Читать книгу Veretasu - Oskar Lõvi - Страница 13

Virus oli tavaks, et pulmalised saatsid nooriku esimese pulmapäeva õhtul peigmehe kotta. Linda juures toimus see suure pidulikkusega. Kotso lasi rakendada paari härgi suure vankri ette, millele paigutati veimevakk, teine paar härgi vedas teisel vankril muud kaasavara – viljakotte, toiduaineid ja kirstusid kinkidega. Vankrite järel liikusid kariloomad, mida Kotso oli andnud tütrele kaasavaraks, ja ka pulmaliste poolt kingitud loomi.

Noorpaar käis ees, talle puhuti rõõmusarve ja pulmalised järgnesid lauldes ja tantsides. Malevlased sammusid rongkäigu kõrval ja vehkisid paljaste mõõkadega. Naised laulsid Lindale lahkumise leelutust:

Ära pean mina minema,

ära pean, uba, ujuma,

kodunt, kallis, kaduma.

Siia jätan selle paiga,

maha jätan marja paiga.

Au see jäägu mu järele,

armastus astku asemele –

seisku seal, kus mina seisin,

astku seal, kus mina astsin…

Teised pulmalised laulsid aga kooris:

Valmis neiu, valmis vakka,

valmis vööd vöödilised,

valmis vaibad triibulised.

Hobu seisab ukse eessa,

saan on valmis seatud.

Kes tuleb kuuda kummardama,

päeva paistet paluma.

Neiu kumab kuu viisi,

neiu paistab päeva viisi…

Sarvemehed puhusid sarvehäält vahele ja trummimehed lõid trummidel takti.

Päikese loojumisel jõuti Õnnemeele koja ette. Ühisel jõul tõsteti kraam vankritelt ja loomad aeti karjaaeda. Veimevakk viidi tarre ja õlleankur keldrisse. Pulmalised läksid Kotso juurde tagasi ja pidu kestis seal endise hooga edasi.

Linda oli jõudnud uude kodusse. Ta heitis pilgu üle tare ja seisatus. Õnnemeele poissmehelik elamine oli lage ja kõle. Ja kus oli nende abieluvoodi? Seda ta ei leidnudki. Noorik liigatas. Tema senisele nukrale meeleolule valati uut nukrust juurde ja ta oleks peagu nutnud. Kuid hoidus pisaraist. Neelas kuiva, kurku tekkinud pigistuse kiiresti alla ja tõstis silmad mehele. Too säras aga piiritust rõõmust. Vahtis teda üksisilmi ja põles vaimustusest. Oli õnnelik oma saavutuse üle. Oli rahul tänase päevaga, sest peale ihaldatud naise oli talle osaks saanud veel midagi muud tähtsat: ta oli kohanud Lembitut, seda Sakala vanemat ja eestlaste vägede juhti. Ta ei teadnudki õieti, kumb saavutus oli neist suurem, kas ammu ihaldatud naine või ootamatult nähtud Lembitu. Järsku haaras ta aga Linda sülle, kallistas teda ja tassis voodisse. Too rabas end lahti ja karjatas ehmatusest: