Читать книгу Minu kass Jugoslaavia - Pajtim Statovci - Страница 6

Kivi pealt oli näha kogu meie küla: selle keskpärased majad ja põllud, mille kontuurid olid arhitektuuriliselt täpsed. Madalad mäed kõrgusid nende taga pehmete patjadena, mida katsid tumerohelised metsad. Siin-seal oli näha hoonerühmi, väikeseid oranžikatuselisi maju. See oli minu lemmikkohaks kogu maailmas ja ükski koht pole paremaks osutunud.

Ühel aprillikuu hommikul, kui päike alles tõusis, sain oma hommikused toimetused varem valmis. Nii ronisin kooliteel mäenõlvakule, et kivi peale istuma minna. Hetke pärast peatus lähedal asuval liivateel auto, mille juht jäi varju. Paistsid vaid lihaselised, karvatud ja jõulised käed.

Juht küünitas aknast välja, justkui soovist tüdrukut paremini näha, justkui ei usuks ta oma silmi. Pilgutas silmi, kuniks kogus julgust, et huigata kivil istuvale tüdrukule, kes oma pea kiiresti kõrvale pööras. Nagu tellimuse peale tuli tuul ja lehvitas tüdruku pikki pähklipruune juukseid, mis kõik nagu aegluubis toimus. Juuste tagant tuli nähtavale veelgi kaunim nägu – sümmeetriline, veatu ja tugev. Mehele näis see silmnähtavalt meeldivat, sest ta hakkas rooli all olevat jalga närviliselt võbistama.

„Mis teed?“ küsis mees ebakindlalt ja manas näole naeratuse, paljastades nii oma valge ja sirge hambakaare ning sügavad naerukurrud. Tüdruk viskas talle kiire pilgu, olles nähtust isegi ehk lummatud, kuid midagi nii häbematut ei suutnud ta sel hetkel endale tunnistada.

Tüdruk ronis kiiresti kivilt maha, justkui oleks keegi tema salajasima peidupaiga paljastanud, ja häbistanud sellega täielikult selle väärikust. Hetkeks mõtles tüdruk, et kivi tähendus ei saa olla enam kunagi tema jaoks sama, sest keegi oli teda seal näinud, kuigi vaatepilt kivilt alla külale ja tema kiindumus sellesse ei olnud külaelanike jaoks mingi saladus.

„Ei midagi,“ vastas tüdruk, kui ta vaikselt tee peale tagasi oli jõudnud. „Olen teel kooli, head päeva,“ lisas ta tagasihoidlikult.

Koolini oli veel paar kilomeetrit. Autost mööda minnes jätkas ta kindlalt oma kõndi, sest tund oli peagi algamas ja kui ta kiiremini ei kõnniks, jääks ta hiljaks ja saaks õpetajalt vastu näppe.

Ta polnud jõudnud palju kaugemale, kui kuulis selja taga autot ringi pööramas. Isa oli teda selle eest hoiatanud, mõtles ta. Isa oli talle öelnud, et Kosovo noori mehi ei või usaldada, et nad peatavad noori tüdrukuid linnas, töökohas, kus iganes, ja eksitavad ja häbistavad neid siis. Për me ja marrë fytyrën, ütles ta, pistis sigareti huulte vahele ja süütas selle vasaku käega, segades parema käega lusikat teeklaasis.

Peagi jõudis auto tüdrukule järele, kes tundis end olevat liiga närvis nii põgenemiseks kui ka mehega kohtumiseks.

„Tohin ma sind autoga kooli viia?“ küsis mees ja lutsis tüdruku selja taga huuli.

„Ei, tänan, olen juba kohe kohal. Head päeva,“ kordas tüdruk, vihjates nii noorele mehele, et ta ei ole vestluse jätkamisest huvitatud.

Sellegipoolest jätkas mees tema kõrval sõitu.

„Selge,“ ütles mees enesekindlalt. „See on kindlasti ebamugav, aga minu arust oled sa kõige kaunim noor naine, keda ma olen näinud. Ma tahaksin su nime teada.“

Kogu tüdruku olemus läks öeldu peale seest kuumaks, tema sisikond näis sulavat. Tüdruku pinge nagu lahtus ja mõne sekundi pärast pöördus ta mehe poole, kes autost talle endiselt naeratas. Tüdruk üritas peas kohtumist kui filmilinti kerida ja hoida seda tervena, sest ta jõudis kiiresti arusaamale, et nende kahe kohtumine oli olnud täiuslik. Teda oli just kiidetud maailma kauneimaks naiseks. Tüdruk mõtles, kuidas ta isa oli eksinud. Imesid sündis kogu aeg ja kõik mehed ei olnudki pahad.

„Emine,“ lausus tüdruk.

Ei, pääses äkitselt ta suust, mis oli midagi hingetõmbe ja samaaegselt kõlanud hääle vahepealset ja pani käe kiiresti suu ette, justkui oleks öelnud midagi, mida ei oleks mitte mingil juhul tohtinud öelda. Tundus, nagu oleks tüdruk tahtnud oma eesnimelt kaela raiuda ja selle asemel mingi teise nime öelda – nii tugev oli tüdruku kõhklus, mida nime ütlemine tähendas.

„Aitäh,“ sõnas mees, pilgutas tüdrukule silma ja pööras auto vastassuunda.

Järgmisel nädalal saabus külasse vana mees. Ta astus ukselt uksele, kuni leidis otsitava maja, kus elas noor tüdruk nimega Emine. Mees palus end pereisa jutule, ja kui too uksele tuli, rääkis külasse saabunud mees, et keegi noor naine ja keegi noor mees olid juhuslikult kohtunud ja teineteisele meeldima hakanud, mistõttu tegi mehe isa nüüd ettepaneku noorte abiellumiseks. Noore naise isa näis hetke mõtlikuna, aga kui noore mehe isa rääkis, et tema poeg pakub noorele naisele elamisväärt elu, toitu ja õnne, sobivat tööd ja armastavat perekonda, ilusaid lapsi ja suurt kodu, otsustas noore naise isa lubada tütrel abielluda midagi lähemalt põhjendamata. Mehed kätlesid ja leppisid kokku, et järgmine kord kohtuvad nad paari nädala pärast pulma üksikasju arutama.

See oli pöördeline otsus nende mõlema elus: tüdruku isa lakkas olemast tüdruku isa ja tüdruk lakkas olemast isa tütar. Tüdruk mõtles, et kõik, mida tema isa oli armastusest ja õnnest rääkinud, oli midagi muud tähendanud, sest kohtudes ei saanud mees ja naine teineteisega rahus tutvuda, nad ei käinud kohvikutes ega kinos ega abiellunud seejärel. Armastus ei tärganud ka mitte sellest, kui teineteisele silma vaadati. Kõige enam oli see meeldimine, mõtles tüdruk, millest oli veel pikk tee armastuseni. Ja tüdruku isa vangutas pead ja mõtles, et tüdruku arusaam armastusest ja õnnest on ebarealistlik ning lapsik, sest elus ei ole kõige tähtsam armastus ega õnn, vaid rahu.

Nii võttiski tüdruku isa tüdruku koolist ära ja asus varasid kokku lööma, tüdruk aga asus koos ema ja õdede-vendadega veimevakka valmistama. Tüdruku ema rääkis tütrele pulmapeo kommetest, kontrollides iga natukese aja tagant, kas tütar ikka kuulab. Tüdruk jättis hoolimata oma võimekusest kodutöödes talle sedavõrd hajameelse mulje, et ta lõi juba kahtlema, kuidas tüdruk hakkama võiks saada. Kas tüdruk ei taibanud siis, kui palju oli erinevaid traditsioone ja tavasid, ja et need erinesid üksteisest paikkonniti? Ja kui tähtis oli hoida meest rahulolevana?

Siis andis ema tütrele laksu ja hurjutas, kas tüdruk saab vähemalt aru, kui õnnelik ta peab olema, sest alles mõned aastakümned tagasi võidi pulmas korda saata kohutavaid julmusi.

„Milliseid siis?“ küsis tüdruk.

Nädal enne pulmi püüti kinni kass. Teda hoiti lukustatud ukse taga, rääkis ema nagu möödaminnes, nagu oleks see detail, millele ei tasunud liigset tähelepanu pöörata. Aga et ema tahtis tütre kõigeks ette valmistada, rääkis ta, kuidas abikaasa võis pulmaööl tuua värske mõrsja ette kassi ja selle paljaste kätega tappa, näitamaks pruudile oma ülemvõimu ja õpetamaks nii oma meest kartma.

Tüdruk oli kuuldust šokeeritud. Ta kujutas ette, milline võiks olla see hääl, kui kassi kael katki prõksatab, kuidas kass võiks välja näha, kui talt paljakäsi pea otsast rebitaks, ja kui palju verd tast voolaks ja kuidas tuba haisema hakkaks, kui sinna toodaks tänavalt kass. Tüdrukut haarasid külmavärinad, udemed ta kaelal olid kui märg vill, ja ta hakkas sõrmeotsi pöidlaküüntega kratsima.

Lõpuks soovitas ema tütrel mitte naeratada ega päevitada, sest ei olnud midagi kaunimat kui tõsise ilmega valge mõrsja.