Читать книгу Minu kass Jugoslaavia - Pajtim Statovci - Страница 9

Suurema osa ajast suhtusin isa äraolekusse ükskõikselt. Arvan, et ta ei õppinudki mind kunagi tundma, nii nagu ei õppinud mina teda tundma. Aega oli liiga vähe ja me libisesime teineteise elust mööda nagu oleksime omavahel pooltuttavad. Kui ta tunneks mind praegu, mõtlen ma, esitleks ta mind oma sõpradele nagu pokaali, ja mina istuksin tema kõrval, tema käsi oleks mu kaela ümber, ja mina, mina naerataksin tema naeratuse väel nii laialt, et näolihastel hakkaks valus.

Teinekord olen jälle nii vihane, et mõtlen, kas inimene suudabki üldse sellist raevu enda sees kanda. See on kui hullusärki aetud elajas, kes käristab särgi kangast ja purustab selle paelad, loobib kõik raamatud riiulist, lõhub mööblit, paiskab nõud vastu seina ja sunnib end siis jääkülma duši alla minema. Ja siis tuleb seda veel kusagilt juurde ja lõpuks on seda nii palju, et usun end sellesse lämbuvat. See mätsib nii tihkelt, et hambad on purunemas, sest pressin neid nii kõvasti ja kaua kokku; sõrmed surevad, sest käed tõmbuvad rusikasse määratu jõuga, ning toit jääb kurku kinni, sööstes sama teed pidi välja.

Teinekord ei tundu tema äraolek üldse mitte raske, vaid tunnetan seda kõigest kõhu peal lösutava keeglipalli või liigsest jõudeolekust lõtvunud lihastena.

Kõige hullem tundub tema äraolek öösiti, kui ma hommikuni und ei saa, sest siis võin tunda nii üüratut kibestumust, mis süütab pea kogu mu keha.

Mõnikord igatsen teda ja tema häält, teinekord jälle ma isegi ei mäleta, mis nägu ta on. Siis võtan esikusahtlist fotod, mida samas alati vaatamast keeldun. Viskan neile vaid pilgu, sest ma ei tahagi teda näha, ja kui kõigest hoolimata ikka temale mõtlen, tema kohalolekust unistan, siis teen midagi muud, kas lükkan fotod tagasi sahtlisse, jooksen, koristan või loen.

Siiski õnnestub tal pressida end ridade vahele, lausetesse, kus esineb teatud sõnu, ja tähtedesse, mida leiab nii tema kui ka minu nimest, ja ta tuleb minuga kaasa jooksma ja kiilub mu sammude vahele, ta on juures ka siis, kui kumbki mu jalg ei puuduta maad, ja kui pesen sama klaasi nii kaua, et see mu käte vahel puruneb, ta on seal, haavas, mis verd valamusse sülitab.

Tavaliselt on tema äraolek vaid nutt. Mõnikord tuleb seda vähe ja silmad ainult niiskuvad, kui meenutan temast midagi tähtsusetut, näiteks seda, kuidas ta tahtis kõik telereklaamid ära vaadata ega nõustunud nende ajaks kanalit vahetama. Teinekord tuleb seda nagu oavarrest. Siis ei või ma korterist välja minna, ehkki üritan kõik teha, et see lõppeks, aga see ei lõpe, sest mina mäletan midagi olulist temast. Nagu seda ööd, kui ta mu tuppa tuli ja rääkis, et on suremas.

Ta laskus põlvili, võttis mu õlgadest kinni ja palus mul ärgata. Ja ma vaatasin oma isa, kuigi ei näinud ta nägu, sest ta pani selle otsekohe mu rinnale ja võttis tugevamalt mu ümbert kinni, ja ma küsisin mida ja ta hakkas nutma, ja siis ma küsisin millal, millal sa sured ja miks, ja tema keha hakkas nutulahina taktis vabisema.

„Mul on kopsuvähk,“ ütles ta ja nuuskas. „Sain sellest täna teada. Mul on elada mõned kuud, kui on õnne, siis aasta.“

Vaatasin teda väsinud silmil ega mõistnud algul tema sõnade sisu. Ma ei mäleta, kui kaua ma teda vaatasin, kuid mäletan, et ma ei öelnud talle midagi. Mõne aja pärast tõusis ta püsti, kuivatas silmad särgi sisse ja hakkas minema. Aga see on meie kahe vaheline asi, seda ei või kellelegi rääkida, ütles ta siis. Ma pidin sellest kellelegi rääkima, sest muidu ei suuda ma seda taluda. Ma ei taha üksi surra. Aga sa ei räägi sellest kellelegi, on selge?

„Sina oled kõigist teistest tugevam, ma tean seda, näen seda sinust. Ja ma vajan sind nüüd,“ ütles ta ja pani lambi põlema. „Kuulsid sa,“ jätkas ta. „Rohkem kui kunagi varem.“

„Kuulsin,“ ütlesin ma ja surusin käerandmed silmadele.

Siis kustutas ta tule ja lahkus toast.

Ja mina hakkasin ootama, et ta süda lakkaks löömast. Jälgisin teda, pakkusin talle pidevalt sigarette ja panin ta võileivale rohkelt margariini ja soola, ja ma ei rääkinud kunagi ta lähenevast surmast kellelegi, ei õdedele-vendadele ega emale. Kuigi isa köhis meie ees teravalt nagu viimse hingetõmbe äärel, tahtsin, et ta naudiks viimaseid kuid. Ja mina ootasin ja ootasin, ma ootasin esialgu kuid ja sain kaheteistkümneseks, ja siis ma ootasin veel aasta ja sain kolmeteistkümneseks, ja siis ootasin järgmise aasta ning kolmanda, kuid seda ei juhtunud, seda päeva ei tulnud.

Selle asemel olid päevad, mis ei tundunudki päevadena, vaid ainult nende jäänustena, mis nad kunagi tema olemasolu ajal olid olnud.