Читать книгу Kevade - Oskar Luts - Страница 12

Kui Saarel nähti, et pojuke ei tule ega tule, läks perenaine, Arno ema, rahutuks.

“Kus, ta’nd risu ometi peaks olema?” ütles ta oma mehele, Arno isale.

“Ah kus ta siis on, jäi vast ööseks koolitoa juurde,” vastas see.

“Mis imet ta sinna jäi, endal ei ole ju toidukraamigi ühes. Vast sai koju tulles viga.”

“Mis viga... Küll ta tuleb.”

Aga kui Arno ikka veel ei tulnud, läks ema Rajalt küsima, kas nende Teele juba kodus on. Teele oli kodus. Küsimise peale, kas ta Arnost midagi ei tea, vastas Teele, et ta teda ära tulles näinud oli, kui ta teiste poiste hulgas õue peal seisis. Rohkem ta ei teadnud. Edasi ütles ta, et tema arvates poistel täna midagi iseäralikku olnud, sest nad olnud õue peal kõik ninapidi koos ja vahtinud midagi suure hoolega. Tema tulnud küll üsna ligidalt mööda, aga mitte polevat näinud, mis nad seal sepitsenud. Arno ema läks koju ja ootas veel tüki aega. Aga kas see ema süda õige rahule jääb, kui ta oma lapse pärast kord kartma hakkab! Ei leidnud Saare perenaine enne rahu, kui läks koolitoa juurde küsima. Koolitoa juures ütlesid poisid, kes ööseks sinna olid jäänud, et Arno juba ammugi ära olla läinud; muud lähemat ei teadnud keegi. Visak arvas, pärast ehk Arno sattus viimaks Lolli-Mardi küüsi. Lolli-Marti olla viimasel ajal õige tihti ümber kolamas nähtud. See andis Saare perenaisele uueks hirmuks põhjust.

Loll-Mart oli suur tugev mees nagu palk, rääkis alati kõiksugu masinatest ja kruvidest ja kord olevat ta ikka päris tõesti ühte kojuminevat koolitüdrukut taga ajama hakanud. See saanud ta eest küll ära põgeneda, aga jäänud hirmust haigeks. Sellepärast kartsid lapsed teda koju minnes, ja kui tee peal mõni pikk mees vastu tuli, vaadati suurelt kaugelt, kas see mitte Loll-Mart ei ole.

Arno ema läks ruttu koju. Tee peal kordas ta iseeneses:

“Kuhu ta’nd ometi jäi, rumal laps? Kuhu ta’nd ometi jäi, rumal laps?”

Kodus arvas ka sulane, et seal ikka midagi pidi olema, ja lisas veel lõpuks juurde:

“Aga mine tea, vast va Lolli-Mardi tõbras ehk hakkaski poisikest hirmutama ja kes teab, kuhu see hirmuga jooksis. Võib olla, et jooksis Papi rappa ja eksis ära.”

Sulane oli Arnole suur sõber. Ta teadis tuhat lugu tontidest ja kodukäijatest, ja kui nad Arnoga kahekesi õitsil olid, siis ei olnud nende jutul otsa ega äärt. Alles siis, kui juba valgeks läks, jäid nad kustuva tuleaseme juures magama. Arnol oli siis ikka isa suur kasukas ühes, ja kui tal külm hakkas, mässis sulane ta selle sisse, nii et paljas ninaots välja jäi. Magama heites tõmmati kasuka hõlmad vaheliti külje alla, ja siis oli Arnol hülgega palju sarnasust. Sellest see tuli, et nad magama minnes ise ütlesid: “Nüüd hakkame hülget mängima.” Sulane ei olnud oma noore sõbra kadumise pärast mitte vähem mures kui selle vanemad. Ta läks ka rahutuks, kiskus oma lühikese varrega piipu, nii et see käes krigises, ja ei läbenud kuigi kaua ühe koha peal paigal seista. Ta andis nõu Arnot kohe otsima hakata. Hakati otsima. Esiti toa lähedalt, siis ringiga ikka kaugemale minnes. Huigati, hüüti, kaasik kajas, aga vastust ei tulnud... Pimedaks läks juba, peenikest uduvihma hakkas sadama. Otsimine pidi tahes ehk tahtmata pooleli jääma. Arno ema hakkas nutma. Kui sulane teiste järel parajasti kodu poole minema hakkas, arvas ta lähenevat mehekogu silmavat. See oli Loll-Mart. Sulane kargas talle kohe turja ja kärkis:

“Ütle nüüd, saadana ihu ja hing, kuhu sa selle poisikese ajasid?”

“Misukese poisikese? Ei tea mina ühtegi poisikest.”

“Valetad!”

“Ei valeta.”

Asi läks niikaugele, et sulane Marti lõi. Mart, kõige oma Koljati kogu ja suure jõu peale vaatamata, ei hakanud naljalt kellelegi vastu. Niisama tänagi: ta äigas korra üle haige koha, pühkis silmi ja ütles, et kõige parem paistetuserohi olevat keedetud hapupiim.

Perenaine püüdis Marti meelitada. Ta lubas Mardile peremehe vana pintsaku ja püksid, kui see aga õigust kõneleks. Aga kõik ei aidanud; Mart ei teadnud ja ei teadnud.

“Kurat sinust aru saab,” käratas sulane viimaks, “võib olla, et ei tea kah, aga tule siis ja aita otsida. Lähme veel kord siit kaasiku nurgast läbi. Sa mine sealt, Raja poolt, ma lähen soo poolt. Ja huika, kui sa lähed.”

“Mina ei tule,” sõnas Mart.

“Ohoh! Sina ei tule?”

“Ei.”

“Mispärast sa ei tule?”

“Ma ei tule.”

“Tule peale, Mart, ma ise lähen maantee poolt, siis teeme ringi,” aitas peremees omalt poolt. Mart jäi kangekaelseks.

“Minge, otsige ise, mina ei tule.”

Sulane kaotas kannatuse ja karjus:

“Sa lased omale veel anda, Mart. Sinu südametunnistus ei ole puhas, küllap sa muidu tuleks. Ütle, kuhu sa poisikese ajasid?”

“Kuhugi ei ajanud.”

“Aga sa nägid teda täna?”

“Ei.”

“Vale!”

“Ei ole vale. Kui te muidu ei usu, võtke kaks kasteheina kõrt, tehke allikavees märjaks, põletage ära ja viige tuhk maantee kraavi. Kui siis uss tuleb, siis ta sureb jalamaid ära. Päris õige jah. Uued künnimasinad on kah nii –”

“Jäta oma lori!”

“Ei tule, metsas on mõrtsukad.”

“Ära aja lori.”

“Jumala õige, et on. Ma tulin kaasikust läbi ja nägin. Kolm või neli meest magasid nagu norises. Ühel oli suur nuga vööl ja –”

“Mis juttu sa ajad.”

“Minge, vaadake.”

Perenaine kohkus.

“Kuula lori,” ütles peremees. “Tule näita, kus olid mõrtsukad.”

“Ärge minge paljaste kätega,” hoiatas Mart. “Kui teil niisugune masin oleks, mis vändast ümber ajades aina kuulisid välja pillub, siis võiks minna. Võtke see masin ja minge siis. Minge rohkem soo serva poole ja hoidke hästi maantee lähedale, küll te siis näete.”

Sulane läks aeg-ajalt kärsitumaks ja sõnas viimaks:

“Ei mina su lora küll enam kauem kuulama ei hakka. Küll sa homme näed, Mart, kui me sind pogrisse laseme panna. Lähme, peremees!”

Perenaine läks põllenurgaga silmi pühkides ühes ja kaugel nende järel hiilis Mart. Ta sõnas ühteviisi:

“Jah, kui niisugune masin oleks, mille vunkratas kaheksakümmend jalga läbi mõõta on, siis...”

Tema oli vahetevahel päris selge, ei olnud tast suuremat midagi aru saada, aga kui ta siis jälle läks, siis läks oma masinate rehkendustega õige jutu pealt sohu ja rappa.

***

“Voheh, või sina, pojuke, oled jooma hakanud,” ütles ema Arnole koju minnes.

“Ja sina, Kristjan, pea kah ikka rehknungi, kellele sa viina annad ja kellele mitte,” sõnas peremees Liblele.

“Võh, võh, kas sellest siis midagi on? Pikutasime natuke ja asi ants,” vastas Lible, kes ikka veel purjus oli.

Nad läksid naljakas rongis kodu poole: Arno, kõikudes ja alatasa kaevates, et oksele ajab, ees; tema kõrval, kätt poja ümber hoides, ema; siis peremees ja sulane, mõlemal laternad käes; ja nende järel Lible, kivide ja kändudega elu ja surma peale võideldes.