimise peale, tõusis siis kähku püsti, võttis raamatupambukese kaenla alla ja mõlemad läksid minema. Õuest läbi minnes nägid nad, kuidas Toots seda võru, mis Arno hommikul kooli oli toonud, vägisi Visakule ära tahtis müüa. Toots oli hinna viimase võimaluseni odavaks jätnud, nimelt ühe kopikani, aga sellele vaatamata tegi Visak kangesti nutuse näo ja oli veel kahevahel. Viimaks, siis kui Toots omalt poolt veel ühe teemandikivi, nagu ta seda ise nimetas, Visakule vastu andis, olid kaubad koos.

“Mis sa ütlesid köstrile Metuusala asemel, et ta pragama hakkas?” küsis Teele koju minnes.

“Ah köster,” vastas Arno, “köster on Julk-Jüri, kõik hüüavad teda Julk-Jüriks.”

“Mispärast nad siis niiviisi…?”

“Ei tea. Vist sellepärast, et ta nii kui julk lühike on.”

“Aga mis sa ütlesid talle? – Met – met –”

“Metall.”

“Mis on metall?”

“Kas mina tean. Toots räägib, et olevat must puu, millest indiaanlased vibupüssa põletavat.”

“Oi, see Toots on küll üks hirmus inimeseloom. Muud tal ei ole kui indiaanlased.”

“Muidugi on hirmus inimeseloom. Ja siis ajab veel niisugust plära suust välja…” Arno arvas paraja aja tulnud olevat, kus ta oma seisukohta kindlamaks võis teha. “Nojah, ajab niisugust plära välja, mida mitte kuulatagi ei taha.”

“Mis ta ütles?”

“Mis ta ütles – ütles, et tema tahta sind naiseks võtta.”

Teele läks kõrvuni punaseks. Esiti ei saanud ta sõnagi suust, viimaks, kui esimene kohmetushoog juba möödas oli, hakkas ta Arno suureks rõõmuks Tootsi siunama.

“Vaata, kus ometi sitavikat oma jutuga, vaata, ma tahan köstrile ära ütelda, küll ta siis näeb, mis ta saab.”

“Ei, kaebama just ei maksa minna, aga...” rahustas Arno. Ta kartis, et kui Teele kaebama läheb, siis Toots teda ka asjasse mässib. “Ei, kaebama just ei maksa minna, see ei ole ilus. Küllap me temale juba isegi nahatäie anname.”

“Kes niisugusest metsalisest jagu saab,” kahtles Teele.

“Küllap saab. Kui Tõnisson mulle appi tuleb, siis saame tast üle küll.”

“Nojaa, siis küll. Aga kui Toots kaebama läheb ja koolmeister küsib, mispärast te teda peksite, mis sa siis ütled?”

“Siis...”

Jah, seal ta oli...

Hakkasid sa asjal ükskõik kummast otsast kinni, ikka tuli üks ja seesama välja. Arno nägi ära, et Tootsi peale ei hakka tuli ega vesi. Kui nad tükikese aega vaikides edasi olid läinud, algas Arno uuesti:

“Kas sul oli täna hommiku igav üksi tulla?”

“Oli jah. Mispärast sa mind ei oodanud?”

“Ma... ma arvasin, et sa vast minuga enam ühes ei taha käia?”

“Miks ei taha.”

“Kas sa tahad, et ma homme hommiku ootan?”

“Tahan küll.”

“Aga kui Toots minu asemel käiks, kas sa temaga tahaks ühes käia?”

“Ei. Selle indiaanlasega ei läheks ma ühte sammugi ühes.”

Sellest oli küll. Arno oleks rõõmu pärast peaaegu hõisanud, aga jõudis ikka veel pidada. Ta saatis Teele otse Raja väravani ja pööras sealt alles mööda põllupeenart kodu poole. Raja perenaine, kes parajasti õue peal oli ja seda rüütliteenistust nägi, ütles kodurahvale:

“Küll see Saare Arno on hea laps, ta saadab meie Teele kohe kodu väravasse.”