Читать книгу Veretasu - Oskar Lõvi - Страница 10

Linda oli kummuli oma õe põlvedel ja nuttis. Tal oli äsja olnud kõnelus isaga, kes oli käskinud tal minna Õnnemeelele mehele. Aga Lindale ei meeldinud too hallisilmne ja kõrgete põsenukkidega sakalane, kes elas üksinda metsanuki taga asetsevas talus ja oma kätega ehitatud tares. Tolle mehe hääl tundus Lindale olevat kalk ja vaade karm. Ta pidas palju rohkem lugu endisest Lõpekunda vanema pojast Võttelest, kelle silm oli soe ja laug looritatud pehmusega. Nad tundsid juba ammugi teineteist, olid käinud külas ja istunud õhtuti oja ääres ning unistanud. Olid unistanud ilusast ajast, kui maa peal olid elutsenud veel metshaldjad ja vete voogudes näkineiud. Need olid armastanud siis üksteist ja armastus oli olnud palav ja kirglik. Linda oli ihaldanud olla näkineid ja soovinud, et Võttele oleks haldjas. Ja olid vahest olnudki. Metshaldjas puhunud siis pajupilli ja näkineid oli langenud ta rinnale, sulgenud silmad ja avanud huuled. Haldjas oli teda kallistanud ja suudelnud. See oli olnud siis nii magus ja hea, et näkineiu oli sulanud mehe sülle ja unustanud enda, õhtuse videviku ja kogu maailma. Sellistest mälestustest elas hiljem Linda ja unistas Võttelest. Õnnemeelele meheleminek kohutas teda hirmsasti ja ta nuttis meelt heites.

„Ütle, Juta, kas sina armastasid oma Kallet, kui läksid temale?” küsis Linda nuuksudes.

„Ma ei tea… mulle meeldis küll too lokkispeaga rändkaupmees, kes müütas meile siidi, aga too kadus ja ei tulnud enam tagasi.”

„Kas isa oleks lubanud sind võõrale mehele?”

„Ei tea…”

„Aga mind sunnib ta võõrale sakalasele, kes tuli siia kaugelt ja pole meie meeste moodi.”

„Kui saad ta naiseks, siis hakkad armastama… ega minagi oma Kallet kuigi kõvasti armastanud, kuid temaga koos elades sain poja ja nüüd tunnen, et armastan teda väga.”

„Mina ei hakka Õnnemeelt kunagi armastama, ta on karmiloomuline ja kuri mees, ma tunnen vaistlikult seda juba ta välimuse järgi.”

„Ära välimuse järgi meest hinda, vaata pigemini tema töökust ja tublidust; küllap ta seda on, ega muidu poleks isa pannud teda pealikuks ja andnud talle maad talu asutamiseks.”

Järgnes tükk aega vaikust ja mõtlemist. Siis ajas Linda enese sirgu, kuivatas pisarad ja lausus:

„Ma ei lähe sellele Õnnemeelele.”

„Oh, õekene, ära seda tee, isa saab vihaseks ja lööb sind.”

„Löögu…”

„Aga lõpuks pead siiski alluma tema tahtmisele.”

„Ei allu…”

Linda mõtles jälle tükikene aega ja siis sõnas:

„Lähen nõiaisanda jutule, küsin temalt nõu ja lasen arbutada ja küsida kadunud emalt, mida tema soovitab.”

Linda läkski sedamaid nõia juurde. Kohtas teda metsa vahel ja nad siirdusid mõlemad hiide. Nende vahel toimus järgmine kahekõne:

Linda: „Isa tahab panna mind Õnnemeelele mehele, aga ma ei armasta seda meest.”

Nõid: „Sinu armastus pole tähtis.”

Linda: „Kuidas? Pole tähtis? Ilma armastuseta ei saa koos elada ja ilma armastuseta ei saa ka lapsi – mina tahan lapsi…”

Nõid: „Kui oled abiellunud ja mehega koos maganud, hakkad armastama ja saad lapsi. Õnnemeel on kange ja tugev mees, naised armastavad niisuguseid.”

Linda: „Mina mitte! Mina armastan luulelise hingega meest.”

Nõid: „Mis on luule? See on tuul, ma ei taju seda sinu luulet.”

Linda: „Sina, nõiaisand, oled vana ja hallitanud, nagu pehkinud känd metsas, sina ei taju noorte inimeste südame tundeid.”

Nõid: „Polegi vaja tajuda, see on kardetav ja ajab pea segi, nagu sinul nüüd.”

Linda: „Aga mina ei taha abielluda Õnnemeelega, kas kuuled, nõid?”

Nõid: „Sinu tahtmine ei loe.”

Linda: „Kuidas ei loe? Olen juba täiskasvanud inimene ja minul on ka omad soovid ja tahtmised.”

Nõid: „Sinu soovid ja tahtmised olenevad isast.”

Linda: „Isast… ikka isast, ma ei talu seda, ma karjun… ma, ma jooksen siit minema ja ei kuula kedagi.”

Nõid: „Mitte kuhugi sa ei jookse. Seda on mõni teinegi varem teinud, kuid tuuakse tagasi ja antakse naha peale. Tuleb alluda isale.”

Linda: „Ma ei allu, ma ei salli seda korda…”

Nõid: „Sina, Linda, oled läinud oma isasse, Kotso vaidleb ka alati vastu ja vannub, aga lõpuks allub ikkagi üldisele korrale.”

Linda: „Olen läinud koguni oma emasse. Tema oli õrn ja hingeline inimene, mina olen ka õrn ja hingeline…”

Nõid: „Ei usu…”

Linda: „Sina ei usu midagi, aga mina usun. Usun sinu arbutamisse, ole va kallis, nõiaisand, ja arbuta mulle.”

Nõid: „Arp pole tühiste asjade jaoks.”

Linda: „See pole tühine, see on minu südame asi.”

Nõid: „Ja arp pole ka naiste suvadeks…”

Linda: „Tean, tean, va tarkpea, neid asju ei arbutata, aga ole pai ja tee seda minule, saa aru, et mu süda on kurb ja valu täis.”

Nõid: „Mh, sa väikene võlur, poleks sa külavanema tütar ja… ja nii kaunis, nii ilus, siis ei arbutaks… aga mida siis?”

Linda: „Oh, arbuta kõigepealt Võttelele, kas ta ikka armastab mind ja, kas soovib mind väga enesele, ja kui kuuleb, et mind ei saa, siis?”

Nõid: „Siis leiab endale teise…”

Linda: „Ei, ei – seda ta ei tee, aga kas ta sureb siis kurvastuse kätte?”

Nõid: „Päh, jäta see lapsik jutt, mees ei sure kunagi kurvastusse, ta võib surra lahingus, või, noh, teinekord ka katku hätta.”

Linda: „Aga arbuta siiski mulle tulevikku, küsi minu kallilt emalt manalas, kas ta tahab, et ma lähen Õnnemeelele mehele ja kas saan olema temaga õnnelik?”

Nõid: „Seda võiksin ju teha ja ainult sinu iluduse pärast.”

Nõid kadus nüüd hiietagusesse metsa. Linda jäi urikivi juurde seisma ja ootele, mida vastab arp. Aga arp vaikis ja ta ei kuulnud midagi. Kuid korraga kostis hiiemetsast siiski hääl – see oli nõia hääl.

Hääl küsis:

„Mis mure sind murrab, mis teeb sulle tuska, tütrekene?”

Linda kohkus. See oli ju nõia hääl, aga kõnetas teda kui emakene. Ta kohmetus hetkeks, kuid siis küsis:

„Ütle, armas emakene, kosta, kallis kooljakene, mis pean, vaene, tegema? Kellele, kallike, minema? Mitmed mind mehed tahavad, kosima kangesti kipuvad.”

Hääl vastas:

„Vali endal’ vahva meesta, vahva meesta malevasta, pika piigi kandijat, vibunoole viskajat…”

Linda küsis:

„Ütle mulle, memmekene, vasta, armas emakene, sõna selget saladust, kas on õrnust Õnnemeelel, kas on kabu tol kosijal, kas mind hellalt ka armastab?”

Hääl vastas:

„Kõike on tal külluses, õued täis tal õrnutsusi, koormaviisi kallistusi, haarded ääreni armastust…”

Linda ei küsinud enam. Oli kahevahel, kuid ei taibanud, kas oli vastaja nõiaisand üksi või rääkis ta kadunud ema sunnil. Manala asetses hiiemetsa taga, seal nood esivanemad kõik olid, võimalik, et nõial oli võim ja vägi nendega pidada ühendust.

Linda oli arbutamisest siiski rahuldatud. Ta meel muutus rahulikumaks ja vihagi olemasoleva korra vastu oli vaibunud.

Kui nõid ilmus metsast hiieplatsile, tänas Linda teda arbutamise eest ja pistis kotikesetäie kanamune temale põue. Nõia näoilme väljendas pettumust.

„Kas mu tasu pole küllaldane?” küsis Linda.

„Kipub olema kehvavõitu niisuguse tähtsa töö eest.”

„Kui tuled meile, ma lisan teist niipalju juurde.”

„Mh, ja lihapoolist ka…”

Nad lahkusid seepeale.