Читать книгу Veretasu - Oskar Lõvi - Страница 9

Halvas tujus saabus Avispea vanem koju. Talle ei meeldinud sõjad. Kuid Raikkülas oli räägitud ainult sõjast ja sõdimisest. Sõda häiris aga inimeste rahulikku elu, tõi vaesuse majja ja viis tavaliselt hulga tublisid mehi manalasse või tegi neid sandiks. Kotso armastas ainult rahulikku olemist. Noorena oli ta küll mõnikord tuisutanud sõjas, oli käinud kord venelastel abiks teisi venelasi tapmas, oli paaril korral käinud krivitšisid röövimas, oli sattunud seejuures aga leedulaste haardesse ja, tänu ühele vahvale sõjasulasele, oli pääsenud terve nahaga tulema. Sellest ajast peale ei pidanud ta suuremat lugu sõjast. Nüüd oli aga asi hullem. Sõda kippus endale kaela peale. Kotso ei uskunud küll seda hästi, kuid teiste maakondade vanemad kinnitasid, et riialased võivad tulla lõpuks ka Virumaale ja võivad rüüstata Avispea ja tappa tema. Ta ei kartnudki sedavõrd surma kui vangi viimist ja orjusse langemist. Seda peamiselt oma tütarde pärast. Ta ei võinud enesele ette kujutada, et tema tütred sattuvad orjusse, võõraste meeste valdusse ja vägistamise ohtu. See mõte tegi ta hulluks ja ta oli halvas tujus.

Kuid niisuguseid asju ei tohtinud sündida. Tema tütardesse ei tohtinud keegi puutuda, peale nende meeste – Kotso poolt väljavalitud meeste. Sellepärast otsustas ta sedamaid seada Avispea maleva korda, panna see relvadesse ja saata ründajatele vastu. Kaugele vastu, enne kui need jõuavad Virumaa piiridesse. Ta hakkas otsima kõigepealt head maleva pealikut, kes seaks valmis hea maleva.

Õnnemeel oli ühel hommikul näinud Kotsot küla vahel kõndimas. Oli tahtnud talle läheneda, aga oli märganud, et too oli halvas tujus, ja seepärast hoidus eemale. Halvas meeleolus külavanem võinuks rikkuda tema ilusad kavad ja sellepärast otsustas ta oodata, kuni ta tuju paraneb.

Kuid ootamine ei aidanud. Külavanema tuju ei paranenud. See oli muutunud veelgi halvemaks, sest maleva organiseerimine ei võtnud hästi vedu. Ta ei olnud leidnud maleva pealikut.

Viimaks otsustas Õnnemeel minna üksi hiide, ilma külavanemalt luba küsimata ja nõiale teatamata. Ta valis selleks vaikse hommiku, kui öine udu kattis veel maad ja tegi kaugelenägemise raskeks. Ta võttis nooltevibu õlale ja tapri kaenlasse. Tasaste sammudega hiilis läbi hiiemetsa ja lähenes urikivile. Pani käe suu juurde ja hüüdis vaevu kuuldavalt: „Hiievana!...”

Kuulatas. Ei mingit vastust. Ootas veidike aega ja siis hüüdis uuesti, kuid juba kõvemini. Vastust saamata hüüdis nüüd juba päris kõvasti:

„Hiievana… Viru Taara… kuule mind, sa kulla vana…”

Õnnemeel kuulas teraselt ja ootas tükk aega. Ikkagi vastust saamata muutus kurvaks. Langetas pea ja ohkas:

„Oh hiievana, hiievana – sa ei võtagi mind kuulda, ehk sind viimaks polegi… aga ma vajan sind nii hädasti, hädasti.”

„Peo-leo, sirt-sirt-sirrdi,” laulis lind oksal.

Õnnemeel võpatas. Jäi mõttesse ja järsku lõi ta nägu särama.

„Näe, imet! Seal sa siis oled, hiievana. Ilmutad end peoleona. Nüüd mõistan sind, mu kulla hiievana.”

„Peo-leo, sirt-sirt-sirrdi,” laulis lind uuesti.

„Oo, jaa-jaa! Mõistan, mõistan! Sa küsid, miks tulin? Vaata, kallis hiievana, manalaste tarka peada, mul on meelel musta muret, rasket rahet, südamel suuri kurvastusi, kehas aga kergeid kirgatusi. Meeldib mulle Lindakene, külavanema tütrekene, aga ta süda on soe oma, keha karu kaeda, ihu ilvese hoolitseda. Ei ta hooli minusta ega pea oma peiusta… Aita, kulla hiiehaldjas, virulaste arbuhooldjas, pane mind tüdruk armastama, minu ihu ihaldama, minu jõudu himustama, kauniks kaasaks tulema…”

Õnnemeel jäi nüüd kuulatama ja ootas vastust. Aga lind ei laulnud, hiievana ei vastanud. Mees ootas jällegi tükk aega ja viimaks hüüdis ahastavalt:

„Kuule, kulla hiievana, avislaste arbutaja, pajata paremat sõnumit, kuuluta kaunimat kõnelust…”

Ikkagi mingit vastust saamata muutus ta jälle kurvaks ja vajus mõttesse. Ta oli kaotanud lootuse midagi hiievana kaudu saavutada.

Õnnemeel seadis viimaks minekule, kuid nägi udu seest kolme inimkogu lähenevat. Ta ehmus ja pidi kargama kõrvale, aga seal märkas ta, et üks neist oli külavanem Kotso. Too tuli hiiele kahe meesorja saatel. Kotso suunas silmad kohe urikivile, nägi, et see oli tühi, vihastas ja lausus:

„Mitte kui midagi! Mitte marja vartki pole täna toodud. Kitsi ja ihnus too meie küla rahvas.”

Seal märkas ta aga Õnnemeelt ja nende vahel toimus järgmine kahekõne:

Kotso: „Mis sina siin teed?”

Õnnemeel: „Ootan…”

Kotso: „Keda sa ootad?”

Õnnemeel: „Ootan vastust hiievanalt…”

Kotso: „Meie hiievanalt?”

Õnnemeel: „Meie omalt, neh…”

Kotso: „Kes lubas sind hingede ajal siia tulla?”

Õnnemeel: „Nüüd pole enam hingede aeg, päike on tõusnud.”

Kotso: „Hm… khm… aga sa olid juba varem siin.”

Õnnemeel: „Ei olnud, olen aus ja ei valeta, tulin peale päikese tõusu.”

Kotso: „Mis vastust sa hiievanalt siis ootad?”

Õnnemeel: „Ootan abi…”

Kotso: „Millist abi?”

Õnnemeel: „Suvalist…”

Kotso: „Selles asjas pööra nõia poole.”

Õnnemeel: „Juba pöördusin, aga ei saanud.”

Kotso: „Lase nõida arbutada.”

Õnnemeel: „Ei aita ka see…”

Kotso: „Mis häda sul siis on?”

Õnnemeel: „Oh, kulla külavanem, seda ma ei julge ütelda, saad ehk vihaseks, kui…”

Kotso: „Seda võib juhtuda, kui soovid midagi roojast.”

Õnnemeel: „Oh ei, külavanem, ei roojast, ei raibet – midagi sarnast, aga too asi puutub sinusse ja sellepärast kardan…”

Kotso: „Tohoo, tuhk ja tuline, kui asi puutub minusse, siis pead ütlema, ma käsen.”

Õnnemeel: „See asi ei puutu just mitte otsemalt sinusse, aga sinu kaunisse tütresse, Lindakesse… ta, ta meeldib mulle…”

Kotso: „Mis sellest, et meeldib.”

Õnnemeel: „Noh, ma tahaksin, et mina meeldiksin ka temale, aga ta ei tee minust väljagi.”

Kotso: „Mis mina sinna parata võin.”

Õnnemeel: „Kas sa, auväärne külavanem, ei saaks teha, et Linda mind tahaks?”

Kotso: „Ja siis?”

Õnnemeel: „Siis kosin ta enesele… võtan kalliks kaasaks…”

Kotso: „Ei! Ei seda ole, minu tütart sa ei saa, oled lihtne harkjalg külas, pole sul õiget talugi, mina oma tütart niisugusele poisile ei anna… ei, ei – jäta see jutt, ja hiievana ka siin ei aita, veel vähem arbutamine.”

Õnnemeele meel sai kurvaks, ta pöördus ümber ja hakkas minema. Tõstis noolevibu õlale ja lausus:

„Siis lähen ma Avispealt minema. Ma ei saa siin elada, kui näen iga päev sinu ilusat tütart ja ei saa teda. Mu sisikond on nagu tuld täis, mis teeb mind haigeks.”

Kuid Kotsole ei meeldinud too jutt. Ta koondas nüüd noori mehi malevasse ja igaüks neist oli vajalik. Nähes noolevibu Õnnemeele õlal, meenus talle, et too on hea laskur. Kuid ta ei olnud näinud selle osavust. Osutas käega vibule ja küsis:

„Olen kuulnud sinu osavust laskmises, oled sa hea kütt?”

„Olen… ja mõõka mõistan tarvitada.”

„See on ka vajalik, aga noole täpsus on tähtsam. Ristirüütlitel on rauast rüü kere ümber ja vasest kiiver peas, sinna ei hakka mõõk, kuid kiivris on kaks auku vahtimiseks – sinna peab noolega tabama, ainult nende väikeste aukude kaudu saab teda rabada, selleks peab olema aga osav laskur.”

„Tühi asi, seda ma võin…”

„Noh, näita siis oma osavust… näe, seal kuuseladvas istub pisikene lind, just silmaaugu suurune, katsu, kas saad pihta.”

Õnnemeel nägi lindu, tundis ära peoleo, kes oli äsja temale laulnud, ja keeldus laskmast. Otsis muud märki ja leidiski kuuse otsas pisikese käbikese.

„Linnukest ma ei taha tappa, aga kas näed, külavanem, seal seda käbikest, tahad, ma näitan oma osavust ja lasen sellele pihta.”

Kotso otsis tükk aega käbi, viimaks leidis, kissitas silmi ja lausus:

„Noh, proovi – katsu, kas saad selle alla,” ütles ta.

Õnnemeel tõstis vibu, sihtis ja nool lendas. Käbi kukkuski sedamaid alla. Kotso sai vaimustatud, patsutas Õnnemeelele õlale ja kiitis osavust. Ta meel muutus rõõmsamaks ja mees hakkas muhelema. Siis tuli ta mõttele proovida Õnnemeele tugevust, sest ta oli ka kuulnud, et too olla tugev kui karu. Ta küsis:

„Kas sa saaksid oma jaksu ka näidata, nüüdne malevlane peab olema ka tugev, kui saad ristirüütlile silma pihta, langeb ta küürakile, siis pead kargama talle peale ja suskama… suskama, kas mõõgaga või piigiga.”

„Pole vaja, kui on silm peast väljas, on ta pime ja oimetu.”

„Oi, Õnnemeel, suskama peab, tapma peab – neil on papid kaasas, kes panevad kohe uue silma asemele, ja siis ta tapab sinu… suskama peab.”

„Ei usu…”

„Usu, usu, Õnnemeel, üks rändmunk seletas siin, et nende papid äratavad isegi surnuid ellu, kui laibal pole veri välja susatud, siis äratavad üles.”

„Noh, siis suskan, kui vaja – jaksu mul leidub.”

Kotsole hakkas Õnnemeele südidus meeldima. Ta vahtis noormeest igast küljest, katsus ta lihaseid ja koputas pea peale. Siis tahtis näha ka ta tugevust. Õnnemeel vaatas ringi ja otsis võimalust oma jõudu näidata. Kargas korraga ühe kuuse tüvest kinni ja ähvardas seda maha murda. Kotso jooksis vahele ja keelas:

„Ära hull ole, need puud on pühad, neid ei tohi puutuda, võta parem see suur kivi ja kanguta seda.”

Õnnemeel haaraski äkilise hooga kivi sülle ja viskas selle prantsatades otse hiieplatsi keskele. Kotso tuju tõusis nüüd ülimale tasemele, ta ei uskunud oma silmi, et noormees võib olla nii tugev. Haaras Õnnemeele ümbert kinni ja kallistas.

„Tubli mees oled sa, Õnnemeel, sinu teen ma Avispea maleva pealikuks ja pealikule annan oma tütre naiseks.”

„Pealikuks ma ei taha, anna ainult tütar, sellest jätkub.”

„Ei, pealikuks pead hakkama, ilma selleta ei anna ma tütart, saa aru, et praegu vajan hädasti osavat meest, kes korraldaks meie maleva ja õpetaks mehi hästi sõdima, saa aru, Õnnemeel.”

„Mul pole selleks aega, talu tahab pidada.”

„Küll Linda peab, ma annan talle paar vaimu ja mõne orja omalt poolt abiks… sina hakka aga pealikuks ja õpetama mehi.”

Õnnemeel nõustus. Hõõrus rõõmu pärast käsi ja kargles, kuid jäi korraga mõttesse ja raputas pead.

„Aga kui Linda ei taha mind, siis ei tule meie kaubast midagi välja?” küsis ta Kotsolt.

„Seda ma temalt ei küsigi ja sinul pole vaja ka küsida, kui mina olen lubanud, siis on lubatud. Sul pole vaja muud teha kui keera tüdruk voodisse, ja kui oled kord keeranud, siis hakkab sind ise tahtma.”

„Kas arvad, et hakkab?”

„Mis seal arvata, tean seda omast käest…”

„Tore, tore… seda ma teen – siis saangi Linda endale. Uh-huu!”

Mehed lõid käed kokku kauba kinnituseks.

Linda magas sel ajal aga rahulikku und, aimamata, mis tema kohta oli otsustatud. Kui päike oli tõusnud keskhommikusse ja vaadanud üle metsa otse tema tuppa, ärkas ta üles, riietus ja jooksis värskena ning elurõõmsana õuele. Päike vaatas ka üle hiiemetsa latvade otse urikivi poole, mille läheduses kaks meest olid elavas kõneluses – üks noor ja sirge, teine vana ja kössis –, arutasid juba kava, kuidas korrastada Avispea malevat ja seada seda sõjavalmis. Viimaks raputasid nad veel kord teineteise kätt – seekord juba pealikuks hakkamise kauba kinnituseks, ja siis lahkusid.

Noormehe samm oli kiire ja kerge. Eemalt hüüdis aga vanem talle:

„Aga head lõivu pead sa hiievanale viima pruudi eest.”

„Viin, viin… ja veel missuguse – kotitäie parimaid rukkeid, uhhuu!”

Kotso lähenes meesorjadele ja käskis:

„Oodake siin, ta toob urikivile kotitäie teri, toimetage see siis meie aita…”

Lind aga laulis hiietaguses kuusikus: peo-leo, sirt-sirt-sirrdi.