Читать книгу Minu kass Jugoslaavia - Pajtim Statovci - Страница 10

Pulmapäevale eelnenud päeval, neljapäeval, aprillikuu esimesel päeval, ärkasin kõike arvesse võttes suhteliselt rahulikuna meie elutoa kulunud, kollakaspruuni kangaga kaetud diivanil, mis muutus öösel minu ja mu õe Fatime voodiks. Vanemad magasid oma toas, kolmel vennal oli oma tuba, ja meie, neli tüdrukut, magasime elutoas.

Meie kodu oli küllaltki ebapraktiline, sest Kosovo kodud ei paindu vastavalt inimeste vajadustele, vaid vastupidi. Ei olnud voodeid, olid vaid põrandale asemeks volditud madratsid või diivan diivani küljes kinni. Ei olnud kööki, vaid oli ruum, kus olid pliidipuud, puupliit ja kapid, millesse lukustati needki asjad, mida kasutati igapäevaselt: harjad, laualinad, kastrulid ja küpsetusplaadid. Ühele seinale toetus madal ümmargune söögilaud, sofra, mis veeretati iga söögikorra ajal elutuppa ja mille ümber istusid einestajad põrandal maas.

Ema järgi pidi iga kosovlase kodu olema alati puhas ja seal ei tohtinud olla jälge sellest, et seal elati. Puhtuse osas tuli kinni pidada kahest rusikareeglist: esiteks pidi see valmis olema pildistamiseks, sest majja võidi millal tahes sisse astuda, teiseks pidi seal kajama. Kodu oli kui peegelpilt selle perenaisest: puhas kodu tegi naisest tervikliku naise ja tüdrukust naise. Puhtas kodus ei saanud olla ühtegi saladust.

Minu lemmikuks olid aga ameerika kodud. Mehmeti külapoe riiulite mitmevärvilised ajalehed, eriti Kosovarja, olid kui reisipiletid. Pöörasin nende lehti, vaatasin pilte kõikidest neist kodudest, mis muutusid vastavalt nende elanike soovidele. Unistasin dušist, millest tuli sooja vett, masinatest, mis pesid nõusid ja pesu, puupõrandast ja ribakardinatest, teisest elust. Et elaksin maal, kus kodud on suured ja kaunid. Unistasin köökidest, kus kastrulid ja supikulbid ja elu oleks näha ilma midagi varjamata. Diivanitest, mis oleksid vaid diivanid. Unistasin põrandatest, mida polnud tarvis vaipadega peita ja millel ei istutud söömise ajal. Toiduportsjonitest, mis kaetakse kõrgele lauale ja mille ääres söömise ajal istutakse.

Kodu koristati iga päev, kuna segamini kodu oli marrë, ja ükski endast lugupidav inimene ei häbistaks oma peret elades ebapuhtas kodus. Kodulgi oli oma nägu, mida ei võinud määrida. See oli auasi. Albaanlane oli oma au ja hea nime eest valmis kas või surema, sest hea nime kaotamine oli surmast mitu korda hullem. See oli midagi, mida teiste Jugoslaavia rahvaste seas alati ei mõistetud. Tütar, kes jäi vahele siivutu käitumisega, või poeg, kes tabati alkoholi tarbimise või hasartmängu juurest, määris pere maine igaveseks, mida üritati teinekord päästa sellega, et süüline kodust välja visati. Albaanlased keeldusid mis tahes häbi tundmast. Nad põgenesid häbi eest maailma äärele ja samal ajal elasid oma elu tõendamaks, et midagi pole tarvis häbeneda.

Ärkasin varakult üles, täitsin oma osa hommikusöögi ettevalmistamisest ja kõndisin viimast korda umbes 500 meetri kaugusel asuvasse Mehmeti poodi, mis paiknes suure ja roostetanud bussipeatuse sildi kõrval küla peatee ääres. Mõtlesin närviliselt mind ees ootavate päevade peale, kordasin mõtteis kõiki sündmusi ja palvetasin, et oskaksin teha kõike õigesti ja õigel ajal.

Vanasse laohoonesse ehitatud poes müüdi põhiliselt tubakat, maitseaineid, jahu ja külmutatud liha. Aedvilja oli müügiks peamiselt suviti. Maiustustele, soolastele suupistetele ja konservidele oli eraldi väike riiul poe teises otsas. Maiustusi ihaldati kõige enam, kuid neid sai osta kõige vähem. Aga nüüd oli mul kordki raha, sest isa oli andnud mulle pulmade puhuks 5 dinaari. Osta endale midagi magusat, oli ta öelnud.

Ülemisel riiulil olid suured kommikarbid, kaantel ilusate naiste pildid, alumisel riiulil mahlapurgid ja limonaadipudelid. Mehmet ostis endale Prištinas käies alati kaasa ühe ajalehe ja ühe ajakirja. Lehte sai vaid siis lugeda, kui midagi ostsid.

Surusin kaenlasse kommikoti, purgi puuviljamoosi, kompvekikarbi, limonaadipudeli ja värske ajalehe Kosovarja. Nõbu Mehmet, naabertalu 30aastane peremees, kes oli oma vanemate ainukese pojana pärinud mõned aastad tagasi isa kaupluse, maja ja kaks hektarit maad, õnnitles mind leti tagant.

Panin rahad ta ette lauale. Kui ma pinevusega värske Kosovarja haarasin, hakkas ta mu hajameelsuse üle naerma, sest olin jõudnud kilekotti ainult moosipurgi pista.

Silmitsesin poe aknast oma kodu, mis kõrgus häbeliku ja anuvana rohelise põllu ääres, ja hoidsin ühte lehekülge ajalehest allpool oma vaatevälja. Tundsin, kuidas ma meie maja häbenen. Mis ime pärast peaks Bajram armuma väikese suguvõsa vaesesse tütresse, mõtlesin. Mida on minul talle pakkuda?

Maja teisel korrusel – põhiplaanilt täpselt samasugune kui esimene korrus – oli ehitus veel kõvasti pooleli. Niisamuti kolmas. Isal ei õnnestunud kunagi ülemistele korrustele aknaid hankida, ei uksi ega põrandaid, kuigi ta võis lõputult rääkida meie maja ehitamisest ja selle valmis saamisest. Seal olid ainult seinad.

Üks korrus igale poeglapsele, oli mu isa öelnud, ja naeratas võidukalt vendadele. Nad tooksid majja naised, asuksid igaüks oma korrusele elama ja hoolitseksid tema ning ema eest, ning nemad saaksid väärikalt vananeda ja surra.

Sirvisin ajalehte ja vaatasin mustvalgeid pilte, kus tutvustati uusi pliite, mille kuumust sai vastavalt vajadusele reguleerida, lugesin nii teravatest nugadest, millega võis puudki lõigata, ja artikleid, mille piltidelt vaatasid vastu mehed, kes kastsid ilusa maja õuel väikest aeda, naine ja tütar taustaks sülelemas.

Voltisin lehe kokku, andsin selle Mehmetile, ja ladusin ülejäänud ostud kilekotti. Kõndisin aeglaselt koju. Päike pressis end suurte mägede vahele, värvis rohelised lehed oranžiks ja halli maa kollaseks, ning kompvekikarbist põske pistetud šokolaad sulas mu suus nagu pähklivõi. Mul jätkub nüüd maiustusi terveks õhtuks, mõtlesin ma ja limpsisin huuli.