Читать книгу Veretasu - Oskar Lõvi - Страница 11

Kotso korraldas Lindale vägevad pulmad. See ei võinudki olla teisiti tema iseloomu juures. Ta oli uhke oma ilusale tütrele, kes oli kaunitar kogu maakonnas, ja ka väimehele, kes oli maleva pealik, osav laskmises ja tuntud tugeva jõu poolest. Kotso oleks meeleheast joonud enese purjugi ja pidanud mitmed eelpulmad, kui tal poleks kipitanud üks väike tume täpp südamel: väimees oli sakalane. Ta ei armastanud sakalasi nende kanguse ja ninakuse pärast, nad kippusid tihti olema targemad temast ja trügisid eelistatud kohtadele nii kärajatel kui ka ühiste eestlaste asjade ajamisel. See ei mahtunud Kotso hinge ja ta kandis salaja kartust, et väimees võib ka Avispeal osutuda korraga kangemaks kui tema. Kuid Kotso poleks rõõmustanud ka mõne virulasest väimehe üle, kes olid üldiselt veidi tossid ja aeglase käitumisega, ega ka mõne järvalase üle, kes olid jällegi liiga lahked ja heasüdamlikud. Ja kui Kotso vahest omas mõttes laduski oma soove tütre kosilaste suhtes ritta, siis ei leidnud ta kogu maa peal sellist meest, kes oleks olnud temale kõigiti vastuvõetav ja Linda vääriline. Nii osutus Õnnemeel talle siiski kõige sobivamaks väimeheks ja ta korraldas seepärast uhked pulmad.

Pulmad olid määratud suviharja ajale. Siis olid kevadised tööd rahval lõpetatud ja heinategu alles algamata. Oli aega kõigil pidutseda ja haigeid päid parandada. Meestel muidugi. Aga juhtus ka, et naised jõid ahnelt kangeid jooke, mida oli ohtrasti pakutud, ja siis juhtus, et kõik jäid purju ja laulsid:

Õlle auru õrnakesta,

mee maiku mõnusakesta,

võtab meeled meeste peasta,

pooled meeled poiste peasta,

natukene naiste peasta.

Mehed siis mütsata müravad,

naised tanuta tantsivad,

poisid on poole-küllakille…

Pulmalisi oli kutsutud igast kandist ja iga sorti. Aukülalisteks olid ümbruskonna rahvavanemad, targad, nõiad ja kaupmehed, muidukülalisteks olid kõik avispealased – nii talunikud kui käsitöölised, kuna orjad ja vaimud olid ilma kutsumatagi peoosalised.

Kotso oli muretsenud aamitäie käärinud mõdu ja ise pruulinud õlut – kanget saarlaste õlut. Kakutegija eit oli küpsetanud mitu korvitäit kakkusid – võikakkusid, munakakkusid, kohupiimakakkusid ja meekakkusid. Paar mullikat oli tapetud lihatoitudeks ja mitu lammast suitsetatud suupisteteks, rääkimata verekäkkidest, tanguvorstidest, sulatatud searasvast ja muust maiustoidust. Räbala küla mehed olid saatnud kingiks poole põtra ja Pudivere vanem kaks karu sinki. Et oli suvine aeg, siis söödi-joodi väljas. Toidud olid laotud kõik laudadele tare esisel murul ja joogid asetatud keset õue suure tammepaku otsa – Kotso suure ettevaatuse tõttu, sest lihtsal laual võinuks mõni purjuspäine pulmaline kalli vedeliku ümber kallutada või lihtsalt küljeli lükata. Kiigeaed külavahel oli korrastatud jalakeerutamiseks, karglemiseks ja igasugu kemplemiseks.

Malevlased olid omalt poolt ehitanud Kotso koja ette suure auvärava, mille sambad olid noorte neidude poolt ilustatud vanikute ja pärgadega. Kui Kotso väravat vaatas, leidis ta kohe, et postidel puudusid mõõgad ja sõjataprid. Malevapealiku väärikus nõudis, et tema pulmad tähistasid ka tema seisust. Samuti pidi pulmarongi eesotsas põristatama sõjatrumme ja kiigeaias tantsitama sõjatantse. Kotso soov oli kõigile käsuks ja seda ka täideti.

Ametlik abielu sõlmiti hiieplatsil, kus nõid selle kinnitas manalaste juuresolekul ning esivanemate õnnistusel. Kõu kutsuti käemeheks ja Uku isameheks. Lõpuks pöörasid kõik silmad Ebavere mäe poole ja hüüdsid: „Taara, avita, Taara, avita – tee, et noorik tooks palju poegi ilmale, kodu kaitseks ja isademaa auks!”

Pruutpaar sõitis ise ratsudel ja kahel pool saatsid neid malevlased, kes vehkisid paljaste mõõkadega, peletades eemale pahareti poegi ja kodukäijaid. Trummide põrin täitis pühalikku vaikust, tegi pulmarongile tee lahti ja pillimehed mängisid takti. Nii liiguti hiieplatsilt külavahele, kus külalised annetasid kinke ja soovisid noorpaarile pikka eluiga, suurt varandust ning jällegi palju lapsi.

Kotso jaotas ise joogipoolist. Kui esimesed meekannud olid tühjendatud ja asuti õlut jooma, üritasid mehed laulu. Nad tervitasid üksteist ja laulsid:

Tere, tere, pulma poisid,

tere, pulma pidulised.

Andke meile mõdu maitsta,

mõdu maitsta, kalja katsta,

odra vahtu vaadata

ja õlle kappa kallutada…

Teised olid juba söökide man, ja kui esimesed olid vaevalt laulu lõpetanud, jätkasid nemad kohe:

Sööme, vennad, joome, vennad,

sööme söögid sülitsi,

joome joogid jalutsi.

Ühes sööme, ühes joome,

ühes me ööd magame,

pooleks me palad paneme…

Varsti oli mõdu hakanud naistele pähe, need rääkisid nüüd valjul häälel ja tüdrukud kilkasid. Mehed müristasid madalama häälega ja taadid köhatasid vahele. Pulmad võtsid hoogu. Keereldi nooriku ümber ja imetleti tema ilu. Õnnemeel liikus aga uhkel sammul ühe vanema juurest teise juurde, kopsas õllekannu kokku ja kiitis oma äia.

„Kas meil pole kange külavanem, näeb noor välja, tema peaks olema veel peigmees ja kosima endale noore naise.”

„Õige, mis õige – ei tea, kust ta sellise noorusliku kihu on omanud?”

„Eks ikka Läänemaalt, sealt oli ta vanaisa kord tulnud…”

„Sealt see õllepruulimise oskuski oli Virusse toodud.”

„Ah-ah-aa! Noh, naised, mis te vahite, üritage laulu!”

„Laulu, üritage laulu, mis pulmad need ilma lauluta on!”

Kotso kuulatas ühe kõrvaga meeste juttu, teisega aga naiste kilamist. Ta põsk juba punetas ja samm kerkis. Pilgutas silma ühele neiule ja see hakkas kohe kõõrutama:

Siin on hulga neidusid,

mõni hulka mõrsijat.

Ei saa hulgast laulijat,

sõna kolme kosijat –

kui mina ise eest ei võta,

eest ei võta, peast ei peasta,

siis jääb laulu laulemata,

sõna kolme kostemata…

„Ah-ah-haa! Oh-oh-oo! Sõna kolme kostemata!” hüüdsid pulmalised!

„Noh, kes vastab?”

„Vasta sina!”

„Ei, vasta sina, sinul on ilusam hääl…”

Keegi neidudest lauliski:

Kui mina hakkan laulemaie,

laulemaie, laskemaie,

laulu viisi veeretama,

siis jääb küla kuulamaie,

Virumaa jääb vaatamaie.

Küll on laulu, kui mina laulan,

küll on viisi, mis veeretan.

Laulan ma mere mäessa,

mere kivi kilingissa,

mere vahu vaseksa,

mere soola sõmeraksa,

mere põhja põrandaksa…

Kisa pulmaliste seas üha suurenes, kattis vaiksemad kõnelused ja isegi naiste laulu õuel. Igaüks nüüd kergitas oma hääleredelit. Vanemad inimesed ei saanud aga noorte vastu. Kiigeaial juba kraabeldi, visati murul hundiratast ja vängemad poisid vedasid sõrme. Mitu paari oli seljali maas ja katsuti kintsukõveruste kangust. Pillimehed olid seadnud oma riistad korda ja alustasid pulmatantsu viisi. Nooremad paarid kippusid keksima virumagedat, vanemad nõudsid kaerajaani. Malevlased asusidki Õnnemeele korraldusel korda pidama, eemaldasid kraaplejad ja tegid ruumi tantsijaile.

Tantsiti.

Kes seal kõige ägedamalt tantsis? Kotso! Ta oli haaranud ühe ilusa orjatari ümbert kinni ja keerutas seda õhus, ilma et too jalgu alla saigi. Naerdi ja kiideti jällegi külavanemat. Aga õllevaadi man ei olnud enam peremeest. Igaüks võttis ise ja jõi. Ja mis vägev pulm see muidu oligi, kui ei saadud oma käega kappa kallutada ja õlle vahtu vaadata. Vaadati ja kallutati. Hõisati ja hüpeldi.

Kotso koja pimedas nurgas istus aga keegi ja nuttis. Pulmalised olid sattunud hoogu ja ei märganudki, et noorik puudus. Peig oli elavas jutlemises teiste malevate pealikutega ja seletas neile vibulaskmise oskust. Samas seisis mitu naaberküla vanemat, nendega oli ta sattunud hoogu eestlaste maa-kaitse küsimuse arutamises. Ta oli unustanud oma nooriku. Kotso oli kadunud noore orjatariga kuhugi kõrvalisse kohta ja Juta tantsis oma mehega virumagedat. Kui viimane oli tantsu lõpetanud, hakkas ta õde otsima. Viimaks leidis teda tare nurgast, lohutas, noomis ja viis pulmaliste sekka, kus langud laulsid parajasti omavahelise kemplemise sajatusi.

Esimesed langud laulsid:

Peiukene, poisikene,

tõsta üles siidi silmad,

siidi silmad, kulda kulmud.

Nüüd on neiu nähtavalla,

neiu nimi teatavalla.

Küll on pikka piiliroogu,

veel on pikem meie neiu.

Küll on meres vahtu valge,

veel on valgem meie neiu.

Küll on sirged sibulavarred,

veel on sirgem meie neiu.

Küll on uhke ohakas põllul,

veel on uhkem meie neiu.

Meie neiu tööde vastu,

nagu tamme tule vastu,

sarapuu vastu saduda,

leppa laua lume vastu…

Teised langud laulsid:

Peiukene, poisikene,

on see naine, mis sa naasid,

on see kabu, mis sa kosid?

Eest ta nagu istme jalga,

tagant – nagu tamme kändu.

Magu tal jookseb maada mööda,

kõht tal riisub kõrsi mööda,

nina tal neljanurgeline,

suu tal seitsmesopiline,

kael – kaheksakandiline…

Esimesed langud:

Meie neid on piimal pestud,

piimal pestud, võil sulatud,

noorelt koorelt kooritud.

Teie peig on must kui mutt,

must kui mutt ja hall kui rott.

Rehe parsil praetud

ja aganikus hautud.

Milleks küll säärast söödaksille,

säärast tonti toideksille?

Mina võtaks nurgast nuia,

haaraks kolkast suure koodi.

Sellega säärast vihutelleks,

säärast saunas sakutelleks…

Teised langud:

Susi sitte silla peale,

hatt see laskis heina peale,

vares kannud kännu peale,

karu pajule pasandand.

Sealt see mõrsja koju toodi,

pandi parsile paluma,

seati ahju otsa peale…

Viimased ei olnud laulu lõpetanud, kui Linda haaras pea käte vahele ja jooksis nuttes tarre tagasi. Juta ruttas talle järele. Nüüd märkas Õnnemeel Linda kadumist ja tõttas omakorda teda otsima. Ta jõudis peagu koos Jutaga majja ja hakkasid Lindat lohutama:

„Mis juhtus? Miks ära jooksid?” päris Õnnemeel.

„Linda, kallis õekene, ära tee laulust väljagi, nii lauldakse ikka pulmades ja, mäletad, minu pulmades niisamuti,” seletas Juta.

„Ega ma sellest…” nuuksus Linda.

„Millest siis? Ole mõistlik, Linda, ära nuta, lähme pulmaliste sekka, ja su nutuhoog vaibub,” lohutas nüüd Õnnemeel.

„Ega ma sellest… ma niisama… meenus mu kallis emakene… oleks temagi elanud ja olnud siin…”

„Oh, unusta see, minu ema on ka surnud… olen samuti kurb,” püüdis Õnnemeel naist rahustada.

Võttis hulga aega, kui Linda rahunes.