Читать книгу Hariton Naganovi surm ja ajatus - P. I. Filimonov - Страница 8

Haritoni varajane lapsepõlv ei olnud mitte millegi poolest tähelepanuväärne. Kõik oli seal nagu teistel, tema edurikas vanem polnud toona veel oma ainelise uhkuse trepimademelegi tõusnud, teisalt ei kannatanud perekond algusest peale puudust, seda tänu Haritoni vanaemale ja vanaisale, Ljudmila vanematele. Nood olid juba kuuekümnendatel pigem ebaausal kui ausal teel kahmanud endale maatüki Rannamõisas ning ajapikku kultiveerinud selle täisväärtuslikuks suvilaks, kus kasvatasid mingeid täiesti erakordse suitsuse maitsega õunu. Vanaisa Vanja ja vanaema Katja olid kuidagi kohe algusest peale omavahel kokku leppinud, et ei hakka suvilat aiamaaks muutma – see oli tolle aja kohta igatahes ebatriviaalne, võiks öelda, et isegi julge otsus, toona oli kõik, mis sind sama elutasemega kaaskodanikest eristas, paras julgustükk (ent teisest küljest, millal see pole olnud julgustükk, praegu on täpselt sama lugu) – ega kasvatama seal kõikvõimalikke juur- ja puuvilju, mis võiksid pere mustadel päevadel hädast välja aidata ja et tütrepoeg sööks enda kasvatatud naturaalseid aiasaadusi. Kuid õuntele nad ei suutnud vastu panna: algul istutasid prooviks paar puud, hiljem aga, kui asi käima läks, rajasid terve õunaaia, korrigeerides pisut oma suvekodu kontseptsiooni puhkuseks looduserüpes, mis oli seni ette näinud vaid muru ja kastmissüsteemi. Kust kohast nad selle haruldase sordi välja võlusid, sellest ajalugu vaikib, ainult et selliseid õunu ei kasvanud lähemas naabruses rohkem mitte kellelgi. Üsna pea hammustasid suvitajad oma hea õnne pähkli ise ka läbi ning ei andnud istikuid ega mingeid pookoksi enam põhimõtteliselt mitte kellelegi, isegi mitte kõige lähematele sõpradele, kes jätkasid mangumist samuti juba rohkem põhimõtte pärast.

Jerusalim Naganov on hiljem väitnud, et just tema oli ämmale ja äiale esimesena välja käinud idee hakata ebamaiseid vilju Keskturul müüma, kuid see on pigem üks neid legende, mis ta on enda kui nutika ärimehe imago toetuseks pooleldi välja mõelnud. Pooleldi seetõttu, et ta usub ka ise sageli nende juhtumuste tõelusse. Tegelikult hakkasid Nezadorinid (Ljudmila vanemad) õunu müütama kaua aega enne, kui nende ellu ilmus Jerusalim, rääkimata juba Haritonist. Mastaap ei olnud küll algul nii tootlik, milliseks see sai hiljem, kui Hariton oli juba sündinud. Esiteks suurenes puude hulk aastast aastasse ning saavutaski umbes tol ajal teatud kriitilise piiri, kus ühest küljest ei õnnestunud sihukest õunahunnikut iseseisvalt ära süüa isegi terve pere ägeda kõhulahtisuse hinnaga, mooside, kookide, džemmide ja isegi kodumahla valmistamise hinnaga, mida vanaisa Vanja pressis ennastunustavalt kusagilt sattumisi ostetud Rootsi „roostevaba” mahlapressi abil. Teiseks olid mõlemad just aasta enne Haritoni sündi pensionile jäänud, mõlemal oli tekkinud rohkem vaba aega, mille nad siis pühendasidki oma kordumatute suitsumaitseliste õunte viimisele masside teadvusse ja maitsepungadesse. No ja kolmandaks oli teatud rolli etendanud ka tütrepoja sünd. Müügist siginenud lisarahaga toetasid Nezadorinid noort perekonda, rõhudes sellele, et neid laekumeid tuleb kulutada peamiselt ja sihtotstarbeliselt lapselapse peale.

Seega oli Haritoni lapsepõlv kõige tavalisem: lasteaed, seejärel kool; ainult et moekas poiss Haritoša patseeris ringi uutes teksapükstes, mis olid valmistatud kord Indias, kord Rumeenias, ja ilusates takjapaeltega tossudes, miskipärast Peruu päritolu. Ja meeldis tüdrukutele juba siis – mitte ainelise kindlustatuse, vaid mingi oma värskuse, helguse, laheduse pärast. Tüdrukud tõid lasteaeda komme ja andsid neid – üksnes oma poolehoiu märgiks – vaid väljavalitutele, kelle hulka Hariton ikka ja alati kuulus. Vanemas rühmas sai just tema vaikse tunni ajal kõige rohkem ettepanekuid teineteise genitaalide vastastikuseks läbivaatuseks. Seejärel, nagu sai juba öeldud, läks Hariton kooli, kus klassiõed sepitsesid terveid vandenõusid, mille eesmärgiks oli teda vahetunnis taga ajada ja lapseliku mõjutuse tagasihoidlike meetoditega talle oma olemasolu meelde tuletada. Esiotsa ei erutanud see Haritoni üldse. Muidugi tegi see talle heameelt, isegi kui ta seda täielikult ei teadvustanud, kuid veel ta ei juurelnud, kas on naissoo silmis veetlev, esiotsa ei mõelnud ta millestki seesugusest üldse. Plagas vahetundides plikade eest minema, pingutas silmanähtavalt õppida, noh, ja mängis kuttidega mitmesuguseid mänge, kõik standardne: jalgpall, sõda, harva midagi intellektuaalset, mõni nuppudega lauamäng.

Mõnda aega oli Haritoni jaoks tähtis hästi õppida. Põhiliselt selleks, et vanematele rõõmu teha. Jerusalim oli pojale kuidagi ilma sõnadeta mõista andnud, et kõiki neid investeeringuid, mis on temasse tehtud, saab ta õigustada jällegi eduka edasiliikumisega karjääriredelil, mis Haritoni puhul eeldas head õpiedukust ja korralikku käitumist, ühesõnaga, nagu öeldakse, heas kirjas olemist, ja perspektiiviga tulevikus, kui aeg on küps ja saabub õige hetk, olla õigel sekundil õiges punktis – ja mitte jätta siis võimalust kasutamata. Milline see võimalus olema saab, selle üle Jerusalim ei juurelnud, kuid midagi tuleb kindlasti – seda teadis ta vääramatult.

„Ja siis tuleb kinni haarata,” rääkis ta Haritonile, just nagu seoses millegi muuga, kuid pidades silmas ka seda, seda võib-olla isegi esmajoones, „kinni haarata ja oma urgu vedada.”

Hariton ei kibelenud kinni haarama, lihtsalt mingil tema eluetapil oli oluline hästi õppida ja täita kõiki õpetaja korraldusi. Võib-olla oli ta alateadlikult sisse imenud oma ema seaduskuulekuse, ent tõenäoliselt oli see lihtsalt üks etapp, mille peavad kõik lapsed teatud vanuses läbi käima, kuni teadmised tulevad veel võrdlemisi hõlpsalt kätte.

Peab ütlema, et just kool ta ära rikkuski. Mugavuse ja prestiiži poole püüelnud Jerusalim surus läbi oma tahtmise, et järeltulija läheks õppima peenemasse kooli. Tol ajal – seitsmekümnendate päris lõpus ja kaheksakümnendate alguses – peeti inglise keele süvaõppega Tallinna 26. keskkooli tulevase Euroopa riigi pealinna vene elanikkonna seas eliitkooliks, kui nii võib väljenduda. Seda sõna püüti valjusti mitte välja öelda, nõukogude riigikord eeldas justkui kõigi võrdsust mis tahes elutingimustes. Ning 1. klassi minnes lapsed midagi seesugust ei aimanud. Kui siis ehk mässasid selle vastu, et teised elavad normaalselt, kõik normaalsed eakaaslased saavad koolis just nimelt käia ega pea sinna sõitma, mõnikord koguni ümberistumistega. Just selles mõttes oli Haritonil isegi vedanud, tema teekond polnud kõige pikem – kõigest Mustamäelt. Tema klassikaaslaste hulgas oli ka selliseid, kelle igapäevane rännak teadmiste jagamise asutusse oli palju pikem. Ent kooli sissesaamise järel, õpingute alates ja eriti jätkudes hakkasid lastega toimuma hirmsad asjad. Kuidagi vähehaaval, kordan, mainimata kasvõi üht neist sõnadest, istutati nende alles nõrgukestesse peadesse arusaam sellest, et nüüd ei ole nad mitte lihtsalt lapsed, mitte lihtsalt õpilased, vaid ühiskonna ehtsa kuldse kihi esindajad, eliit, koorekiht, nurgakivi ja maa sool. Ainult sellel alusel, et nad õpivad inglise keelt alates teisest klassist ja mõned neist saavutavad selle keele õpingutes mõningasi edusamme. Raske öelda, kes 26. koolis sellist poliitikat läbi viis, kuid äärmiselt raske oli jääda väljapoole seda õhustikku. Ja Hariton polnud erand. Kuna tema vanemad tema koolielus aktiivselt kaasa ei löönud, ei arutanud temaga eriti toimuvat ega toda kõikevõitvat siirupist ettekujutust enda erakordsusest, millesse mõned õpetajad ja mitmed kooliadministratsiooni esindajad teda kastsid, siis sellesse ta kaheksandaks klassiks küllaltki tihkelt toppama jäigi. See tunnetus laienes kõigele. Suhtumisele teiste koolide esindajatesse, kellega elu Haritoni üha sagedamini kokku viis ja kes tasusid varjatud, kuid läbikumava põlguse eest loogilisel moel – oma füüsilise üleoleku demonstreerimisega. Käitumisele mingites avalikes kohtades väljaspool kooli. Õpilastel välja kujunenud erilisele suhtlemisstiilile, mis oli heldelt tembitud ajuti õigustamatu ja, mis peamine, kvaliteedilt vastiku irooniaga valimatult kõigi aadressil. Tuleb öelda, et selle suhtlusstiili järgi tunneb kunagise 26. kooli õpilasi päris eksimatult ära ka praegu, kui Haritoni surmast ehk siis viimasest korrast, mil ma tema matustel neid suuremal hulgal nägin, on möödas juba seitse aastat.