Читать книгу Kevade - Oskar Luts - Страница 11

VII

Arno, kes seda nalja kõige aja suure põnevusega pealt oli vaadanud, lippas kohe kodu poole, niipea kui välk sisse lõi, see on, kui köster tuli. Esiti, kui ta nägi, et Toots oma surmariista nii hullupööra ülistab, tegi see temale head meelt: Tootsil oli nüüd midagi suurt, midagi kaelamurdvalt suurt, ja see pidi temal ometigi metallimõtted pealuust välja ajama.

Arno oli kindel, et Toots teda nüüd metalliga rahule jätab. Pärastpoole aga, kui Toots nagu sõjajumal õue peal istus ja püssi laadis, ja kõik teda imetlesid, arvas Arno siiski, et parem oleks olnud, kui Tootsil seda imeasja ei oleks olnud, sest äratas ta sellega terve koolitäie poiste hulgas üleüldist imestust ja aukartust enese vastu, äratas ta sedasama ju ka tüdrukute hulgas; ja äratas ta tüdrukute hulgas imestust – eks olnud Teele ka tüdruk! Kui kergesti võis Teele nüüd Tootsi poole pöörduda, kuna viimane ausse ja lugupidamisse tõusis.

Igatahes rahustas Arnot suuresti vastase kurb saatus, mis selle hiilguse kannul käis.

Aga päris rahule ei jäänud ta ometigi. Koju minnes haudus ta kurbi mõtteid. Ilma et ta isegi aru oleks saanud mispärast, tulid mehikesele pisarad silmi. Esimest korda elus tundis ta niisugust kurbust. Muidu, ennemalt, kui teda mingi asi piinas, läks ta ema juurde ja rääkis sellele südame pealt ära, leidis siis kohe troosti ja tal oli kergem. Aga mis pidi ta nüüd emale kõnelema? Ei võinud ta ju ometi kohe niisama heast peast ema juurde minna ja oma häda kaevata, nagu see tõesti oli. Valetama pidi ta. Ja troostivad sõnad, mis ema selle vale peale oleks ütelnud, ei võinud ju aidata. Kes troosti tahab saada, peab kurbuse õige põhjuse teisele usaldama. Teisiti ei saa. Arno jäi tummaks ja kannatas üksi oma hingepiina.

Ta pööras teelt kõrvale ja läks kaasikusse, mis roobastee lähedalt peale hakkas ja peaaegu Raja talu õueni ulatas. Sinna istus ta kase kännu peale maha ja vajus mõtetesse.

Aga kus häda kõige suurem, seal troost kõige lähem. Maanteed mööda tuli lähemale Kristjan Lible, Paunvere kiriku kellamees. Ise täis kui pomm – nagu ta ise ütelda armastas – sõdis ta oma nõrkade varte peal edasi õõtsudes alatasa nähtamatute vaenlastega. Iga puu, iga põõsas paistis temale mõrtsukas olevat. Ühtelugu sõnas ta:

“Oota, sa põrguingel, ma löön su nina kukla peale välja!”

Ehk jälle: “Küll ma sulle näitan. Ma lõikan su kopsu välja ja panen omale lipsuks ette!”

Kui ta Arno kohale jõudis ja teda kännu otsas istuvat nägi, jooksis ta kohe sinnapoole ja karjus:

“Ah, siin sa nüüd oled, sa võllaroog! Nüüd on su päevad loetud! “

Arno jäi rahulikult istuma. Ta oli Liblega juba tuttav ja teadis, et ta kuigi kardetav ei ole. Lible sai ka aru, et see ei ole võllaroog, keda ta otsis, vaid et see on Arno, ja hakkas hõõkides kõnelema.

“Hõk – ja, ah soo, see see Saare noorperemees ongi. Nojaa, vaatab ka järele, kas mets ka kõik korras on või nii, hõk...”

“Ei, ma tulin koolist,” vastas Arno.

“Ah koolist? No kas Julk-Jüri täna möirgas kah, hõk...?”

“Eks ta ikka möirand kah.”

“Noh, kus see jääb. Ära kostis juba kõrtsi juurde, kui paukus teine, hõk... Eks va Karpa Jaan ütelnud mulle siis kohe või nii, et mine pane sunnikule vitsad peale, muidu läheb risukael viha pärast veel lõhki, hõk, hõk, hõõk...”

Arnole tegi teise jutt nalja. Ta vastas:

“Ei läinud lõhki küll.”

Kristjan Lible, 36-aastane mees, rahvuse poolest pool-eestlane, pool-lätlane, jätkas alaliste röhituste ja “hõkkide” saatel:

“Nojaa, hõk, ega’nd ikka palju ei puudund ikka kah, et olekski lõhki läinud.”

“Oi, ei see lõhki lähe,” vastas Arno.

“See on jah, ega ta, hõk, nii naljalt lõhki ei lähe, tal on paks nahk sunnikul. Vaata, minu õnnis ema ütles ikka, et vaata, kui selle nahast ühekorra kaelkoogu nöörid saaks, ei need rebeneks enne viimsepäeva laubat, hõk...”

Arno paha tuju hakkas kaduma. Ta naeris juba teise jutu üle, et lõgises. Lible oli ka mees, kes kõige oma proositamise ja hirmsa kaubitsemishimu peale vaatamata suur naljahammas oli. Liblega pidi mõistma ümber käia. Kes teda ei ärritanud ja temaga ilusti püüdis läbi ajada, see võis naerda, nii et vats sädemeid pildus. Viina ei nurunud Lible palju kunagi, seda ostis ta enamasti ise. Kui raha ei olnud, võeti võlgu, kui võlgu enam ei antud, anti riided kõrtsimehe kätte panti ja oldi valmis kas või ihualasti koju minema.

Mõlemad istujad jorasid veel tüki aega “kuivalt”, nagu see jälle Lible enese sõna oli, siis võttis viimane taskust viinapudeli välja, rüüpas ja ütles:

“Peab vahel määrima, muidu läheb põlema. Mis see inimese suu muudki on kui üks masin.”

Ta pakkus pudelit Arnole ja käskis kah rüübata. Arno ei võtnud esiti, aga kui teine peale käis nagu uni, siis arvas mehike ka viimaks: no ma katsun õige.

Ta maitses. Viin oli hirmus viha. Kui ta kurgust alla läks, oli joojal, vaesekesel, tundmus, nagu oleks ta tuld neelanud. Siiski, et oma nõrkust mitte näidata, kannatas ta selle halva tunde välja ja ei sülitanudki. Kellamehele meeldis niisugune mehisus väga. Ta ei väsinud teise tublidust kiitmast. Kui ta enesele oli plotski näkku “visanud”, tehti teine samasugune Arno jaoks. See tõrkus jälle vastu, aga võttis ometigi. Ja seal nad siis istusid Raja kaasikus kahekesi: üks noor, teine vana, jõid viina ja suitsetasid. Arno jõi esimese napsi peale veel paar kärakat. Ja kui esimene plotski otsa sai, tehti uus, ja asi läks päris suure mehe moodi. Poole tunni pärast jäid mõlemad magama. Kaasik kohises ja laulis neile unelaulu...