Читать книгу Hariton Naganovi surm ja ajatus - P. I. Filimonov - Страница 5

Hariton Naganov oli tüüpiline teise põlve migrant, nagu toona öeldi. Hiljem hakati neid (meid) jah nimetama okupantideks ja okupantide järeltulijateks, kuid kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate algul oli rohkem levinud termin „migrandid”. Eriti kaheksakümnendate lõpus. Vaat selline terminoloogiline ettevaatlikkus, riik ei olnud ju veel uuesti iseseisvaks saanud ning liite „im” puudumine sõna ees andis selle termini vermijatele manööverdusõiguse, justkui kinnitades, et nad ei ütle midagi hirmsat, lihtsalt konstateerivad ühe riigi piires ümberasumise fakti. See tähendab, et ega midagi hirmsat polnudki, asju tasub ikka oma õigete nimedega nimetada, Nõukogude Liit oli veel täiesti olemas ning tema karistussüsteem võis ju käigu pealt laguneda (nagu Tallinna vanad Tšehhi trollibussid), kuid sõitis siiski kriginal edasi. Ent jutt pole sellest. Naganovi põlvkonna esindajaid, erinevalt nende vanematest, ei puudutanud need terminid kordagi; juhtumisi ei olnud nad riigilt ega selle struktuuridelt kunagi midagi niisama lihtsalt saanud, kõike tuli hammastega välja kiskuda ja välja võidelda, nii et enamik kaotas selle vastu huvi ning astus riigist eemale, täieliku eiramise ja paralleeleksistentsi suunas. Nojah, mis seal ikka, jalutasid Hirvepargis ja nägid, et keegi peab seal miitingut ja lõugab midagi. Lõuaku pealegi. Paras komejant, jah. Aga meie lihtsalt jalutame. Hingame värsket õhku.

Me oleme noored, me lihtsalt elame. Ja sel pole erilist tähtsust, mismoodi nimetatakse seda formatsiooni, kus me täna viibime, või mismoodi hakatakse seda homme nimetama. Palju olulisem on, kas meile müüakse Kodutarbe kõrval olevas viinapoes peeti „Rubiin” või hakatakse vanuse kallal norima.

Niisiis. Hariton Naganovi isa sündis 1945. aasta augustis Uuralites, hirmsas linnas Nižni Tagil. Tema vanemad, see tähendab, Naganovi vanaema ja vanaisa, olid sektandid, vältimatu maailmalõpu õpetuse järgijad ning samal ajal tähtsad spetsialistid, insenerid, mistõttu Naganovi vanaisa sõtta ei läinud, vaid sai bronni ning saadeti omal ajal Nižni Tagilisse sõjatööstust edendama ja tugevdama. Mida ta seal tootis või konstrueeris, seda ma ei tea, kuid asjaolu, et tema poeg sündis 9. augustil, Nagasakile pommi viskamise päeval, täitis teda otsatu kurbuse ja veendumusega, et Armageddon ei ole mägede taga, mistõttu ta läks kuidagi endast välja ja pani pojale – vastupidiselt kõikidele peatselt võidule pääseva sotsialismi hoiakutele – nimeks Jerusalim. Arusaadavalt kutsuti ta asjaomastesse organitesse ja püüti selles mõttes mõjutada, et ta võtaks selle nime tagasi, parandaks meetrikaraamatus ja sünnitunnistusel ükskõik milleks, oldi isegi nõus Irineiga, et oleks vähem parandamist, kuid mees ajas oma jonni. Ning süsteem kas ei viitsinud õieti või siis antud juhul ei toiminud või osutus ta – Naganovi vanaisa – liiga väärtuslikuks spetsialistiks, igatahes lõppkokkuvõttes jäeti ta koos pojaga rahule ning sinnapaika see asi jäi. Naganov oli seega Hariton Jerusalimovitš. Tuleb öelda, et ta suhtus sellesse oma isanimesse pigem irooniaga, eriti ei afišeerinud, kuid ka ei varjanud, kui see juba kord jutuks tuli. Jerusalim Naganov oli nooruses oma nime häbenenud ja tahtnud isegi ära muuta, käis koguni passilauas küsimas, mida selleks vaja on, milliseid pabereid ja lõive, kuid siis leidis aset järjekordne perturbatsioon, kuigi seda niiviisi nimetada olnuks ilkumine, lihtsalt tema isa jäi haigeks ning kuidagi kohe sai selgeks, et ta oli haigestunud surmatõppe, oli oma tervistkahjustavas tootmises vist kiiritada saanud või lihtsalt raskemetallide aurusid sisse hinganud (ma ju räägin, see Nižni Tagil on hirmus, hirmus linn) ning heitis tõvevoodisse. Ja olles heitnud tõvevoodisse, kutsus ta, nagu see käib muinasjuttudes ja piiblilugudes, oma ainsa poja enda juurde ning keelas tal oma viimase isaliku käsuga nime muuta.

„Selle nimega,” ütles vanaisa (Nikifor, kui kedagi huvitab), „on sul kasvõi mingigi väike šanss pääseda. Sest keda veel peaks issand Taevasesse Jeruusalemma võtma kui mitte selle nimekaimu?”

Ning Jerusalim Naganov kuuletus. Kas avaldus siin lapsepõlves vanematelt saadud religioosne kasvatus, ehkki ta ei käinud nende jälgedes, või siis lihtsalt austus väljapaistva vanema vastu, kuid ta jättis omale selle nime ja rohkem ei tõmmelnud. Talus edaspidi kaaskodanike pilkeid ja mõistmatust väärikalt. Nagu sai juba öeldud, Jerusalim ei käinud oma vanemate jälgedes. Neilgi oli üksjagu raske säilitada oma usku riigis, kus tohtis uskuda ainult ühte jumalat – seda, kes istus Kremlis. Nad ise pidasid veel kuidagimoodi vastu, tähistasid oma pühasid ja järgisid rangelt tabusid, kuid nüüd juba ilma fanatismita, Nikifor pidi siiski töötama kinnises ettevõttes ning ehkki seal tehti vajalike kaadrite suhtes mõningaid järeleandmisi, jälgiti nende moraalset palet siiski hoolega. Seega poega religioosses ranguses kasvatada neil ei õnnestunud. Pealegi oli Nikifor olnud päevad läbi tehases, tema naine Irina ei istunud samuti käed rüpes, töötas osalise koormusega sotsiaalhooldusosakonnas, käis postkontoris abiks või harrastas midagi ühiskonnakasulikku. Ning Jerusalim oli jäetud enam-vähem enda hooleks. See tähendab, enda hooleks ei jäetud tol ajal ja nondes tingimustes kedagi, temaga tegelesid agaralt pioneeriorganisatsioon, komsomolikomitee ja teised vaba aja organiseerijad. Nii et poiss sirgus igati teadlikuks, ei uskunud mingeid jumalaid, vaid uskus iseendasse ja inimmõistuse jõusse.

Noh, aga nimi – mis siis sellest, nimesid on igasuguseid. Pealegi omandas ta juba pioneerina harjumuse oma lubadusi täita.

Noh, ja ka ühiskond kuidagiviisi leppis tema säherduse nimega. Lõppude lõpuks, kui kaua võib inimest mõnitada, kui ta kõikide teie katsete peale kulmugi ei liiguta? Ära tüütab, igaüks tüdiks. Paljugi, mis nimi inimesel on, kui ta on normaalne ja oma riigi väärikas kodanik, tasub õigeaegselt liikmemakse, ja üldse pole tema juures midagi seesugust täheldatud.

Jerusalim kasvas suureks ning loomulikult võeti ta sõjaväkke. Sektantidega käituti selles mõttes ettevaatlikult, nad andsid kohe kogunemispunktis teada oma iseärasusest, et nad ei soovi või ei saa relva kätte võtta. Loomulikult oli see jutt kurtidele kõrvadele, nad saadeti ikkagi kõige kaugematesse garnisonidesse kõige karmimate polgukaaslaste sekka ning kui nad jätkasid vastupunnimist, siis võisid ka laagrisse sattuda, seal olid veel eriti vinged polgukaaslased. Ent Jerusalim oli aus renegaat, ta valgustas tõeselt oma vanemate religioosseid väärarusaamu ja kinnitas sõjakomissarile, et ta on nende tolmu oma jalgelt maha raputanud, aru saanud, püüdleb sotsialismi valguse poole – kõike, mida oli niisugustel puhkudel kombeks öelda. Ning ta võeti banaalselt soldatiks. Jerusalim oli kuidagi alateadlikult valinud võimudega suhtlemiseks säherduse ausa ja naiivse Loll-Ivani tooni. Pole teada, mis oli teda selle tooni juurde toonud, kuid see toimis sisuliselt alati. Võimukandjad suhtusid tobukestesse humaanselt. Ühesõnaga, mõnda aega solgutati teda kordoneid mööda ja lõpuks kupatati, kuhu nina näitas. Aga nina näitas Eestisse. Mitte tema, mitte Jerusalimi nina, vaid nende, kes teda kupatasid.

Nii juhtuski, et 1970. aastal tegi Hariton Naganovi isa teoks selle, mida hiljem hakatakse kutsuma migratsiooniks. Õigemini oli ta Eestisse saabunud juba varem, 1970. aastal lõppes tema teenistusaeg, ta rändas väheke ringi, sõitis tagasi Nižni Tagili, vaatas, mis seis seal on, veendus, et seis oli seal palju hullem kui tema viimases teenistuskohas, ning naasis Tallinna oma elu sisse seadma. Ja kes võib teda selle eest hukka mõista? Iga kainelt mõtlev inimene oleks Tallinna ja Nižni Tagili võrdluse tulemusel jõudnud samale otsusele. Nojah, ehk vaid kirglik Nižni Tagili patrioot oleks otsustanud teisiti. Jerusalim aga ei olnud Nižni Tagili patrioot. Temale oli selles elus üldse iseloomulik tugevate kiindumuste puudumine. Kusjuures kõige osas.

Naiseks võttis ta Klementi-nimelise vabriku töölise Ljudmila, kellega oli tuttavaks saanud juba sõjaväes teenides, kord linnaloaga tantsupeol käies. Ka selliseid tantsupidusid ei olnud ta oma Nižni Tagilis ilmaski näinud. Mingisugused karvased jõmmid mängisid kitarridel harmoonia mõttes midagi täiesti võimatut ja laulsid peenikeste, peaaegu naiselike häältega, sagedamini võõras keeles. Sekka sattus ka vene laule, kuid need moodustasid ilmselge vähemuse ja nende saatel rahvas miskipärast ei tormanud tantsuplatsile. Ühesõnaga, ratsionaalse Jerusalimi pea hakkas ringi käima, hakkas kogu sellest importmiljööst ja üleval keerlevast diskokuulist ringi käima ning nii sai alguse põgus armulugu, umbes nagu kuurortromaan, Ljudmila Slapovskajaga, Klementinimelise vabriku töölisega, nagu juba öeldud sai.

Ljudmila oli omakorda samuti migrantide tütar. Tema vanemad olid Eestisse tulnud Ukrainast, kuidagi seoses sõjajärgse ülesehitustööga. Ning ehkki Ljudmila ise oli sündinud juba Tapal, kuhu tema vanemate noor pere oli korterisse paigutatud, ei olnud 1972. aastal sündinud Haritonil Eesti Vabariigi sünnijärgseks kodanikuks saamiseks siiski ühtegi šanssi. Ent toona, 1972. aastal, tema vanemad selle peale miskipärast ei mõelnud. Ljudmila ei mõelnud üldse midagi. Ta lasi end kuidagi kaasa viia, viia kaasa biitlite muusika saatel, „Strawberry Fieldsi” ja „Penny Lane´i” saatel, mida tema sõbratarid käiasid eriti sagedasti, ja tuua sellesse vaiksesse – nagu ta arvas – kodusadamasse. Tema isa, Ukraina proletaarlane Tarass Ivanovitš moepärast kärkis tütrega, et kuhu tikud, vara veel, sa vaata seda kuivikut, teda ei huvita ju miski, kuid Ljudmila lasi end kanda, läks vooluga kaasa nagu väike erilise nimeta jõgi Kloogarannas, kuhu Jerusalim oli teda suvel kombeliselt jalutama viinud.

Ljudmila isal oli õigus. Seda kõike polnud Jerusalimile eriti vaja. Õigemini talle oli seda vaja, kuid mitte selles mõttes, nagu ta seda kõike Ljudmilale kirjeldas. Sest kuidas asjad on? Asjad on lihtsalt nii, et mehel on teatud ikka jõudes paslik võtta naine ja jätkata sugu. Ja kui nii on kord ette nähtud, siis saab ka tehtud. Seda ta muidugi oma isale tolle surivoodil ei lubanud, kuid see oli justkui enesestmõistetav. Seetõttu, teeninud oma aja sõjaväes ära ja otsustanud Eestisse tagasi minna, teadis Jerusalim juba täpselt, missuguseks tema edasine elu lähima mõne aasta jooksul kujuneb. Ning järgis kavandatud plaani. Selle plaani esimeseks punktiks oli uue, optimistlikult tulevikku vaatava pere loomine.

Kuhu sündiski Hariton Naganov. See sündmus leidis aset 17. juunil, päeval, mil USA-d tabas Watergate ja Okinawa anti Jaapanile tagasi. Võib-olla sel polegi erilist tähtsust, kuid Naganovite peres ei sündinud ega surnud keegi niisama, mingil lihtsalt tavalisel päeval, ilma mingite ajalooliste konnotatsioonideta. Võimalik, et selles pole midagi erakordset, inimkonna ajaloo kalender on rohkem või vähem tähenduslikke sündmusi nii paksult täis, et lihtsalt pole võimalik leida mingitki päeva, kus poleks üldse midagi juhtunud. Löö Vikipeedia, see tänapäeva kirikukalender ükskõik mis kuupäeva kohalt lahti ja palun väga, seal on mingisuguse Tšaadi Vabariigi kuuenda presidendi mõrv, mille pani toime tulevane seitsmes president. Ja mis siin imestada, et praegusaja vanemad lastele selliseid nimesid panevad. Ristid lapse tahes-tahtmata mingiks Bokassaks, kui juhtub vastaval päeval sündima. Ja võib-olla määrad sellega tema saatuse. Mitte et ta hakkaks oma hõimukaaslasi nahka pistma, kuid küllap hakkab selle tõttu eksistentsiaalseid piinu tundma.

Üldiselt jah, ühest küljest ei üllata sellega kedagi, aga teisest küljest tundub mulle mõnikord, et Naganovite pere oli maailma ajaloo peente mateeriatega ikkagi palju tugevamalt seotud kui me kõik teised. Esimest korda jäin ma selle üle mõtisklema, kui sain teada, et Haritoni süda lakkas tuksumast selsamal sekundil (tänapäeva meditsiin ja eriti patoanatoomia täitsa võimaldavad aega sedavõrd täpselt kindlaks määrata), mil Zinédine Zidane andis oma kuulsa pealöögi Marco Materazzile kõhtu. Uuriv matemaatikahuviline võib vaevata teha sellest järelduse, et Hariton Naganov elas siinilmas 34 aastat ja 22 päeva. Mis eraldi võttes ei anna tunnistust millestki säärasest, kuid nihutab meid kahe olulise sententsi juurde. Õieti saab sententsiks neist nimetada vaid üht, teine on pigem selline eneseõigustus, omalaadne seletus tegevuste kohta, mis selgitusi ei nõuagi. Sentents kõlab banaalselt selles mõttes, et Hariton Naganov elas vähe, uskumatult vähe, kuid jõudis oma 34 aasta ja 22 päevaga korda saata nii palju, et mõnel teisel oleks sellest jätkunud mitmeks eluks. Eneseõigustus seisneb aga selles, et mingi konkreetse indiviidi biograafiat ehk siis elu lugu, elulookirjeldust saab alustada alles siis, kui seesama elu on lõppenud, kui see va elulookirjutaja saab mõne elatud ajalõigu distantsilt vaadelda – küll subjektiivselt, kuid asi pole siin selles – kogu pilti tervikuna.

Mis just praegu toimubki.

Tuleb kohe märkida, et kõik siin esitatavad andmed, Hariton Naganovi elu nii-öelda esmased aluskivid, on autor saanud mitte ainult ja mitte niivõrd kadunukese vanematelt, kuivõrd ühelt tema sõbralt. Temast tuleb juttu veidi hiljem, praegu võib vaid öelda, et just temaga oli Hariton ise jaganud üksikasju oma vanemate elust enne ja kohe pärast tema sündi, jaganud sedavõrd, kuivõrd ta ise oli nende sündmustega kursis olnud. See tähendab, et algselt pärines teave ikkagi vanematelt, kuid siin esitatakse seda juba moonutatud kujul, mistõttu ei saa välistada ka nõndanimetatud katkise telefoni efekti.

Jerusalim ja Ljudmila ise aga keeldusid käesolevate ülestähenduste autoriga vestlemast. Kas heidutas neid avalikkus või siis olid nad oma poja tõese eluloo kirjapaneku idee osas juba ette eitavalt häälestunud – pole teada. Võimalik, et nad pole seniajani teadvustanud fakti, et nende poeg oli neile koduseks muutunud linna elule märkimisväärset mõju avaldanud, muutnud selle linna paljuski selliseks, nagu nad on hakanud seda tundma juba pärast poja surma. Nad sulgusid oma privaatsusse ja keeldusid kontakti astumast. Ent, nagu juba öeldud, ei mõjutanud see saadud informatsiooni usutavust kuigivõrd.