Читать книгу Hariton Naganovi surm ja ajatus - P. I. Filimonov - Страница 6

Niisiis, Hariton Jerusalimovitš Naganov sündis 17. juunil 1972. aastal Tallinnas Kevade restorani asedirektori ja Klementinimelise vabriku töölise perre. Jah, tema isa Jerusalim muganes Tallinnas kuidagi päris kiiresti, vaatas, kuidas siin asjad käivad, ning laskmata, nagu juba öeldud, end hetkelistel kirgedel vallata, jagas ära, et sõltumata poliitilisest süsteemist (ehkki see on mõistagi autoripoolne arhaism, oluliselt hilisem oletus, 1972. aastal näis toonane riigikord kestvat igavesti) elavad mõnede elukutsete esindajad alati lahedalt. Nende hulka arvas ta õigustatult riigiametnikud, rahva poolt armastatud lauljad ja tantsijad ning toitlustusala töötajad. Ametnike sekka pugemiseks puudusid Jerusalimil vajalikud sidemed, samuti, kuidas nüüd öeldagi, ei olnud ta ideoloogiliselt piisavalt veenev. See tähendab, ei, ta täitsa isegi astus kommunistlikusse parteisse, täitsa isegi jagas riiklikku ideoloogiat, kuid suhtus sellesse nagu üldse kõigesse ilma fanatismita, võttis seda kui vältimatut nuhtlust – umbes nagu kohustuslikku sõjaväeteenistust, aga niisugust hoiakut enda suhtes ei saanud riik tol ajal ega nüüdki andestada. Niisuguse suhtumisega oli siseringi pääsemine välistatud. Pealegi veel sellise nimega nagu Jerusalim, kui asi juba kord niiviisi on. Niisamuti ei olnud Jerusalim teab mis mihkel laulma ega tantsima. See tähendab jällegi, et ta võis diskol välismaise estraadi meloodiate ja rütmide saatel jalga keerutada, eriti kui oli teatud koguses alkoholi manustanud, tal tuli hästi välja „šizgara”-tants Hollandi bändi Shocking Blue surematu laulu „Venus” saatel, selle tantsuga oli ta oma väikeses, kuid aegapidi laienevas tutvusringkonnas omamoodi tuntustki kogunud. Kuid see kõik, nagu te aru saate, polnud see. Niisiis otsustas Jerusalim siirduda toitlustusalale. See polnud samuti lihtne, kuid kuidagimoodi läks tal korda tollal Tallinna Kaubamaja ruumes neljandal korrusel paiknenud Kevade restorani juhtkonda pugeda.

Seejuures süüa teha Jerusalim ei osanud. Nojah, nagu kõik tolle aja mehed, võis ta hommikul praadida omale muna või teha võileiba. Kuid jumala eest, ega see pole ju peamine. Peamine on oskus administreerida, juhtida, tunda mänedžmendi (nagu seda siis veel keegi ei nimetanud) algtõdesid ning juhtida oma toitlustusasutust karmi käega läbi argitormide finantsilise õitsengu suunas. Nojah, mitte niivõrd ühistoitlustusasutust. Jerusalim Naganovi jaoks oli kõige tähtsam Jerusalim Naganovi enese finantsiline õitseng. Mitte absoluutse rikkuse saamise eesmärgil, vaid et seda kõike poleks häbi inimestele näidata. Kuidagi vaat niiviisi häguselt, kuid tolleaegsele inimesele igati arusaadavalt võiks kirjeldada Jerusalim Naganovi peamist tegutsemisajendit ja üldse stiimulit.

Nii et Hariton sündis ajal, mil papsi karjäär väljapaistva toitlustusadministraatorina oli alles algamas. Tänu sellele, kui ta suuremaks kasvas, jõudis puberteedieelsesse ja seejärel juba ka puberteediikka, lubasid ümbritsevad olud tal mitte et just luksuses supelda (isegi tolle aja kohta), kuid tegid temast igati selle, mida tol ajal, kaheksakümnendate lõpus, hakati nimetama sõnaga „tuus”. Hariton võis endale lubada nii mõndagi. Klassikaaslased ning semud hilisemas täiskasvanuelus kadestasid teda nii mõnelgi põhjusel.

Siin on kaks tähelepanu väärivat momenti. Haritoni ema, Klementi-nimelise vabriku tööline Ljudmila suhtus sellesse oma abikaasa hobisse rahulikult. Ei saa öelda, et Ljudmilat poleks materiaalsed hüved üldse huvitanud, kuid ta suhtus neisse mitte nii suure vaimustusega nagu tema abikaasa. Kui nii võtta, siis Jerusalim pühendas sellele kogu oma elu. Tema jaoks oli prestiiži ja au küsimus soetada uusi tehnikaimesid ja teisi ainelise maailma staatuslikke elemente enne, kui seda tegi mõni töökaaslane. Tõsi küll, erilisi emotsioone ta nende puhul ei väljendanud, kuid ta ju ei väljendanud emotsioone üldse mitte millegi puhul, hoidis kõike endas, nii et Ljudmila imestas mõnikord, kuidas mees lõhki ei lähe. Ning samas polnud tema silmade särama löömiseks paremat viisi kui võimalus soetada restoranitöötajaist esimesena videomakk Elektronika. Ljudmila aga, nojah, pidas kõiki neid pereelu väikesi boonuseid enesestmõistetavaks, käis oma väsimatu mehe hangitud tuusikutega kuulekalt kuurortides puhkamas, kuid ise ei võtnud pere prestiiži tõstmiseks mitte midagi ette. Ei kippunud tööl juhtivtöötajaks, ei edenenud ka ühiskondlikus liinis mitte, isegi kommunistlikusse parteisse jäi tal kuidagi astumata – mitte ideelistel kaalutlustel, vaid lihtsalt mingisugusest hinge loidusest. Raske öelda, mis oli Ljudmila jaoks elus kõige tähtsam; ta elas väga vaikset elu, ei evinud mingeid erilisi pahesid (nagu ka mitte voorusi), ühesõnaga, teda võis täiesti õigustatult nimetada halliks hiirekeseks. Kahtlemata pulbitsesid ka seal, selle väikese naha all omad kired, kuid esialgu need välja ei löönud.

Teine märkimisväärne moment seoses Jerusalimi ahnitsemiskihuga oli kõne all oleva perekonna kontekstis kurvastavam. Eesti iseseisvuse taastudes leidis ühiskonnas aset globaalne väärtuste, sealhulgas isiklike väärtuste ümberhindamine. Kuidagi aegamööda, kuid vääramatult minetas Jerusalim kõik oma privileegid, Kevade restoran läks üldse hingusele ning perekonna aineline olukord lõi tuntavalt kõikuma. Ei, vaesusse ja viletsusse nad ei langenud, kuid pere materiaalne staatus muutus. Enam ei nimetanud Hariton ennast „tuusaks” isegi mitte naljaviluks, ühtäkki oli tarvis hakata mõtlema rahast – selles mõttes, et kust seda saada. Isalt lihtsalt taskuraha paluda enam ei saanud. See tähendab, paluda muidugi võis, milles küsimus, ainult et vastused hakkasid mingist hetkest peale tulema muutumatult eitavad. Seejuures Jerusalim ei noominud poega kordagi, et sa, ülekasvanud ülalpeetav, võiksid ise minna rahakest teenima; Jerusalim kurvastas siiralt ja nägi selles ennekõike enda süüd, et ta ei saanud kasvava organismi muudkui kasvavaid ainelisi vajadusi enam käe ja rahatasku viipega rahuldada. Sellest algas tal iselaadne pikaloomuline depressioon, ning mees hakkas tipsutama. Mitte jooma, ei, oma probleemide nii radikaalseks lahendamiseks ei olnud Jerusalim suuteline, nagu ta polnud ka suuteline mingiks äkiliseks joomateoks. Lihtsalt topsitas väikest viisi, nukrutses väikest viisi ning lakkas mingist hetkest peale püüdmast olukorda parandada. Vaat siis andiski tunda tema naise vankumatu meel. Mingil ajahetkel juhtus nii, et Ljudmila haaras perelaeva rooliratta kõigile märkamatult enda kätte ning tüüris selle läbi üleminekuperioodi tormide ja kriiside väärikasse ellu uutes tingimustes. Arusaadavalt oli ka Klementi hakanud transformeeruma ja personali koondama, kuid Ljudmilat see enam ei morjendanud, ta tuli südamerahuga sealt ära ning asutas kõigepealt kooperatiivi ja seejärel õmblusettevõtte. Sest poliitilis-majanduslikud formatsioonid muutuvad, aga abiellu heidavad inimesed niisamuti nagu vanasti. Noh, ja mõistagi ka surevad. Ljudmila ateljee spetsialiseerus meeste pulmaülikondade ja mõlemast soost inimeste surirõivaste õmblemisele. Hiljem laieneti ja mindi üle pruutkleitidele. See oli paljuski seotud sellega, et Ljudmila valmistus tütart mehele panema. Jah, Haritonil oli noorem õde, Maria, kellest üldiselt saigi pärast Haritoni enneaegset ja jaburat surma ainus trööst vanematele. Kui poleks olnud Mariat (kes elas juba ammu oma elu, vanematest eraldi, kuid oli siiski oma veri ja eks nad ikka suhtlesid ka, selles mõttes oli kõik korras, lapsed olid oma sarved maha jooksnud ja täiskasvanuks saanud), oleks ka Ljudmila langenud mehe omaga analoogilisse depressiooni ning siis võinuks selle pere praegusajalaevast üldse maha munsterdada. Ent nüüd olid kõik muidugi kurvad, isegi nutsid, kuid ajapikku võtsid end kokku ja jätkasid, hambad ristis, väärika eksistentsi poole rühkimist. Haritoni ja Maria vanusevahe oli viis aastat. Maria oli Haritoni surma hetkeks jõudnud juba mehele minna ja soetada poisslapse Marki, seega siis kadunukese õepoja. Maria elu kulges tõusujoones ja ta tegi vanematele üha enam rõõmu. Nähtavasti oli Maria pärinud ema geenid, sest ta on valinud oma elualaks rõivadisaini. Ning saavutanud sellel tandril märkimisväärset edu, koguni Ivo Nikkolo olevat siin tema sügisest kollektsiooni kiitnud. Ühesõnaga, ei tea muidugi, mis edasi saab, kuid esialgu läheb Marial vägagi hästi. Vilksab aeg-ajalt seltskonnakroonikas, teenib päris kenasti, on abielus eestlasest ärimehega, kes on tema pärast arust ära ning aitab igati nii rahaliselt kui ka igasuguste PR-kampaaniate korraldamise osas.

Ah, mis õelapsed! Haritonil olid endal lapsed, tõsi küll, sündinud, nagu ütles ootamatult ülimalt moraalseks osutunud Jerusalim, patus, väljaspool ametlikku abielu, kuid ka nemad on juba päris suured. Tütar Anna oli isa surma hetkel neljateistaastane, seega elas ta seda selles väikeses ringis kõiki vapustanud sündmust sama teravalt läbi, matustel aga juhtus pealetulvanud tunnete tõttu suisa minestama. Poeg Anton oli toona kaheksane ega mõiganud veel suurt midagi, seda enam, et erinevalt Anna emast ei jätkanud poisi ema Haritoni surma järel tema perega läbikäimist. Haritoni eluajal oli kõik olnud täpselt vastupidi. Nüüd aga läks Nadežda, Haritoni teine elukaaslane kohemaid uuesti mehele, seekord juba ametlikult, ning püüdis endast ja oma pojast välja ajada igasuguse mälestuse Naganovitest, mistõttu ma ei saa täpselt öelda, kas Anton teadis 2006. aasta 9. juuli seisuga, et on nüüdsest peale ja elu lõpuni isatu vaenelaps, või sai ta seda, missugust õigupoolest otsustavat rolli oli keegi Hariton Naganov tema elus etendanud, teada palju hiljem. Ajapikku hakkas ta loomulikult huvi tundma, miks ei ole tal selle mehega, keda ta oli harjunud isaks kutsuma, mitte mingisugust välist sarnasust, ning halvasti varjatud tõde tuli päevavalgele, kuid see juhtus palju aega hiljem, juba väljaspool meie loo raame. Seesinane lugu puudutas Antonit ainult riivamisi, erinevalt Annast, kes oli teatud mõttes selle käimalükkaja.