Читать книгу Veretasu - Oskar Lõvi - Страница 12

Korraga puhuti väljas sõjapasunat. Õnnemeel unustas Linda ja jooksis õue, kihinkahin käis üle pulmaliste ja lällutamine kiigeaias jäi seisma.

„Mis on? – Mis juhtus? – Miks see sarve hääl?” küsiti kõikjal ühekorraga.

Pudivere poolt lähenes salkkond ratsanikke ja nende eesotsas sõitis virgats pasunaga.

Pulmaliste seas tekkis segadus. Keegi ei teadnud, mis see on ja kes on tulijad. Arvati, et hilinenud pulmalised. Keegi hüüdis: „Kontvõõrad!” Aramatel inimestel tekkis kartus, et tulijad on ehk ristirüütlid. Kuid ratsanike lähenemisel tundis Kotso ära Lembitu ja ta hüüdis:

„Oo, Sakala vanem… Lembitu!”

„Ah-aa, või Sakala vanem!... – Oh-oo, või Sakala vanem ise!” hüüatati rahva seast.

„Tervist teile, avispealased, tere, külavanem Kotso,” tervitas nüüd kohalejõudnud Lembitu hobuselt maha tulles.

Kotso, Õnnemeel ja teised vanemad tõttasid tulijaile vastu ja hakkasid Lembitut sülelema.

Pulmalised ohkasid meeleheast. Kardeti algul halvemat, aga tagantjärele tuli paremat. Varsti hakati kiigeaial jällegi tralli lööma ja hüppama, kuna õuelolijad koondusid saabunute ümber ja kuulatasid vanemate juttu. Linda ja Juta olid jõudnud ka kohale ja seisid oma meeste kõrval, kes neid Lembitule esitasid.

„Või tulin parajasti pulmade ajaks, noh, see on üllatus. Kas alles algus või juba lõpp?” lausus Lembitu.

„Alles algus…”

„Täna abielluti…”

„Noorpaar pole veel koos maganudki,” hüüatati pulmaliste seast.

Lembitu vaatas ringi ja hindas ümbrust.

„Tore küla teil… ilus ümbrus, põllud piiratud metsadega… ja millised tared, oi-oi!”

„Oleme rahus elanud,” märkis Kotso.

„Peab teid päriselt kadestama ja maapind näikse olevat viljakas,” jätkas Lembitu. Lembituga oli kaasas paar teist rahvavanemat Sakalast ja Ugandist ning kirjatundja-tõlk Kirjavane. Kõiki neid kutsuti nüüd mõdu maitsma ja kakku katsuma. Linda tõi suupisteks suitsuliha lõikeid ja Juta karaski viilusid. Kui õllekann oli jõudnud külaliste suule, märkis Lembitu:

„Kange õlu, maitseb nagu saarlaste oma…”

„Ongi saarlaste viisil valmistatud,” teatas Õnnemeel.

„Käisite seal õppimas?”

„Kotso tarkused pärinevad sealt kandist, ta oli Läänemaal õppinud saarlaste õllepruulimise kunsti.”

„Oo, seda ma ei teadnudki, et Avispea külavanem ka õllepruulimises on osav, kärajatel on ta küll osav sõnale…”

„Meil on kange külavanem,” kiitis keegi pulmalistest.

Nõid, kes seni oli hoidnud end tagaplaanile, lähenes Lembitule ja osutas hiiele.

„Vaata, Sakala vanem, seal on meie hiis, seisab külatagusel künkal nagu Uku ise, ja vaatab Ebavere poole juba igivanast ajast. Niipalju kui vanad inimesed mäletavad, olla ikka samas kohas seisnud see meie hiis oma urikiviga.”

„Tahan seda pärast vaatama minna, meil on vähe urikive; siis võib oletada, et Avispea on ürgne asula…”

„Juba algusest peale…”

„Meie maa on ka algusest peale eestlaste oma, ainult võõrad võimud kipuvad vägisi eestlaste maad vallutama ja siin elama.”

„Tõsi, tõsi, va Sakala vanem, see on meie maa olnud algusest peale,” kiitsid teised vanemat kooris.

Malevlased piirasid Lembitut ja vahtisid teda üksisilmi. Tahtsid lähemalt näha, missugune on nende väepealik ja rahva juht. Oli ju palju temast räägitud ja igasugu jutte tema üle kuuldud, aga keegi ei olnud teda varemalt elusalt näinud. Nüüd seisis ta nende keskel ja kõnetas igaüht sõbralikult, ja ei olnudki uhke ega ninakas, nagu olid seda teised sakalased. Linda trügis end meeste vahele ja kutsus külalisi tarre. Kotso tahtis näidata aga oma majapidamist ning hobuseid. Nõid ootas ka, et tulevad hiide vaatama urikivi. Naised olid kogunenud salka ja tahtsid laulda võõrastele tervituslaulu, aga Õnnemeel põles tahtest istuda Lembituga koos, et arutada maleva korraldamise asju. Kuid Lembitul oli kiire ja ta ütles kõigist pakkumistest ära. Ta oli jõudnud ainult pooled maakonnad läbi käia, aga pooled seisid veel külastamata, kuna rukkilõikus seisis peale heinategu peagi ees. Selle lõpul pidi ta oma asjadega olema valmis. Seepärast ta kiirustas.

„Tulin teile ju tähtsate asjade pärast,” ütles ta. „Teie külavanem Kotso on kindlasti kõik siin seletanud, mis seisab meil ees, ja ma olen tulnud oma abilistega ainult malevlaste vaimu kinnitama.”

„Olen sind ju varemgi kutsunud, va Sakala vanem, aga sa pole suvatsenud tulla, nüüd tahaksime endi olemist sulle näidata,” lausus Kotso vahele.

„… ja malevlased tahavad sulle oma oskust näidata,” lisas Õnnemeel.

„See on väga armas, aga teeme seda teinekord. Üldised ülesanded kohustavad mind kiirustama ja ma pean asuma asja juurde. On ju õnnelik juhus, et malevlased on oma pealikuga kohal, nende pärast me tulimegi. Ma tahaksin kõigile kõnelda…”

„Kutsuge pulmalised lähemale,” käskis Kotso.

Õnnemeel ja ta kälimees Kalle ruttasid malevlaste abiga rahvast kokku ajama. Koguti neid kiigeaiast ja aasalt, tühjendati tared ja heinavirnad. Joobnud olekus isikud aeti eemale ja taltsamad talutati lähemale. Õu seati korda nagu kärajate pidamiseks, ainult käratseda ei lubatud. Naised seati esiritta ja mehed nende taha. Malevlased sulgesid ringi.

Lembitu algas:

„Tere, virulased, tere, malevlased, tere, noorpaar! Mul on õiendamist küll peamiselt malevlastega, aga sattusin siia just pulmade ajaks, siis kõnelen kõikidele.

Kõigepealt tahan tervitada noorpaari ja soovin talle abielus palju õnne – palju poegi ja palju rikkust ning vara. Teie malevapealik on leidnud enesele väärika kodukana külavanema Kotso perest. Kotso ise on väärikas mees, tunnen teda Raikküla kärajatelt, kus ta on kangemaid käratsejaid. Kiidan ka noorikut, et ta on valinud endale sellise tubli kaasa, kelle osavust ja tugevust imetlevad teised malevlased.

Me tulime siia maakaitse asja pärast. Olete ju ise teadlikud sellest suurest hädaohust, mis ähvardab meie maad lõunast. See on ristirüütlite hukatus, mis tuleb Riiast. Rüütlid on vallutanud liivlaste ja lätlaste maa ja on otsaga nüüd meie kallal. Mitmed aastad järgimööda on nad rüüstanud Sakalat, Ugandit ja Järvamaad ning varsti tulevad nad kindlasti ka siia. On aeg ühisel jõul vastu hakata.

Meie pole suutnud neid üksinda lüüa. Mikspärast? Vaadake, sellepärast, et meid on üksinda liiga vähe. Vaenlaste arv on suurem. Mõtelge sellele, et kui kõikide maakondade malevad koonduksid ühte – suureks sõjaväeks –, siis oleks meid rohkem ja meie lööksime vaenlasi. Lööksime nad puruks ja kihutaksime maalt minema. Te küsite, et miks me pole seda varem teinud? Teie küsimine on õige. Oleme olnud saamatud. Oleme tülitsenud omavahel pisiasjade pärast ja oleme suured ülesanded jätnud kahe silma vahele. Oleme olnud killustatud ja rumalad. Üks vaatab pealt, kui teist röövitakse ja ei lähe appi. Aga hiljem tuleb röövel ta enese kallale ja riisub ta samuti paljaks. Ja vähe sellest, et riisutakse ja röövitakse. Meid tapetakse, viiakse vangi ja tehakse orjadeks. Olgu meie rumalusel ja tülitsemisel lõpp! Praeguse suure hädaohu puhul peame sellest aru saama ja ühinema kõik kokku nagu üks mees ja lööma maha meie ühise vaenlase. Peame tema hävitama!

Siin käivad riialaste suuvoodrid munkade ja pappide näol ringi ja seletavad, et ristisõitjad ei tahagi muud, kui meid ristida. See on vale ja lihtne ettekääne meie orjastamiseks. Oleme seda ristimist Sakalas juba proovinud, et saada rahu. See ei aidanud. Ristirüütlid saagitsevad ikka edasi ja tahavad meie põllud endi omandiks ja nõuavad rendi maksmist; nad nõuavad, et peaksime minema nendega sõdima ja meie suguvendi vallutama ning lõpuks nõuavad, et peame laskma endid kõik ristida. Meie ei või sellega leppida, sest see tähendab orjastamist. Meie oleme aga vaba ja iseseisev rahvas.

Kui laseme ristirüütlitel niiviisi edasi tegutseda, siis haaravad nad ka ülejäänud maakonnad endi valdusse ja eestlaste vabadusel ja iseseisvusel on lõpp. Ja mis veel eriti kardetav: nad seavad sisse esimese öö õiguse. See tähendab meie puhta vere segunemist röövlite verega ja kogu eestlusel tuleb siis lõpp!”

Viimased sõnad panid rahva kihama. Naised olid erutatud ja vahtisid ehmunult ringi, otsides silmadega endi mehi. Linda kattis näo kätega ja langes kummargile, kuna meeste kulmud tõmbusid kortsu ja ilmed väljendasid sõjakust. Paljud nende seast karjusid:

„Seda ei tohi me lasta sündida…”

„Vastu tuleb hakata… vastu… vastu…”

„Noh, sortsid niisugused – häbistada me oma naisi ei lase, saagu või sandim.”

Lembitu jätkas:

„Sellepärast sõidangi nüüd ringi ja kutsun kõikide maakondade malevaid ühinema üheks suureks sõjaväeks. Kui oleme moodustanud niiviisi ühise maleva, lööme riialaste väed puruks ja hävitame nad. Kas olete minu kavaga nõus?”

„Nõus, nõus, oleme nõus sinuga,” hüüdsid pulmalised.

„Lööme kokku ja hävitame ristirüütlid,” karjusid malevlased.

„… aga häbistada endi naisi me ei anna,” kinnitasid mehed.

„Tublid avispealased, vahvad malevlased,” kiitis Lembitu. ”Ma võin teile teatada, et kõik lõunapoolsed maakonnad on minu kavaga päri ja on nõus looma ühise suure maleva – ma lähen nüüd edasi ja kutsun üles ka põhjapoolsed kogukonnad ja külad.”

„Head teed ja õnn sulle kaasa,” hüüti.

„Meie malev tuleb sinuga,” lausus Õnnemeel ja tõttas Lembitu kätt suruma.

„Aga enne kui lähete, peate minu elamut austama,” ütles Kotso ja kutsus külalisi kotta.

Mindigi. Juta ja Linda jooksid ette, et maja korrastada ja ruumi teha. Lembitule oli kutse meelepärast, sest ta tahtis näha lähemalt malevlasi ja nende pealikut. Kuuldes, et Õnnemeel ongi pealik, sattus temaga elavasse kõnelusse.

Kotso tõi kapatäie õlut ja valas kannudesse, mehed istusid ringis ja rüüpasid. Lembitu hakkas jälle kõnelema. Seletas, et oli käinud koos Kirjavanega juba Venemaal ja leppinud vürstidega kokku ühises sõjategevuses. Venelased olid lubanud tulla suure sõjaväega ja hiljem pidi tehtama kindlaks, kuidas riialasi rünnata. Talle oli teada, et viimased olid siinpoolsetest kavatsustest teadlikud ja teevad ettevalmistusi vastuhakkamiseks. Sellepärast arvas ta, et kavatsetav lahing kujuneb ägedaloomuliseks ja kumbki pool võitleb elu ja surma peale. Ta andis täpseid juhtnööre maleva väljaõppe kohta, seletas kus ja kuidas iga relva tarvitada ning kuidas võidelda.

Siis kaldus jutt üldisele poliitilisele olukorrale. Kohapealsed rahvavanemad küsisid teateid venelaste suhtes. Taheti teada, mida venelased nõuavad abistamise eest ja kauaks jääb kestma lepingu vahekord. Lembitu vastas, et vahekorrad nendega jäävad endiseks, sest riialased on ka venelaste vaenlased. Tegelikult oleks pidanud ka Polotski suurvürst võtma osa ühisest sõjakäigust, sest Liivimaa oli varem tema tribuudiala, kuid Polotskis olid tekkinud segadused suurvürst Vladimiri surma järele. Seepärast ei saa sealt nüüd abi loota. Lembitu arvas, et tuleme välja ka ilma viimaste abita.

Siis päriti teateid saarlaste kohta, kes olid tihti hoidunud kõrvale ühisest aktsioonist ja sõdinud omal käel riialastega. Selles ei teadnud Lembitu anda mingit vastust, sest ta pidi alles pärast mandri maakondade külastamist minema Saaremaale. Aga arvas, et need tulevad kaasa, sest saarlased vajavad omakorda mandrilt abi Taani kuninga vastu, kes on juba üritamas Saaremaa vallutamist. Lembitu leidis, et aeg on käes, kus eestlased peavad looma ühise riigi, nagu see on kujunenud teiste rahvaste juures, sest senise killustatud oleku juures ei suudeta säilitada vabadust. Olles loonud esmalt ühise maleva, peame looma ka ühise riigi – eestlaste riigi.

„Vaat, see on suurepärane mõte,” hüüdis Õnnemeel.

Teised koosolijad noogutasid nõusoleku tunnuseks pead.

Lembitu silmad lõid põlema. Ta vahtis tükk aega noort Avispea maleva pealikut ja siis sõnas:

„Ma lähen rõõmsa südamega siit ära, sest näen, et minu kavad on leidnud pooldamist noorte meeste seas. Noorus on meie tulevik, ja mida mõtleb noorus, seda teostatakse tulevikus. Elagu Avispea malevlased!”

Tekkis suur meeleliigutus. Vanemad tõusid püsti ja kiitsid Õnnemeelt, patsutasid Lembitut õlale, et oli tulnud neile häid uudiseid tooma, ja kiideti jällegi Kotsot, et too on valinud enesele sellise tubli väimehe.

Kui külalised sõitsid minema, oli pulmaliste tuju tõusnud kõrgtipuni. Lauldi, tantsiti, hüpati ja trallitati.

Virgats puhus lahkumise pasunat. Pulmalised vastasid lauluga.

Naised laulsid tantsides:

Tiideratas ja taaderatas,

nõiavanamoori vokiratas.

Virr-virradi viru viisi,

meie laul käib vana viisi…

Poisid laulsid:

Uht-suhkadi, karu nahkadi,

mees mühkadi, naine nohkadi,

külarahvas aga ise suhkadi,

kupueidel oli mitu muhkudi…

Mehed laulsid:

Aidude-raidude härja ora,

lähkripunt läks läbi küla,

lükkas küla küljeli

ja küla naised seljali,

küla mehed maoli

ja küla poisid pikali…