Читать книгу Hariton Naganovi surm ja ajatus - P. I. Filimonov - Страница 7

Pulmabakhanaal hakkas pihta 2002. aastal. 2001. aastal alles parandati pead. Ja kes viitsikski abielluda 1. jaanuaril? Aga vaat järgmisest aastast läks lahti. Abiellujad valisid paariminekuks massiliselt õnnelikke päevi. Teine veebruar, kolmas märts, neljas aprill – kuupäev muutus igal aastal, kuid numbrid kalendris ei minetanud seetõttu veel oma kokkusobivust, lõpetatust ja ilu. Siis aga sai 2012. aasta läbi, ilma et seda oleks maailmalõpp tähistanud, ning potentsiaalsed abiellujad lasid pea norgu. Nende hulgas oli ka Anna Naganova, kelle eraelu oli just 2012. aasta lõpus võimsalt lõõmama löönud. Ettevaatliku neiuna ei kibelenud ta kohe tanu alla, potentsiaalset kandidaati tuleb ju tundma õppida, süüa, piltlikult öeldes, koos ära mitu kilogrammi jodeeritud peensoola, vaadelda võimalikku tulevast erinevates elulistes situatsioonides, ja ega keegi talle kohe 2012. aastal – pärast tutvust, romantilisi jalutuskäike Kadriorus ning marulist, ehkki üürikest seksi ühe unustatud, kuid õigel hetkel meelde tulnud sõbratari korteris – oma kätt ja südant pakkunudki.

Aga edasi, mis edasi sai? Kui hea oli kõigil teistel, mõtles Anna 2012. aasta lõpus, ühe oma sõbratari pulmast naastes; too oli jõudnud lahkuva rongi viimasesse vagunisse hüpata ja tähtpäevade kalendris 12. detsembri ära märkida. Nii ilusaid daatumeid rohkem tulemas polnud. See tegi Anna meele väga kurvaks, sest ta oli ammu endamisi otsustanud, et läheb mehele kõige ilusamas kleidis ja kõige ilusamal päeval. Kui kleidiga oli kõik enam-vähem selge, selle õmbleb vanaema, tasuta, ja küll ta armsa lapselapse pärast endast parima annab, siis kuupäeva valik äpardus. Selge see, et meie laiuskraadidel ei saa mitte keegi isegi kesksuvel ilusat ilma garanteerida. Kui minna mehele kolmekordsel, nagu Anna seda nimetas, kuupäeval, see tähendab, näiteks 2009. aasta üheksandal septembril ja nõnda edasi, siis on vähemalt garanteeritud, et kõikvõimalikud abieludokumendid näevad ilusad välja ja eks saab ka oma kätega valmistada terve hulga armast, ehkki mõttetut atribuutikat kolme kaunilt kokkupõimitud üheksaga. Ja jääb kergesti meelde, veel täielikku kontrolli mitteläbinud tulevane mees ei unusta kunagi ära. Kuid nüüd terendab lähim säärane kuupäev alles 2020. aastal ja ka siis saab üks number olema tagurpidi, kuigi ega sümbolite kooslus seeläbi veel kannata. Aga oodata üle seitsme aasta – selleks ei olnud Anna valmis. Ja ka seda abikaasakandidaati ei tohi arvelt maha kanda. Äkki ta mõtleb nii pika aja peale ringi või paneb üldse, jumal hoidku, putku. Mõistagi hindas Anna oma naiselikke omadusi kõrgelt, kuid oli selle suhtes, kuidas kõik see värk on siin elus seatud, ikkagi realist; selle joone oli ta nähtavasti pärinud oma isalt, Haritonilt, sest Anna ema oli kunstnik ja suhtus reaalmaailma vägagi vahendatult. Prantsuse sibulasupi valmistamise oskus oli ehk ainus, mis sidus Anna ema pärismaailmaga, ta oli selle üle pööraselt uhke ja kasutas seda oma mingite hetkeliste eesmärkide saavutamiseks pisut isegi liialt. Muuseas, selle supiga oli ta omal ajal ka Haritoni ära võlunud. Noh, loomulikult mitte ainult supiga, Hariton nautis üldse boheemlaslike preilide tähelepanu, kuid see sibulasupp oli selle üheksakümnendate alguse üldist arvamust mööda ilusa paari vastastikuse kurameerimise protsessis oma rolli etendanud.

Nii et ema juurde polnud mõtet nõu küsima minna. Teisalt jällegi jaotuvad mõlema vanema geenid lastes enamasti ühtlaselt ning boheemlaslik komponent ei saanud ka Annas avaldumata jääda. Isalt päritud arukust tasakaalustas kõigiti, või vahel saavutas mõningast ülekaalugi, ema usk üleloomulikku, paranormaalsesse, kõikidesse nendesse „peentesse maailmadesse”, mis täitsid kunstnik Polonskaja maale (vabade inimeste laulatamata, registreerimata, vabad suhted, ja üldse, mis on sel perekonnanimega pistmist, Anna näiteks langetas tähtsa otsuse võtta isa perekonnanimi ja mitte keegi polnud vastu), eriti aktiivselt seadsid nad end sinna sisse pärast teda hüljanud Hariton Jerusalimovitši, oma hingelemmiku surma. Anna vaatas nagu emagi „Selgeltnägijate tuleproovi” kõiki versioone kõikidelt kanalitelt, uskus alkoholismi ja uimastisõltuvuse ravisse hüpnoosiga ning pani kirja Albert Stepanjani telefoninumbri (igaks juhuks). Puhtalt tuleviku tarbeks, järsku läheb kunagi vaja, ära iial ütle „mitte iial”.

„Aga küsi isalt,” ütles ema talle kord ühe sellise tühja vestluse ajal, mida Anna oli viimasel ajal temaga pidanud, lihtsalt paisates vaesele kunstnikule kaela oma probleemide, südamevalude ja tulevikumurede lasu.

„Mismoodi isalt?”

„Tead, ta ilmub tihtilugu mu unenägudesse. Selline õnnelik. Tal on seal hea.”

Kas tasubki öelda, et kunstnik oli end mähkinud mingisse Indiast toodud rätti, mis sümboliseeris kas kiindumuste äraraiumist või siis edukalt leitud hinge Šambalat – midagi seesugust peent, immateriaalset, mis on mõistetav üksnes väljavalitud ja meeletult habrastele hingedele.

„Tuleb, naeratab ja annab nõu.”

„Missugust nõu?” nõudis Anna täpsustust.

„Põhiliselt mu loomingu kohta. Tead, ta ei tundnud kunagi mu tegemiste vastu erilist huvi. Eluajal. Alailma tõttas kuhugi, sehkendas, oli sündmuste keskmes. Sa ju mäletad oma isa, ta oli otsekui tsükloni kese, tal oli vaja tekitada enese ümber loomingulisi, intellektuaalseid ja lihtsalt olmelisi keeriseid, teistmoodi poleks ta selles meie sumbunud soos eksisteerida suutnud.”

Jah, Anna mäletas. Ema kirjeldus vastas üldjoontes sellele Haritoni iseloomule, mis oli ka Anna mällu talletunud. Ta oleks võib-olla valinud vähem keeruka formuleeringu, kuid jah, Hariton oli olnud toimekas natuur.

„Ja annab kohe asjalikku nõu?”

„Asi pole isegi selles. Lihtsalt ta on pärast lahkumist üht-teist ümber mõtestanud.” Anna ema, peen ja loominguline natuur, vältis sõna „surm” kasutamist, asendades seda eufemistlikult „lahkumise” ja muude sääraste derivaatidega, mistõttu mõnikord oli raske sotti saada, millest ta räägib. „Kui soovid, siis inimlikumaks muutunud. Nii et arvan, et ta saab ka sinule milleski abiks olla. Lõppude lõpuks peab isa ju tütre elus jõudumööda osalema. Keegi ei nõua temalt ei tea mida. Lihtsalt kuulaku ära ja andku nõu. Paar tühist asja, selleks ei kulu palju aega. Seda enam, et olgu muuga, kuidas on, kuid aega peaks tal nüüd rohkesti olema. Ma ei kujuta üldse ette, millega võiks seal tegelda.”

Ning jälle oli Anna sunnitud emaga nõustuma. Eluajal polnud Hariton inimlikkusega silma paistnud, niipalju kui Anna teda mäletas.

Lühidalt öeldes, igal juhul suhtus Anna ema sõnadesse vajaliku aupaklikkusega ja otsustas tõesti isaga nõu pidada. Tema isiksuse emapoolne, müstiline külg lausa kisendas selle järele, et abielluda ainult erilisel päeval. Iseloomu isapoolne külg väljendus aga selles, et Anna ei läinud mingite nõidade ega meediumide juurde (kuigi kaalus päris kaua Albert Stepanjanile helistamist, kellega, nagu juba öeldud, olid tal seotud teatud lootused), vaid sukeldus lihtsalt internetti. Oma ajastu lapsena oskas ta küllaltki kiiresti välja guugeldada kõike, mis tal vaja oli, isegi väga nappide lähteandmetega. Nii ka nüüd leidis ta üsna kiiresti tutorial´i vaimude väljaütlemistest ja sellest, kuidas nendega õigesti suhelda. Aga edasine oli juba tehnika küsimus. Joonistas suurele paberilehele tähed, ostis küünlad ja mustad markerid, vere hankimine ei ole tänapäeval samuti probleem, lihaosakonnas saab vist isegi valida, millist nimelt eelistad – kas sea, veise või veel mingit, talt isegi ei küsitud, milleks talle see, ega antud seega võimalust kasutada suurepärast, mingisuguse loomingulise inspiratsiooni ajel valmis mõeldud legendi soovist kodustes tingimustes verivorsti valmistada (kõik geniaalne on lihtne, jah). Ning istus musta neljapäeva keskööl peegli ette, järgides kõiki asjakohaseid rituaale. Kõige raskem oli just välja arvutada, millal see va must neljapäev tuleb. Kuid ka selle ülesandega sai ta hakkama, kulutades selle peale paarkümmend minutit. Kui kõik vajalikud arvud said mingisugusesse Hispaania katoliiklase tuletatud valemisse paigutatud, tuli välja, et must neljapäev langeb kord kuu teisele, kord kolmandale neljapäevale, mõnikord aga võib olla kaks korda järjest. Mõnesid formaalsusi eirates võis mustaks neljapäevaks isegi reedet lugeda. Õige kah, mõtles Anna, et ei peaks liiga kaua ootama. Formaalsusi eirama ta siiski ei hakanud. Must neljapäev, mille ta välja valis, vastas sellele määratlusele kogu oma ranguses. Keegi poleks selle kaduvuse kallal norida saanud.

Mis siis imestada, et Hariton ei lasknud end oodata. Püüdis algul oma tütart kohutada, ulgus torudes, kustutas mõned korrad küünla, kuid tüdruk polnud argade killast. Oma veri, teadagi, haistab omasugust. Ei jäänud üle muud, kui mürgeldamine jätta ja dialoogi astuda.

„Mis tahad, plika?” Anna oli kohe palunud Haritoni, et too räägiks lühikeste lausetega, sest tal on spiritismi alal vähe kogemusi ja ta ei jõua kõike üles kirjutada.

„Mul on pulmadega probleem.”

„Oleks minul sinu probleemid,” ei saanud tema kadunud isa salvamata jätta, kuid lubas ära kuulata.

Anna rääkis Haritonile oma mure ära ning too pani end tema olukorda. Palus mõtlemisaega, vajus mõtisklustesse, hakkas jälle toa erinevates nurkades ulguma ning teatas lõpuks oma otsuse.

„Pole ju mingit probleemi,” ütles ta.

„Kuidas pole? Ma ju rääkisin sulle, üksikasjaliselt.”

„Abiellu 13.13.13-ndal või siis 14.14.14-ndal, mida siin ikka mõelda.”

Ja tõesti, nii lihtne mõte polnud kuidagi Annale pähe turgatanud. Kust ta üldse selle võttis, et sääraseid päevi ei tule rohkem enne, kui alles 2020. aastal? See on see elava inimese totter lineaarne mõtlemine. Tuleb välja, et mõnikord tuleb siirduda mingisse teisse ruumi, et õppida normaalselt mõtlema.

„Oi, aga tõesti! Aitäh, paps!”

„Pole tänu väärt. Ära unusta kutsuda.”

„Sa siis saaksid?”

„Arvan, et sihukese sündmuse puhul lastakse tulema.”

Sellega oli isa ja tütre lühike infotund lõppenud. Nad on ikkagi hämmastavalt sarnased, ei mingit tundlemist, rohkem asjalikku juttu. Isegi intonatsioonid on sarnased, ehkki üks tekitas heli häälega, teine aga koputas tuhmilt vastu radiaatorit. Ikkagi on neis midagi vaevu tabatavalt ühist.

Seetõttu need, kel ei õnnestunud Haritoni elusast peast trehvata, võivad koostada küllaltki täieliku ettekujutuse tema välimusest, kui vaatavad Annat tähelepanelikult ja kujutavad seejuures ette, et ei näe enda ees mitte tütarlast, vaid noort meest. See ülesanne paistab keeruline vaid esmapilgul. Kui piisavalt pingutada ja, mis peamine, tahta, on kõik võimalik.

Hiljem juba rääkis Anna selle loo ühele Haritoni semule, kes edastas selle omakorda meile, see semu, kes tundis hobitasemel huvi okultismi vastu, konsulteeris teda väheke ja teatas muu hulgas, et mustal neljapäeval välja kutsutud vaim minetab edaspidi võime teda välja kutsunud sugulasega ükskõik mil moel kommunikeeruda. Jämedalt öeldes tähendas see, et Hariton rohkem Anna kutse peale ei tule ega mingit edasist nõu ei anna. Oleks Anna seda varem teadnud, poleks ta nii napi jutuajamisega mõistagi piirdunud, vaid oleks katsunud isast kõige-kõige-kõige kohta võimalikult palju teavet välja õngitseda. Kuid läks nii, nagu läks, mitte alati pole tagasiteed.