Читать книгу Hariton Naganovi surm ja ajatus - P. I. Filimonov - Страница 4

Umbes 1990-ndate algul valitses Eesti nõndanimetatud vene haritlaskonna, osalt isehakanud väga efemeerse ühiskonnakihi seas üks veendumus. Olles mõnes vaikses kolmetoalises Mustamäe korteris tublisti mingisugust jõledat alkohoolset jooki rüübanud, muutusid selle veidra sotsiaalse kihi esindajad silmanähtavalt targemaks, tõmbasid tubli mahvi mõnda sama jälki sigaretti ning hakkasid hägustunud pilukil pilgul filosofeerima. Filosofeerimise valdkond aga keerles nende eneste äravalituse ümber, nende eneste saatuse erakordsuse ja metsiku intellektuaalse potentsiaali ümber, ning samuti selle ümber, miks needsamad potentsiaal ja äravalitus kipuvad jääma realiseerimata ning lendavad Mustamäe köögis otsekui Vatikani konklaavi valge suits mingi Led Zeppelini saatel seesuguste filosofeerimiste korstnasse.

„Tallinna linn,” rääkisid nad maneerlikult ohates, püüdes matkida mingisuguseid oma iidoleid, kellest pidi varemalt olema juttu olnud (eriti oli sellega seoses tervitatav Marc Bolan või mõni teine samalaadne, kes vaevu koolieast välja jõudnud – või sootuks veel mitte jõudnud – vestluskaaslastele just ülemäära tuttav polnud), „Tallinna linn on kultuurilises mõttes ära neetud. Siin ei toimu mitte kui midagi. Siin ei saa mitte midagi sündida. Midagi väärikat. Midagi uut. Midagi värsket.”

Selge see, et nad pidasid silmas üksnes niinimetatud vene kultuuri ilminguid, mida iganes nad selle all ei mõistnud, see tähendab, enamasti ikka mitmesuguseid muusikagruppe. Mis muu olekski saanud neid toona huvitada? Tol ajal ei tulnud pähe mingeid muid eneseväljenduse viise kui ainult muusika. Need õnnetud, kes polnud vaevunud ühtegi pilli mängima õppima, lohutasid end vähemalt lootusega hakata kirjutama laulusõnu mõnele ägedale, õige pea väga kuulsaks saavale rokkansamblile. Silme ees oli Kormiltsevi eeskuju, ehkki udused Tartu tudengid turtsusid selle nime mainimise peale põlastavalt. Uduste Tartu tudengite – vene filoloogia osakonnast, kust siis veel – juuresolekul tuli üldse iidolite, aga ka vestlusteemade valimisel olla äärmiselt hoolikas. Ja ikkagi paistis see veendumus kahtlane juba siis, kui ma, olles igas mõttes sigaretisuitsuga töödeldud koolinoorte hulgas, ei teadnud veel kõiki üksikasju. Loomulikult ei tea ma ka nüüd kõiki üksikasju, kuid olles toonastest kooliaegsetest viinauimastest eneseteostustest märkimisväärselt eemaldunud, võin küllaltki kindlalt väita, et nad eksisid. Ja eksisid julmalt. Ja jällegi – isegi kui me võtame ja vaatleme üksnes Tallinna elanikkonna vene segmenti – vahet pole. Ka noil aastail, mil see kõik pigem pulbitses ja küpses kui kerkis pinnale, toimus ikkagi väga palju asju. Ja toimus suuresti tänu mitut laadi katalüsaatorite olemasolule. Sageli oli katalüsaatoriks alkohol, mõnikord täitsid seda rolli mitmesugused „väekohad”, nagu üks mu tuttav hakkas neid hiljem nimetama, pidades silmas kõikvõimalikke klubisid, kõrtse või lihtsalt meie linna künkaid, kus käisid koos samasugused iseteadvad tattnokad nagu meie toona, ja patrasid, patrasid, patrasid kunstist, kui vingelt keegi seal keevitab ja kuidas see-ja-see esitaja on omaenda esimese albumiga võrreldes alla käinud – seda laadi jutud, mis on tuttavad igaühele, kes peab end intellektuaalsele eliidile lähedal seisvaks või lihtsalt piisavalt informeeritud ja targaks inimeseks ning omab, noh, piisaval hulgal aega surnuks löömiseks, et säärastel teemadel vestelda. See kõik on arusaadav. Jutt käib teistest katalüsaatoritest. Jutt käib inimestest, ilma kelleta oleksid nende Tartu klimatoloogide väljaütlemised ehk õigedki olnud. Neist inimestest, kes lasid kuidagi kogu oma tegevusega sündida paljulgi sellest, mis ilma nendeta olekski jäänud kuskile vaka alla podisema, tungides perioodiliselt pinnale sogase mullitamise ja võika haisuga. Inimestest, kes ise seda tahtmata kutsusid ellu protsessid, mis kutsusid omakorda ellu protsessid, ilma milleta me poleks mu meelest praegu sellised, nagu me oleme, ning ka meid ümbritsev kultuurikeskkond – kui klimatoloogiliselt see ka ei kõla – poleks selline, millisena me seda praegu näeme. Erinevad uurijad on selliseid inimesi nimetanud mitmeti. Keegi on eelistanud terminit „sõnumitooja”, Lev Gumiljov oleks neid tõenäoliselt liigitanud passiivsete passionaarsete isikute hulka – passiivsete seetõttu, et nad ise ei purska niisama varrukast mingeid mannetuid kultuuritooteid (kuna me sobivamat sõna ei leidnud), enamasti küll mitte, enamasti nad lihtsalt tiirlevad seal kusagil, veeretavad juttu, kannavad naljakaid peakatteid ja on sellest hoolimata tohutud autoriteedid tuhandes ja ühes küsimuses.

Ühest sellisest isiksusest pajatabki see lugu. Isiksusest, kes etendas üheksakümnendatel aastatel tohutu suurt rolli Tallinna venekeelse osa elus, kuigi mitte ainult, sest paljud põlise kultuuriparadigma esindajad osutusid samuti tema orbiidile kaasatuks, keerlesid samuti metsikult kõigepealt ühes ja seejärel teises suunas, et sattuda lõpuks sootuks kolmandasse suunda, kuid see-eest omades valmis laulu-luuletust-maali-või-ka-lihtsalt-ideed-omaenese-äri-püstipanekuks. Jah, ka äri võis tol ajal veel tunduda – ja mõnikord ka olla – kunst. See lugu räägib Hariton Naganovi isikust, inimesest, ilma kelleta oleksid meie tänane maailm, meie tänane linn ja olme olgu või natuke, kuid siiski teistsugused. Inimesest, kelle varjatut – või ilmset – mõju kogesid üheksakümnendatel ja kahetuhandendate päris alguses kõik või peaaegu kõik Tallinna vene boheemi esindajad. Ning samal ajal kummituslikust inimesest, kes ei jätnud endast maha mitte mingeid nähtavaid tõendeid oma eksistentsist, kui siis ehk lapsed. Kuid lapsed – mis on lapsed võrreldes kultuuriartefaktidega?

Lastest tuleb veel juttu. Nagu mõistagi ka artefaktidest. Rääkides Naganovi elust, tema kõikehaaravast mõjust teda ümbritsenud loomevalus kodanike seltskonnale, ei saa kuidagi mööda minna nendest kahest momendist. Lastest seetõttu, et esiteks Naganovil olid lapsed, no ja teiseks seetõttu, et perioodiliselt keerlesid tema ümber võõrad lapsed, mitte et ta oleks neid mingil erilisel viisil ligi tõmmanud, vaid lihtsalt seepärast, et võõrad lapsed keerlesid oma vanemate kõigi tuttavate ümber, kuna nende vanemate eluviis oli selline, nagu see oli. Noh, ja pluss veel see, et lapsi polnud tol ajal veel kuigi palju, nii et mis tahes võõra lapse seltskonda ilmumine ikkagi mitmekesistas elu ja lisas lõbutsejatele vastutust. Lõbutsejatele – sest mida veel saab teha seltskonnas, kui sa oled natuke üle kahekümne? Kusjuures seda kõrgenenud vastutust tundsid tihtilugu kõik peale just sellesama jalus keerleva võsukese vanemate. Nemad olid ju harjunud, mis neil temast, too keerles neil kogu aeg jalus.

Üks filosoofilist laadi küsimus. Kas laste kohta võib öelda „nad on tal olemas”, kui lapsed on ju jätkuvalt olemas, kuhu neil ikka kaduda, aga vaat vanemat enam pole, tema on juba Liiva kalmistule kolinud ning asub seal hooldatud, lilli täis istutatud, küünalde ja tiluliluga ehitud hauas ja samal ajal paremas maailmas?

Artefaktidest ei saa aga mööda minna teisel põhjusel. Hea küll, võib-olla sõna „artefaktid” ei ole siin kõige paslikum, see pole tõenäoliselt kõige õigem sõna. Lihtsalt selle kunstimaania all kannatavate isiksuste mingisugused heitmed, väljalasked, väljapursked, mida nende sõbrad ja tuttavad maruliselt arvustasid, ja mis ei leidnud tavaliselt laiadesse massidesse väljundit ning olid seetõttu nende autorite meelest elitaarsed ja seega veelgi väärtuslikumad. Niisiis, neidsamu väljapurskeid ja väljalaskeid oli Naganovi ligikonnas uskumatul hulgal. Kas aitas kaasa tema suhtlusring või siis, nagu ma olen juba eespool oletanud, katalüseeris ta nende teket omaenese isiku vahetus läheduses, aga tõenäoliselt kombineerusid siin need mõlemad tegurid.