Читать книгу Veretasu - Oskar Lõvi - Страница 7

Kevad, sa võlur kevad! Paned päikese taevakaarel naeratama, sead rõõmuhelinad õhus virvendama, sunnid õiepungad puudel pakatama ja külvad värvirikkaid õisi aasadele. Aga sa meelitad ka linnud laulule, mesilased mett korjama ja karjalapse hüüet huilutama.

Oo, võlur kevad, sa võlurite võlur!

Juba varajasel hommikul ma kogun tõusvalt päikeselt kiiri, laon neid lõputult sülle, nagu õrnu kristallklaasikesi, ja hoian kuni kevadeni, siis kannan nad õuele, veeretan teeradadele ja puistan nurmedele, kus nad kumavad kullerkuppudel, läigivad liblikate tiibadel ja säravad kastevee tilkades. Söandaksin veel lisada, et nad külvavad ka igatsust inimeste hinge, rahutust rinda ja armastust südamesse. Armastust – seda jumalate tuld!

Õnnemeel ise ei teadnudki, et see oli armastus. Juba kolmandat kevadet kandis ta igatsust hinges. See pakitses põues ja tegi teda rahutuks. Ja rahutus oli ilmunud sinna sellest peale, kui külavanema kaks tütart olid käinud tal külas. Õieti polnudki see mõni külastamine, vaid lihtne uudishimutsemine. See olnud just kevadel, kui neiud olid tulnud vaatama, kuidas nooruk ehitab üksinda maja. Kui siis Õnnemeel oli võtnud suure palgi õlale ja tõstnud selle kõrgele seinale, siis oli noorem neist imestusest kiljatanud: „Tapad enese, Õnnemeel, pane palk maha!” See hoolitsev kiljatus oli sööstnud noolena ta südamesse. Mees oli peatunud, et vaadata seda külavanema tütart, kes kiljatas. Piltilus tütarlaps! Õnnemeele süda oli seisatanud, siis hakanud aga kiiresti tuksuma. Päris ennatult tuksuma. Ja sellest peale tuksus ta süda alati ennatult, kui nägi külavanema ilusat tütart, ning hiljem ei olnudki vaja teda näha – ainult lihtne mõtlemine temale pani Õnnemeele südame ennatult tuksuma. Aga kui mõtles, tahtis ta tütarlast näha ja igatsus tekkis rinda. Nooruk hakkas põdema igatsuse haigust. Seda haigust olid suurendanud veel kevadeti kurgede kutsuvad hüüded sealt kõrgelt pilvede alt. See igatsev kluuksumine kauges taevasinas oli sööbinud teadmatult nooruki hinge ja jätnud sinna iga aastaga üha sügavamad igatsuse jäljed. Vist igatseski ta külavanema tütre järele nende kurgede pärast.

Kui Õnnemeel oli saanud viimaks oma tare valmis, tahtis ta, et külavanema tütred tuleksid valminud maja vaatama, aga tütred ei tulnud. Vanem neist oli läinud vahepeal mehele ja noorem sirgunud suureks. Too üksinda ei tulnud. Vist ei tahtnudki tulla. Siis otsustas ta kutsuda külavanema koos tütrega. Ehk tuleb koos isaga? Varus kanget mõdu ja ema küpsetas karaskist kakkusid. Maja seati korda ja põrand pühiti puhtaks. Taheti hiilata uhkusega ja oodati. Oodati kuni õhtuni. Siis tuli külavanem, aga üksinda. Jõi mõdu, hammustas karaskit kõrvale ja rääkis:

„Halvaks on muutunud ajad, vanasti kutsus külarahvas mind tihti külla, võtsin siis kadunud eidegi kaasa, nüüd ei kutsuta mind enam… kitsiks on läinud see kurjavaimu rahvas…”

„Kutsusin sind ju tütrega koos, aga näe, tulid üksinda,” märkis Õnnemeel ettevaatlikult.

„Ah, kas mõtled seda nooremat tütart, Lindat, või?”

„Teda jah…”

„Tema on mul isekas tüdruk, kipub jonnima ja oma tahtmist ajama, kutsusin kaasa, aga näe, ei tulnud…”

„Eks ta ole ehk läinud isasse, sina va Kotso-isand oled ju kange oma tahtmist ajama,” märkis nüüd ema.

„Minu tahtmine on teine asi, olen Kotso ja külavanem, mul peab kindel oma tahtmine olema ja kõva käsi ka, muidu ei ole korda.”

„Oled hea külavanem küll, andsid meilegi tüki maad siia külaservale ja oled aidanud meid ka mõnegi hea nõuga,” sõnas Õnnemeel.

„Aga maa pole suurem asi, ühelt poolt vesine ja teiselt poolt jälle krõbe-kuiv,” märkis jälle ema.

Külavanemale ei meeldinud Õnnemeele ema märkused, ta hakkas nohisema ja rüüpas suure lonksu mõdu. Õnnemeele meelitussõnad olid talle meelt mööda ja ta pööras jutu tema poole.

„Kange mees oled sa küll, noormees, ehitasid üksinda tare üles ja veel missuguse, sul näikse olevat seda sakalase visadust… aga ma ütlen sulle avalikult, ega nood sakalased mulle hästi ei meeldi, liigselt kange rahvas.”

„Kanged, aga ka arukad,” märkis jälle ema.

„Jaa-jaa, just see arukus mulle ei meeldigi, kangus ja arukus ei ole üheskoos head asjad – teevad inimesed pahuraks ja vastuhakkajaks.”

„Ei mina leia, et meie rahvas pahur oleks.”

„On, on – egas te muidu oleks siia üle kolinud, tulite pahuratest eemale.”

„Põgenesime, tulime nonde kurjade riialaste silmade alt ära, käisid alaliselt rüüstamas ja, näe, viisid mu tütre ära – seal polnud enam elu.”

„Ja tapsid ka… tapsid mu isa,” sõnas Õnnemeel pahaselt.

„Egas nad ilmaaegu tapnud, küllap hakkasite vastu – lasite endid algul ristida ja tegite rahu, aga pärast hakkasite uuesti sõdima.”

„Polnud midagi parata, tegime küll rahu ja lasime ristida, aga ristirüütlid käisid ikkagi kaela peal – panid omad foogtid valitsema, viisid noori mehi ja tüdrukuid vägivaldselt ära ja panid nii rasked lõivud peale, et keegi ei jõudnud tasuda…”

„Ja Lembitu ütles siis rahu üles,” jätkas Õnnemeel.

„… sellest siis see uus sõdimine,” ohkas külavanem ja rüüpas mõdu.

„Inimesed hakkasid siis uusi elukohti otsima, kus rahulikum,” jätkas ema selgitamist.

Külavanemale ei meeldinud sõjajutt. Ta nohises jälle ja jõi. Kui mõdu oli otsas, tegi minekut. Kiitis aga veel kord Õnnemeele koda ja lausus:

„Vahva maja oled ehitanud, siia mahub palju peret sisse, peadki sellele mõtlema… aga ütlen, aga sakalased mulle hästi ei meeldi…”

See kõik sündis mitu aastat varem. Nüüd oli Õnnemeel Kotso külastamise peagu unustanud, sest vahepeal oli ema surnud ja tal oli talupidamisega üksinda palju muret ja mõtlemist, aga igatsus Kotso tütre järele püsis pidevalt rinnus. Ta hakkas viimaks arvama, et see polegi muud midagi kui armastus. Oli hakanud armastama Lindat, seda isekat ja jonnakat külavanema tütart.

Nüüd aga, kui kevad oli käes ja ema ei olnud, seisid tal sajad toimingud õlgadel. Majapidamine laienes, veiseid poegis juurde, lehmad tulid lüpsma, põllud tahtsid kündmist ja isegi leivad küpsetamist, ja ta leidis, et peab võtma naise. Ilma naiseta oli võimatu kõigega toime tulla, ja pealegi polnud üksildane elu midagi väärt. Aga keda naida? Külas oli mitu kena neidu, kes käisid tal võõrsil ja laulsid armastuslaule, aga Õnnemeele süda ei sulanud nende lahkuses ega võlunud teda nende laulud. Tema süda igatses külavanema tütre järele. Ja kui võtta kedagi naiseks, siis leidis ta, et peab võtma selle, keda armastad – see oli ju sakalaste igivana komme. Ta otsustas naida külavanema tütre Linda.

Kuid too ei tulnud. Ei teinud temast väljagi. Mees käis küll mitmel puhul Kotso juures võõrsil, võttis Linda jaoks kimbu lilli kaasa ja Kotsole lähkriga kanget mõdu, rääkis ka linnukeelil ja ajas juttu armastusest, aga asjatult. Linda ei võtnud vedu. Teinekord läks isegi toast välja teiste poistega hullama.

Õnnemeel oli õnnetu. Käis igatseva südamega ringi ja nukrutses. Ta leidis, et elu on isegi keerukam kui hoone ehitamine või talu pidamine. Kevad hõiskas ta ümber, aga see ei rõõmustanud teda põrmugi. Ta nõu oli otsas. Ei teadnud, mis teha, et Lindat endale saada.

Viimaks tuli ta heale mõttele pöörduda nõia poole. Avispeal elas kuulus nõid, kes oli lahendanud perekondlikke tülisid, korraldanud abiellumise asju ja ravinud igasuguseid haigusi. Vist ka armastuse haigust, noored neiud olid kaugematest küladestki käinud nõia jutul – mis muud asjad võisid neil ollagi kui mitte armastusasjad? Õnnemeel otsustas minna ise ka nõia-isanda jutule.

Ühel hilisel õhtul võttis ta suitsetatud lambakintsu hõlma alla ja sammus nõia kotta. Kurtis sellele oma häda ja pani anni lauale. Too võttis kingi küll vastu, aga abi ei andnud.

„See pole minu asi,” lausus nõid külmalt.

„Oled teistelegi seda toimetanud, miks mitte mulle – toon sulle veel teisegi kintsu.”

„Too või kolmas, aga Kotso asjadesse ma ei taha end segada.”

„See pole Kotso asi, vaid Linda… tahan teda.”

„Linda ei tee ilma isa loata midagi – tead, milline kord seal valitseb.”

„Mh, Kotsoga saan ehk kuidagi ise hakkama, aga tüdruk ei lase ligi… kas sa ei saaks siin aidata?”

„Linda on väga ilus naine, kaunitar terves kogukonnas, sina pole tema vääriline, saa aru…”

„Oh, ära räägi nõnda, ma armastan teda, armastan väga – tee tüdruk ära, et hakkaks mind ka armastama.”

„Ei, ei… seda ei ole, Linda armuasjadesse ma end ei sega, aga head nõu võiksin anda… mh, ühe suitsutatud lamba eest.”

„Oh, anna head nõu, nõia-isand, anna…”

Nõid sõnas:

„Lähme ühel vaiksel ja varasel hommikul hiide, ma räägin hiievanaga ja ütlen talle sinu soovid, ehk tema korraldab need asjad… Linda ema on ka manalas ja kui talle meeldid, paneb ehk tütre armastama, kaasaks sulle tulema…”

„Oh, räägi, räägi hiievanaga, va kallis nõia-isand… kas pean tulema ise kaasa?”

„Ma vaatan… toon sulle sõna ja ütlen, mis ja kuidas.”

Õnnemeele süda hüppas rõõmust, kui väljus nõia tarest. Hakkas suurest heast meelest vilet ajama. Mets kajas. Nõid ilmus uksele ja keelas vilistamise.

„Vilistamine on lindude lõbu, mitte sinusuguse täismehe tegu, mine oma metsa ja karju end kas või katki, aga mitte minu maja juures,” pahandas nõid.

Õnnemeel hirmus. Oli juba hiline õhtu. Linnud magasid. Ta sammus nüüd vaikides kodu poole ja mõtles. Kui ei saanud vilistada, siis pidi mõtlema. Aga mõtlemine polnud nõiale kasulik.

Õnnemeel hakkas tõivu juures targutama. Nõid nõudis abi eest terve lamba. Tal hakkas kahju lambast. Kogu talve oli ta lambaid söötnud, vara kevadel oli neid noorele rohule ajanud, oli huntide eest kaitsenud ja suures hardumuses nende eest hoolitsenud, ja nüüd anna üks peagu muidu nõiale. Ei! Lammast ta ei anna. Kui nõid lepiks kintsuga, selle oli ta lubanud, aga tervet lammast mitte. Õnnemeel ei olnud kitsipung, teinekord oli olnud isegi helde käega ja lahke südamega, aga terve lamba äraandmine tundus talle olevat kurjast. Lihtsalt kurjast. Tal endal oli vaja lambaid, pidi sügisel mõnd veristama, aga kui juhtub, et abiellub, noh, siis on noorikul lambaid vaja.

Kui Õnnemeel jõudis oma tare uksele, oli tal asi küps. Ta otsustas mitte ohverdada lammast nõiale. Parem läheb ise hiide. Teeb seda ka varasel ja vaiksel hommikul ja räägib otse hiievanaga. Miks pidi seal olema nõid vahemeheks või suuvoodriks? Ta on ise mees omaette ja ajab ise hiievanaga omad jutud maha.

Aga ta ei tohtinud minna hiide ilma loata. Pidi küsima luba kas nõialt või külavanemalt. Nõia juurde ta ei tahtnud enam minna, sest kartis, et too küsib loa eest ikkagi lamba, seepärast otsustas küsida külavanemalt. Ka seegi samm ei olnud kuigi kerge, sest too võis küsida mineku põhjust, mida ta ei julgenuks kuidagi selgitada. Kuid teist teed ei olnud ja ta võttis julguse rindu ning läks külavanemat otsima. Too oli aga kodust ära, oli läinud Raikkülla kärajaid pidama. Tuli oodata. Õnnemeel otsustas oodata, oli oodanud aastaid, nüüd võis selle ootamise välja kannatada, sest teadis, et kärajad ei kesta kaua – need võisid kesta kuu, kõige rohkem kaks, see polnud ju midagi terve aasta kõrval. Õnnemeel ootas.