Читать книгу Kevade - Oskar Luts - Страница 6

II

Vahetunni ajal oli klassituba kihinat-kahinat täis nagu sipelgapesa. Kõigil oli hirmus rutt ja kiire, kõik jooksid, kilatsesid, nagu oleks nad kartnud kuhugile hiljaks jääda.

Arno hoidis ennast kartlikult seina lähedale. Arno oli veel võõras, ja see kirju liikuv kogu pani tema pea ringi käima. Ainus tuttav, keda ta silmas, oli Raja Teele. (Selle tüdruku nimi oli õieti Adele, aga kodurahvas hüüdis teda ikka lühidalt Teeleks.) Sellesama punapõselise ja valkjajuukselise Teele vanemad ja Arno vanemad olid peaaegu üleaedsed, sellepärast tundis Arno teda. Arno oleks hea meelega läinud ja Teelega paar sõna juttu ajanud, aga see ei näinud tema arust kõlbavat. Tüdrukud, need hoidsid endid ikka ühte nagu lambad, ja just nende hulka minna ei olnud Arno arvates ilus. Ta toetas ennast seina najale ja vaatas.

Seal oli tugev, paksu näoga poiss, tammus aeglaselt ühe jala pealt teise peale ja sõi. Ühes käes oli tal tükk leiba, teises – rasvane lihakamakas. Keegi läks temast mööda ja astus talle jala peale. Sööja ei pannud seda suuremat tähelegi, ümises aga korra: “Õige pimesikk!”, ja sõi edasi.

Üks teine jälle, punaste juuste ja naljakate nööpsaabastega, nähti oma uutmoodi sulepeaga üleüldist tähelepanu enesele tõmbavat. Ta käis uhkete sammudega ees, tema järel suur kari teisi, kes kõik nurusid:

“Näita’nd, Kiir, näita!”

Aga Kiir oli uhke poiss, ja ainult mõni üksik sai selle au osaliseks, et talle sulepead näidati.

Ahju lähedal oli kaunis hulgake poisse. Neile rääkis üks nirgi näoga, elavate silmadega seltsiline väga saladusliku näoga järgmist:

“Kasta hanesulg piima sisse, kirjuta puhta paberilehe peale oma nimi, lase kuuma triikrauaga üle, küll sa siis näed.”

Selle peale vastas keegi kuulajatest:

“Uh! Käärik, sa ajad päris hirmu peale.”

Tüdrukute pool oli hoopis vaiksem. Need ajasid pead kokku, sosistasid ja kõhistasid naerda.

Edasi ei olnud Arnol aega vaadelda. Keegi jooksis mürinal temast mööda, selle järele veel teine, ja algas metsik jaht: ees surmani ehmunud Peterson, tema kannul verejanulise näoga Toots. Toots hoidis mõlemad käed rusikas, ähvardas põgenejale järele ja sõnas aina: “Küll ma sulle näitan, küll ma sulle näitan! Või tema läheb kaebama!” Peterson jälle, nähes, et teda ainult kiired putked võivad päästa, pani neile täie auru peale. Ja edasi läks hirmus põgenemine ja tagaajamine üle pinkide, üle pingis istujate peade, üle kooliõpetaja kantsli magamistuppa, üle sängide, patjade uuesti klassituppa tagasi ja nii ikka edasi. Kuid kaua jõuad sa põgeneda, oh surelik, kui keegi sind taga kihutab, kes pealaest suure varbani kättemaksuhimust täidetud on. Sellestsamast sai ka Peterson aru ja jäi lõõtsutades seisma. Tal näis üks teine pääsemise plaan peast läbi käivat.

“Toots, ma ostan su noa ära. Ära’nd mängi, näh! Kuuled, ma ostan su korgitseriga noa ära.” Läks veel natuke aega mööda, Tootsi viha jahtus, jahtus. Veel paar silmapilku – ja mõlemad vihamehed kauplesid elu ja surma peale korgitseriga noa pärast. Kell kõlises. Uus tund algas. See oli rehkendustund. Enne kui Toots nurka läks, kus ta ju ikka veel seisma pidi, tähendas ta Arnole:

“Ma saan küll kõik, aga rehkenduse sunnikut mu pea küll ei võta.”

Tal oli õigus. Temal olid väga laialdased teadmised, tema tundis kokku- ja mahaarvamist, kasvatamist ja jagamist, aga kõige selle juures oli tal üks paha viga: tema ei teadnud midagi õieti. Kui ta rehkendama hakkas, võttis ta kõik need neli korraga käsile, ja need neli läksid tal pärast käes nii sassi nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Kooliõpetaja ütles niisuguse teguviisi kohta:

“Toots, sul on kõik segamini nagu pudru ja kapsad.”

Siis kutsuti Arno tahvli juurde. See oli jälle hoopis vastuoksa: see teadis kõik, mis tema käest küsiti. Kui ta oma kohale tagasi läks, oli tal natuke piinlik, et ta nii hästi oli vastanud. Tal hakkas oma naabrist, Tootsist, kahju, kes kõigele oma tarkusele vaatamata rehkendusest, mis ju tema meelest nii kaunis kerge näis olevat, aru ei saanud.

Järgmised tunnid ja vaheajad läksid ilma suuremate sündmusteta mööda. Mida vast nimetada võiks, oleks see, et Toots ühe oma kooliõe kleidi katki rebis, rahakoti ära vahetas, aknaruudu katki lõi ja koolitoa taha tule tegi. Kui ta tule juures istus, ütles ta, et Kentuki Lõvi just niisama olla teinud, kui ta indiaanlaste eest põgenemas olnud.

Siis veel see, et Arno mõne koolivenna kohta teateid sai. Näiteks – paks poiss, kes liha sõi ja kellele jala peale astuti, oli Tõnisson. Nutuse näoga ja punaste silmadega, see, kelle käest mõned naerdes küsisid: “Poiss, kus su isa on?” ja mispeale teised kohe vastasid: “Isa metsas, saba seljas,” – see oli Visak.

Punaste juustega Kiirel, kellel uutmoodi sulepea oli ja kes nööpsaabastega käis, üteldi kodus imelik mänguriist olevat: kääna aga üles ja kohe räägib nagu inimene ja laulab nagu lind.

Mats Raud, pisike poisijõmps, tahtnud mineval aastal jala linna, tädile külla minna; võtnud leivakoti selga ja ütelnud:

“Nüüd lähen!”

Nende ja muude tähtsate uudistega sammus Arno peale tundide lõppu kodu poole. Tee peal sai ta Raja Teelele järele. Mõlemad läksid esiti näost punaseks, sammusid tüki maad sõna lausumata edasi, aga viimaks siis ikka hakkasid kõnelema.