Читать книгу Minu kass Jugoslaavia - Pajtim Statovci - Страница 11

Kohtusin kassiga baaris. Ta ei olnud lihtsalt üks kass, kellele meeldisid mänguhiired või ronimispuud või suletupsud, üldsegi mitte, vaid hoopis teistsugune kass kui need, keda varem olin kohanud.

Märkasin kassi tantsupõranda teises otsas, kuskil seal kahe baarileti ja teiste selja taga. Ta löntsis rahulolevana ühest kohast teise ja lobises tuttavatega, hoides nii oma sotsiaalset elu sobivas tasakaalus. Ma ei olnud kunagi näinud midagi nii hurmavat, midagi nii ligitõmbavat. See oli täiuslik musta-valgetriibuline kass. Tema pehme kasukas säras baari tuhmide tulede valgel nagu värskelt õlitatud ning tugevat ja rühikat keha hoidsid püsti vaid kaks lihaselist käppa.

Siis märkas kass mind, ta naeratas mulle ja mina naeratasin talle, seejärel tõstis käe kaelussärgi ülemise nööbi juurde, tegi selle lahti, ja hakkas minu suunas liikuma.

Varsti seisis kass kogu oma ilus minu ees ja mina olin kui teiba alla neelanud, sest ei osanud alguses sõnagi kosta. Taustaks mängisid aastatetagused hitid, mille sõnadega kass selgelt samastus, sest ta laulis Tina Turneri ja Cheri esitatud lugusid nii tundeküllaselt kaasa, et arvasin ta olevat eksinud oma mälupiltide meeletusse.

Ja siis:

Kass kallutas pea taha ja irvitas nii, et ta lõug kolmeks eri lõuaks moondus. Ta näol oli endiselt sama dramaatiline ja vääramatu ilme nagu ooperilauljal, kes on kohe haripunkti jõudmas: silmad kinni surutud, suu ammuli nagu hakkaks aevastama ja põlved loo „Believe“ refrääni taktis nõtkumas. Üht käppa hoidis ta südame kohal, teine sirutus ette, justkui tahaks kaotatud armsama käest kinni haarata.

Kassi ebatavalisest olemusest joobunud, vaatasin talle silma ja naeratasin.

„Päris hämmastav,“ alustas kass. „Tean küll.“

Kassi valged triibud helendasid pimedas ja vilkuv strobovalgus peitis ta vahepeal ära, nagu polekski teda olemas olnud. Kass oli nii armas, ilus ja andekas imitaator, et võtsin ta vastukaja ootamata sülle, ja tundsin sedamaid tema hästilõhnavat ja siidpehmet kasukat ning üleni lihaselist keha. Ainuüksi ta puudutamine oli nii maagiline, et ma polekski enam midagi muud katsuda tahtnud.

Ühe sähvatuse ajal hüppas kass mu sülest põrandale, nii et mu käed kassi asemel õhku jäid sülelema.

Tegin mõned ringid ja muutusin närviliseks. Tundsin kassi juba nii palju tahtvat, et olin otsustanud ta saada. Mu ülahuul tõmbus pingule, peas hakkas taguma ja pilk teravnes. Ja just siis paistis ta kaunis, kaarjas selg nurga tagant, ta pikk must saba jõnksas üles-alla, ja ta sammus edasi, nagu luuraks uut saaki.

Veidi aja pärast kass seisatas. Ta vaatas peenetundeliselt, isegi võluvalt mulle üle õla otse silma. Ta viipas käpaga, et ma talle järgneksin, ja pilgutas seejärel silma nagu teevad mehed baaris, ja kadus uuesti nurga taha.

Hakkasin tema viipe peale talle järgnema ja peagi olin päris kassi selja taga, ja mul tekkis tahtmine talle öelda, et küll sa oled ikka üks armas miisu, lõpmata armas kiisumiisu. Läinud käiguteest üle, leidis kass vaba laua. Kell oli pool kaks, muusika mängis kõvasti ja tantsupõrandad olid pidutsejaid pungil täis. Kass volksas diivanile ja toetas end uhke näoga laua äärele: ta silmad olid kinni ja ta uhke nägu vaatas viltu lae poole, nõnda aristokraatlik oli ta. Kui ma tema kõrvale diivanile istusin, tegi ta mulle ruumi, kuid ei vaadanud mu poolegi.

„Ennäe,“ teatas kass pealiskaudselt lõuga kraapides. Korraga olidki tal prillid ees. „Kes see siis on?“

Ümisesin midagi arusaamatut, sõnad takerdusid ja hakkasin kokutama. Sain lõpuks öeldud, et me just äsja kohtusime, seal noh, tantsupõrandal, sina embasid mind ja mina sind, mäletad?

„Sa näed päris kole välja,“ väitis kass suurustavalt. „Mina sind ei tunne ega kallista ammugi mitte, ptüi,“ ja tegi nagu sülgaks teise suunda. „Sihukest töllmokka.“

Olin nii kohkunud kassi hukkamõistvast toonist, et ei osanud teha muud, kui tema kõrvale maha istuda.

„No nii, hehee, see oli vaid nali, puupea! Me ei tunne teineteist. Ära räägi, nagu me tunneksime,“ porises kass. „Aga saame tuttavaks, hehee, mul on hea tuju, tahad tutvuda või mitte?“

Kohe, kui jaatavalt vastasin, tahtis kass mu kohta teada saada. Tavalisi asju. Minu nime ja sünniaega. Ja mina ütlesin oma nime, mille peale ta kohe vastas, et pole ühtegi nii napakat nime varem kuulnud, jube nimi, täpsustas ta, täitsa jube, hahahaa, naeris kass. Bekim. See on nii jube nimi, et ma ei julgeks seda enam teist korda kuuldagi!

Alles nüüd pööras kass pea minu poole ja kissitas väikseid kassisilmi ja otsis mu koledaks peetud nimele juurde näo ja kõrvad ja silmad ja suu ja keha. Mind jultunult jõllitades ristas ta jalad ja kukkus suu lahti laginal naerma.

„Nimi on enne,“ ütles kass. „Teadsid sa seda? Nimi on enne, hehee.“

Ja mina ütlesin, et muidugi olen ma seda kuulnud, et see on vaid tähekombinatsioon, ja soome keeles tähendab minu nimi muide õnnistust. Aga enne, kui jõudsin jätkata, purskas kass nii kõvasti naerma, et ma ei osanud enam midagi mõelda, ja ta rappus ja vappus ühe ja sama koha peal, üritamata ennast kuidagi talitseda.

„No aga see on sulle kõige halvem nimi maailmas!“ hüüdis kass läbi kõlava naeru.

„Jah,“ ütlesin. „See võibki olla päris halb nimi, aga kas see pole nüüd vähe ebaviisakas,“ proovisin vastata küpse ja täiskasvanud inimese kombel.

„Jajah!“ karjus kass ja kohendas asendit. „Tõsivärk. See polnud tegelikult üldsegi ebaviisakas,“ sõnas kass mu hääletooni matkides ja jätkas naermist, nagu ei oleks ta hoolinudki, kui ebamugavaks see minu olemise tegi.

„Oi, andestust, monsieur,“ alustas kass siis, tõstis mõlemad käpad õhku ja hakkas suu pruntis oma vurre mõlemalt poolelt silima. „Ma ei teadnudki, et sinu nime üle ei või isegi nalja heita,“ jätkas ta. „Või tuleb ütelda mademoiselle, hehee. See on ilmselt surmtõsine asi, mjäu!“

Neelatasin. „Tahad sa midagi joodavat?“

„Loomulikult tahan ma midagi joodavat,“ vastas kass. „Kui matslik sinust seda alles nüüd küsida!“

Tõusin ning võtsin kassile ja endale ühe jõhvika longero, ja kui ma longero ta ette panin, ütles kass persse, küll võttis see sul kaua aega, raisk.

„Seal oli väike saba,“ põhjendasin. „Anna andeks.“

„Oi, on sul alles kaunid silmad ja kaunid brünetid juuksed,“ ütles kass leplikult ja hüppas ootamatult mu õlale juukseid silitama.

Ta hell ja pehme puudutus ajas ihu kananahale, kuid juba hetke pärast hüppas kass õlalt maha.

„No ja kuidas sa elatist teenid?“ küsis kass tõsiselt ja pani sõrmed alahuulele.

Ja nii hakkasin talle rääkima pea kõikvõimalikest asjadest, õpingutest ja tagasihoidlikust tööst postiljonina, korterist ja erinevatest kursustest, mida olin erinevates teaduskondades kuulanud. Harrastustest, huvidest, vabast ajast.

Kassi arvates polnud mu lugu piisavalt huvitav, sest ta oli hakanud juba teisi mehi ja nende tagumikke vaatama. Ta silmad olid poolkinni ja ta suunurgast nirises ila.

„Fuih,“ ütles ta nagu öökides.

„Mida?“

„Homod. Mulle homod kohe üldse ei meeldi.“

Olin hämmastunud. Keegi ei tuleks ju sellisesse kohta, kui talle homod ei meeldi. Kui küsisin kassilt, miks talle homod ei meeldi, ütles ta, et ta pole homoseksuaalsuse vastu, ainult homode vastu. Enne kui ma jõudsin talle järgmise küsimuse esitada ja tõdeda, et tavaliselt inimestele meeldivad homod, aga mitte homoseksuaalsus, täiendas kass oma vastust.

„Noo mulle meeldivad ka igasugused kõutsid, aga ma vihkan libusid!“ tõdes ta radikaalselt ja ristas laual käpad. „Tuleb ära otsustada, kas tahetakse olla mees või naine,“ jätkas ta ja hüppas siis täiesti ootamatult lauale, upitas oma tagaotsa ja sirutas esikäpad lauale.

„Vaata nüüd, vaata kas või sedagi,“ ütles ta kiirelt, naelutas pilgu meestele tantsupõrandal ja õõtsutas saba. „Lausa öökima ajav. Mehe käsi ei käi sellise trajektooriga ja mehed ei räägi nii, nagu räägivad naised. Ja mees ei pane selga nii kitsast särki ega õõtsuta sel kombel tagumikku nagu prostituut! Lits!“ kilas kass nii kõva häälega, et tantsijad meid vaatama pöördusid.

Kass manööverdas siidriklaaside vahelt läbi ja hüppas tagasi diivanile. Ptüi põrgut, ja meestevaheline seks, vaat see on alles jube asi. Otsast lõpuni loomuvastane. Lihtsalt kole! kuulutas ta täienduseks, ja mina ütlesin, et kas poleks lihtsam lasta inimestel olla rahus sellised nagu nad on.

„Lillelaps,“ nentis kass. „Maailm toimib siiski vähe teisel moel. On ootusi ja seisukohti, neist ei pääse.“

„Jah, sul on ilmselt õigus,“ tõdesin.

„No see pole mingi ime,“ ütles kass ja hakkas enesega rahulolevalt püherdama, ta sirutas käppi ja naeratas uhkelt.

Kass kinnitas, et tema jutt homodest ei tugine mingitele kuulujuttudele, vaid isiklikele kogemustele, sest ta oli ükskord kohanud kahte homo. Kass oli einelaua tualettruumis oma kohevat kasukat tupeerimas, kui kaks homomeest ta sisse piirasid. Kassi sõnul olid mehed mõlemale poole teda astunud ja näidanud ta kaunite külgede ning läikiva saba peale nagu mingile lihatükile. Ta oli end tundnud nagu mingi ese või asi, ja oli selle peale sunnitud oma kasuka tupeerimise katkestama ja kenad kurvid varjama.

Hetke pärast ütles kass, et pean talle nüüd midagi sellist rääkima, mis mu eriliseks ja tutvumist väärt inimeseks teeb, sest muidu läheb ta otsejoones koju. Kassi arvates olid kõik mu jutud olnud lihtsalt üks tähtsusetu jahumine, sama igav ja etteaimatav nagu valitsuse esitatud eelarve, ptüi, tegi ta jälle, nagu sülgaks. Võeh – sa oskad ikka viimseni mind ära tüüdata!

„Nüüd räägid küll midagi, mida sa ei ole kellelegi rääkinud!“

Siis hakkasin kassile justkui poolkogemata jutustama oma minevikust: maast, kust olin tulnud, ja sellest, millistesse oludesse ühelt maalt teise kolinud inimene satub, ja väikesest Soome linnast, kus üles kasvasin. Kass aimas, et ma ei räägi tavaliselt oma minevikust, ja kuulas nüüd tähelepanelikumalt, kissitas silmi ja sättis sõrme taas lõua otsa, et läbi muusika paremini kuulda.

Jutustasin kassile inimestest, kelle jaoks mu nimi midagi sellist on, mida alati selgitama peab. Kui ma nende küsimustele vastan ja räägin, kust mu nimi pärineb, on nad alati pettunud. Seepärast suhtun sellesse alati ettevaatlikkusega, sest sa peaksid mind ometi mõistma, et nimest võib tulla rohkem halba kui head.

Pajatasin kassile, kuidas mul on alati tunne, et inimesed jälgivad mu käitumist koolis, töökohal, igal pool, või kui palju toitu ma einelauas võtan, kas mul on meeles köögis töötavaid inimesi tänada, kas oskan testiküsimustele veatus soome keeles vastata, või kui tihti ma riideid vahetan.

Kui koolis islamist, diktatuuridest või võõrkeeltest räägiti, langetasin alati pea maha, sest tundsin, kuidas kõik mind vaatama pöördusid. Ja kui nad mul emakeeles rääkida palusid, ütles keegi ikka otse välja, et kui kahju, et mul selle oskamisest siin mingit tolku pole. Ja hilinedes kuulsin tihtipeale, et mulgi oleks viimane aeg ära õppida, et see siin pole mingi arengumaa. Soomes elada ja koolis käia on loteriivõit, pea seda meeles.