Читать книгу Kevade - Oskar Luts - Страница 8

IV

Nädal läks mööda. Arno ja Teele tulid igal hommikul ühes kooli ja läksid niisamuti peale tundide lõppu koju. Üksinda ei käidud kooliteed kunagi. Seal aga sündis midagi.

Ühel hommikul, kui Toots Arnot ja Teelet jälle ühes nägi kooli tulevat, hakkas ta, nagu surnuk kangas, tuliuue sõnumiga ringi laskma. Ta rääkis, et eks see olla juba ammugi tuttav asi, et Saare Arno Raja Teele korra ära võtab; et mõlemad olevat ju rikkad, ja egas rikas muud ei otsi, kui ikka jälle rikast. Teele läks seda kuuldes kõrvuni punaseks, jooksis teiste tüdrukute juurde ja püüdis teist juttu teha. Arno sai pahaseks ja lubas kooliõpetajale kaevata, aga oma sügavas südame põhjas tundis ta ometi niisuguse jutu üle heameelt. Teele oli kõige tema kavaluse peale vaatamata tubli tüdruk, ja Arno ei võinud salata, et tal eneselgi kord koju minnes niisugune mõte peast läbi oli sähvatanud, Teele kord ära võtta. Aga taevake, kes tohtis siis teistele sellest märku anda! Üks neist vähestest, kes Tootsi uudise peale endistviisi külmaks jäi, oli Tõnisson. Kui Toots järjega tema juurde sai, vastas tema lihtsalt:

“Mis sa lällad.”

Palve ajal, mis hommikul enne tundide algust peeti, hoidsid “onud”, nagu kooliõpetaja neid pärast nimetama hakkas, endid hoolega teiste selja taha. Nende ninamees oli muidugi jälle Toots. Sellesama päeva hommikul, mil ta ülalnimetatud uudist laiali laotas, püüdis ta palve ajal teistele selgeks teha, et see sugugi ilus ei olevat, kui kristlased paludes mõlema põlve peale laskuvad. Palju ilusam olevat nii teha, nagu Ameerika asunikud tegevat: laskuda ainult pahema põlve peale, parem jalg ettepoole konksus. Siis võivat mõlema käega mõõgapidemest kinni hoida ja paluda, kas pagan võtku. Kui teised selle peale ütlesid, et ega siis kõigil kristlastel mõõku ei ole, vastas Toots:

“Mõõku võib ju osta.”

Kõik oleks hästi läinud ja kõik oleksid surmani uskuma jäänud, et õige palumisviis ainult niisugune on nagu Ameerika asunikel, kui aga köstri tige silm palujatest läbi Tootsi juurde ei oleks puurinud.

Laulu lõpp oli niisugune, et see, kes uue ja õige palumiskombe leiutas, nurka paluma pandi. Ja seda tegi köster veel väga pilkaval kombel. Ta ütles:

“Kuule, Toots, vahest kõik veel ei näinud, kuidas sina teisi paluma õpetasid, sa tule õige siia nurka ja näita kõigile. Mõõga asemel võid ahjuroobi võtta.”

Ja seal ta seisis, toredas asuniku palveseisakus, hoidis roobivarrest kinni ja palus.

“See on siis nüüd see Kentuki Lõvi, käis Arno peast läbi. Ja tahtmata kordas ta oma mõtet valjusti.

“Kentuki Lõvi...”

Terve klass hakkas laginal naerma ja Tootsile jäi see uus nimi külge nagu pigi. Nurgast ära tulles oli ta Arno peale küll natuke pahane, aga sai silmapilk jälle sõbraks, kui teine ütles, et tal kodus üks imelik võru olla. Küsimise peale, mis võru see nimelt oli, ei teadnud Arno õieti midagi vastata, sest et terve võrulugu oli ainult vale. Arnol oli Petersoni noaostmise lugu meeles, ta katsus nüüd omakorda võru läbi nahka päästa. Teine ei olnud ka väga uudishimulik, käskis võru kooli ühes tuua, ja asi oli joones.

Arno arvas, et asi sellega lõpeb ja et teine võruloo ära unustab, aga ta eksis. Kojuminekul ütles Toots temale järgmised hirmsad sõnad:

“Pea meeles, Tali, et sa võru ühes tood... Või muidu hakkan ma ise Teelega plaani tegema.”

Oleks vesi jões keema hakanud, Arno oleks vähem ehmunud kui nüüd nende sõnade peale. Ta jäi esiti paigale nagu sammas, silmad läksid pärani lahti ja käed langesid nõrgalt alla. Siis valgusid silmad vett täis. Nagu maruhoog jooksis ta ütlejale järele ja hüüdis kähiseva häälega:

“Ma toon võru, ma toon võru.”

“Nojah, aga vaata, et sa tood,” oli vastus.

Arno tahtis veel midagi ütelda, aga juba oli teine suurel kaugel. Ta seisis tüki aega ja vaatas mõttes äraminejale järele. Siis pööras ta ümber ja hakkas kurvalt kodu poole sammuma. Tal oli korraga nagu raske kivi südamele veerenud. Iga kord koju minnes oli tal kange söögiisu nagu hundil, aga täna ei tahtnud ta söögi peale mõteldagi. Õueväravas peatus ta ja mõtles.

Mis see Toots ütles? – Plaani tegema... Teelega plaani tegema... Mis see tähendab – plaani tegema? Et see midagi hirmsat oli, selles oli Arno kindel, aga mis see nimelt oli, seda Arno ei teadnud. Kas “plaani tegema” viimati sedasama ei tähendanud mis “skalpeerima”? Tema, Arno, kes sedagi hea meelega ei näinud, kui teised Teelega kõnelesid, pidi nüüd sündida laskma, et Teelet skalp – ei, et Teelega plaani tehti. See oli kole. Vaene väike mehike seisis õueväravas ja ootas Teelet, et teel temaga läheneva hädaohu üle läbi rääkida. Ta tahtis Teelet Tootsi, selle hirmsa Kentuki Lõvi eest hoiatada.

“No kas koju minema ei hakka veel?” küsis keegi selja taga.

Arno pööras enese kähku küsija poole. See oli Tõnisson. Just niisama, nagu esimesel korralgi, kui Arno teda nägi, seisis Tõnisson nüüdki seal, leib ja lihatükk käes ja hammustas. Arno vaatas talle kahtlaselt otsa ja vastas:

“Lähen kah. Ootan veel...”

“Keda sa ootad?”

Arno ei teadnud, mis vastata. Viimaks, mõteldes, et saagu mis saab, ütles ta:

“Raja Teelet.”

Ta oli peaaegu kindel, et Tõnisson nüüd kohe naerma hakkab. Seda oleks ju igaüks teine teinud. Aga ta eksis. Tõnisson ei hakanud naerma. Ta ümises aga korra “ahah”, ja seadis ennast minekule. Arno imestas. See Tõnisson oli teistsugune poiss kui kõik teised. Esiteks oli juba see, et ta alati sõi ja kunagi vallatust ei teinud, ja teiseks, näe, naerma ei hakanud ta nüüd kah. Ja seal ta läks juba oma pikkade, aeglaste, justament täismehe sammudega kodu poole. Arnos ärkas imelik tundmus. Tema kurbus oli liiga suur, et ta seda üksinda kanda oleks võinud; vaja oli kellegi käest nõu küsida, siis ehk jääks see hirmus pakitsemine südames vähemaks. Ta vaatas veel korra Tõnissoni poole ja hõikas siis:

“Tõnisson!”

Tõnisson vaatas tagasi ja jäi seisma. Arno läks ruttu tema juurde, punastas ja algas paluva häälega:

“Kuule, Tõnisson, ega sa ei räägi kellelegi, kui ma sulle midagi ütlen?”

“Ei räägi,” vastas see söömist lõpetades ja oma rasvast lõuga pühkides.

“Kuule, see Toots ähvardas mind, et...”

“Mis ta ähvardas?”

“Et kui ma võru ei too, et tema siis...”

Arno jäi kogelema. Ta ei leidnud kuidagi edasirääkimiseks sõnu. Vesi tungis vägisi silmi. Siis sai ta enese üle ometi võidu ja jätkas väriseva häälega:

“Ma lubasin Tootsile ühe võru tuua...”

“Mis võru?”

“Ma ei tea isegi, mis võru. Ma valetasin talle, et mul kodus niisugune imelik võru on.”

“Noh, mis siis? Mis sellest’s on?”

“Jaa, aga kui ma võru ei too, siis... siis hakkab tema ise Teelega plaani pidama.”

Tõnisson ei vastanud kohe. Tõnisson oli mees, kes rasketes asjades enne järele mõtles, kui ta midagi ütles. Natukese aja pärast lausus ta:

“Ah Toots või?”

“Nojah, Toots jah.”

“Ah, Tootsi plära nüüd! Sa ära kuula Tootsi.”

“Aga kui ta siiski hakkab?”

“Mis tal hakata on?”

“Noh, aga Teelega plaani pidama...”

“Ei hakka.”

“Arvad?”

“Jah.”

“Nojah, ma arvan ise kah, et ei hakka, aga ma tahtsin niisama küsida. Sa oled hea poiss. Aga ütle, mis see tähendab – plaani tegema?”

“Ah plaani tegema? Kas sa’s seda ei tea! Plaani tegema on – naiseks võtma.”

Arnost käis nagu noapiste läbi. Ta oli küll selle saladusliku sõna hirmsat tähendust kartnud, aga nüüd, kus ta seda kuulda sai, oli see siiski hirmsam, kui ta arvata oli suutnud. Ta küsis:

“Mis sa arvad, Tõnisson, kas Teele läheb Tootsile?”

“Ei lähe.”

“Mispärast sa arvad, et ei lähe?”

“Kos ta siis läheb, kui neil koht igavesti võlgades on. Minu isa ütles eilagi, et need Ülesoo Tootsid ikka niikaua mängivad, kui nende koht haamri alla läheb.”

“Mis see tähendab – haamri alla?”

“Mis ta muud tähendab, kui mehed pannakse vangi... senikaua, kui nad oma võlad ära maksavad.”

“Aga kui nad ei maksa, kas siis jäävad vangi?”

“Nojah, jäävad. Kes neid siis enne lahti laseb.”

“Aga kuidas see on, kui isal võlgu on ja ära maksta ei jõua, kas siis poeg ka vangi pannakse?”

“Ei seda ma just ei tea... Aga kes poegagi välja jätab.”

Arnost käis rõõmuvärin läbi. Lootus ärkas temas uue jõuga. Juba nägi ta oma vaimusilmas, kuidas Tootsid vangi viidi ja vangi jäetigi; ja edasi – kuidas tema, Arno, siis Teele omale naiseks võtab. Kui Tõnisson ja Arno lahkusid, siis oli nende sõprus kindel nagu odrakäkk. Arno pakkus suures rõõmutuhinas Tõnissonile isegi oma vana krihvlikasti, aga see ütles oma täismehe häälega:

“Lase olla peale. Mul on juba.”

Arnol, kui ta kodu poole lippas, oleks nagu kaks paari jalgu all olnud; nii ruttu läks teekond. Kui ta kabeliaiast mööda sai, arvas ta teekäänaku taga väikest tüdrukut nägevat, kes kiiresti mööda teed edasi sammus. Arno võttis viimase jõu kokku ja jooksis talle järele. Sammude müdina peale vaatas Teele tagasi ja jäi seisma. Jooksja aga hüüdis juba suurelt kaugelt:

“Ülesoo Toots on igavesti võlgades. Varsti läheb nende koht haamri alla ja kõik pannakse vangi.”