Читать книгу Minu kass Jugoslaavia - Pajtim Statovci - Страница 5

Minu isa, koduküla rahva seas hinnatud mees, kinnitas mulle, et armastus mehe vastu, kelle naeratus oli kaunis ja kelle hoolitsetud lõuahabe vaevu vastu valgust paistis, mehe vastu, kellega 17aastaselt abielluma pidin, ja kes peateelt kõrvale hargnenud liivateed pidi kolmest tagasihoidlikust hoonest moodustunud majakobara õuele tuli, tekib hiljem, kui seda veel ei olnud. Ja mina, seitsmest õest-vennast vanim, uskusin isa.

Sest minu isa oli just selline, nagu võis näha filmideski. Läänemaailma inimesele iseloomuliku kena allapoole kitseneva näolapi, autoriteetse hääletooni ja sõjameheliku rühiga – kõigi poolt armastatud ja austatud – Kosova mees parimate killast. Mees, kellesse usuti ja keda austati, burrë me respekt, kelle nägu oli alati puhas, kes vahetas iga päev alussärki, kelle habe polnud kunagi suurem väikesest lõuahabemest ja kelle jalad kunagi ei haisenud, nagu oma au suhtes hoolimatute või selle kaotanud meeste jalad.

Ta oli heade kommete ja nägusa välimusega. Üks tema paljudest headest omadustest oli öelda igas olukorras, et kõik läheb hästi. Ta ütles seda ka siis, kui oli teada, et asjad lähevad halvasti, kui oli päevselge, et tulemas on pikk talv ja sissetehtud köögiviljadest piisab hädavaevu aprilliks.

Teine hea omadus oli tal näiteks minu juukseid silitada, kohendada halvasti langevad salgud sirgeks ja hõõruda mu peanahka oma paksude ja pikkade sõrmedega. Ta tegi seda tihti, sest vaevlesin kodutööde tõttu samasuguse peavalu küüsis nagu ema.

Minu isa suu ei rääkinud kaugeltki nii palju, kui võis välja lugeda tema näost, mis oli ilmekas ja ilus. Sellisest näost ei saanud kunagi küllalt. Sellisesse võis uppuda, sellist võis kogu aeg vaadata. Sellisele näole anti alati andeks. Ja ta rääkis alles siis, kui oli otsustanud, mis ta öelda tahab. Näiteks ütles ta, et vaesel inimesel on kõige paremad ja fantaasiarikkaimad unistused. Et ei tohiks raisata aega unistustele, millele ollakse juba liiga lähedal, sest siis on neid tõenäoliselt võimalik teostada, ja võib hoopis juhtuda, et nende teokssaamine ei olegi selline, nagu võis ette kujutada. See, mis sellele järgneda võib – pettumus, viha, kibestumus, ahnus –, on palju viletsam saatus kui täitumata unistused. Inimene peab alati püüdlema millegi poole, mida ta ei või kunagi kätte saada, ütles ta.

Ta rääkis, et nooremas eas oli ta tahtnud saada muusikuks ja esineda suurtel lavadel, või õppida hinnatud ajukirurgiks, sest tema suured ja siledad käed olid kui täppistööks loodud. Siis sirutas ta mõlemad käed välja ja pilgutas mulle silma. Tõepoolest, ta käed olid nagu kaks taiest, tõsised ja kindlad.

Kui ta oli 18aastaselt abiellunud ja 19aastaselt esimese lapse saanud, hakkas ta unistamise asemel soovima. Ta soovis elult väikeseid asju: priskeid vasikaid, lihaselisi hobuseid ja mune tulistavaid kanu; vihmasemat suve ja merd, sest meri oli tema meelest ainus, mida iga inimene pidi kas või korra elu jooksul nägema. Ainuke asi, mis talle meelehärmi valmistas, oli Kosovo kuulumine endiselt sellele väikesele alale keset Balkanit, millel puudus täielikult oma rannajoon.

Aja jooksul selgus talle miski, mille teisedki imeruttu ära õppisid: sellistest küladest ei lahkutud mitte kunagi unistuste kannul linnadesse, isegi mitte töö või mõistuse sunnil. Nii võis juhtuda ainult filmides.

Ärkasin juba kell viis hommikul, et hakata talitama meie talu loomi. Seejärel abistasin vanemaid põllul. Põld oli tohutu suur, sest me kasvatasime seal peaaegu kõike: salatit, kapsast, arbuusi, paprikat, sibulat, porrulauku, tomatit, kurki, kartulit ja uba. Kuna põld oli väga suur, nõudis ka selle korrashoid palju tööd, ja ma ei imesta üldse, et emal oli kiire saada seitse last kõigest kaheteist aasta jooksul. Kõikide nende toimetuste järel läksin ma kooli ja enne poolt kolme olin juba kodus tagasi. Kõik päevad olid täpselt ühesugused.

Minu ema oli tüüpiline Kosovo ema ja abikaasa. Ta oli tragi, oma mehe vastu hea ja laste suhtes nõudlik. Ja minu õed-vennad olid tüüpilised kosovlased – unistavad lapsed. Õde Hana oli minust aasta noorem, õrn ja tundeline tüdruk, keda vaadates tundus, et ta peidab endas saladust, mida keegi teine teada ei võinud, ja temast poolteist aastat noorem Fatime oli talle täielik vastand.

Õhtud veetsin ma unistades. Istusin mäeseljakul suure kivi otsa ja unistasin, või nõjatusin vastu tammepuud maja taga lagendikul ja mõtlesin, kuulasin raadiot ja unelesin. Oma lemmiklugusid kuuldes käis peast läbi mõte, et kes teab, äkki võiks minustki saada laulja. Või näitleja, võiksin ju õppida näitlema, mõtlesin endamisi, ja minust näidataks televiisoris pilte või räägitaks raadios ja mu elu oleks nii huvitav, et sellest kirjutataks lehtedes, minu punane seelik oleks kõigi jutuaineks ja mu sääred oleksid pikad ja sihvakad ja siledad nagu beebil. Mitte miski ei saa olla kättesaamatu ega võimatu, kui vaid õige valik teha, ja mina unistasin ikka nii, et mu ettekujutused võisid mind pisarateni liigutada.

Pühapäevaõhtuti kogunesime kõik televiisori ette, et vaadata Radio Televizioni i Prishtinës kanalilt muusikaprogrammi. Enamasti laulsid nendes saadetes mehed, kes istusid jalad ristamisi patjadel ja kandsid rahvariideid: jalas püksid, tëlinat, millel põimusid mustad vöödid, seljas tikandkaunistusega vest, xhamadan, vööl punane sall, shokë, ja peas valge viltmüts, plis. Nad laulsid armastusest ja sõjakangelastest ja mängisid laulu saateks çifteli.

Sageli vaatasime ka filme, enamasti sõjafilme, mis jutustasid partisanidest teises maailmasõjas. Üks neist rääkis Sutjeska lahingutest Bosnias, kus natsid olid Tito juhitud partisanid Sutjeska alangul sisse piiranud. Istusime rivis televiisori ees ja nutsime kogu südamest, kui olime näinud, milline tusk ja igatsus inimesi valdas, ja kuidas meie sellele kaasa elasime, kui partisanide au kõigepealt võitlustahteks ja seejärel raevuks muutus.

Kõige rohkem aga ootasin seda, et Zdravko Čolić, universumi ilusaim mees, laulma hakkaks või tema lauludest videoid näidataks. Teadsin tema albumi „Ako priđeš bliže“ kõiki lugusid peast, kuigi seal kõlanud sõnadest ei mõistnud ma suurt midagi. See, millise tundeküllusega ta laulis lugu „Nevjerna žena“, veenis mind, et see peab kõnelema naisest, kes oli tema südame murdnud. Seevastu „Produži dalje“ oli tempokas lugu, kus laulja häälgi kõlas palju enesekindlamalt, ja nii ma võisin aimata, et seal pidi tegemist olema millegi palju pinnapealsema ja kaduvamaga kui armastus. Ainult armastus võis hääle sel kombel murda.

Kui Zdravko Čolić viimaks laulma hakkas, jäime kõik tasa ja laulsime mõttes kaasa. Kadestasin ta taustalauljaid, kes võisid pärast esinemist temaga rääkida; kaameramehi, kes võisid koju minnes jutustada, et nägid Zdravkot päriselus; meessaatejuhti, kellele Zdravko käe ümber pani.

Siis ühel täiesti tavalisel päeval, kui olin nii viieteistaastane, teadvustasin endale, et elan maal, saan koolis vaid keskpäraselt hakkama ning ma pole ka eriti hea laulja, kuigi tahaksin olla maailma parim. Taipasin, et ma ei oska veenvalt rääkida ega oma mõtteid piisavalt selgesti kirja panna. Ma ei oska joonistada ega arvutada, sest mul on raske keskenduda kauakestvale tööle. Ma ei jaksa kaua joosta ega oska oma juukseid lõigata. Olen lihtsalt ilus ja tubli vaid kodutöödes, sest nii oli mulle öeldud, ja kui ma need asjad kirja panin, milles ma hea olin, tundsin värinat, sest ühtegi neist ei saanud pidada eriliseks saavutuseks, vaid oli igaühele enesestmõistetav.

Vaatasin ennast peeglist ja pidasin aru, kas ma olen rumal. Ehkki mul oli seda küsimust endale tõeliselt raske esitada, ei olnud see kaugeltki nii raske, kui hiljem endale teadvustada, et ju vist olengi. Rumal ja mõttetu inimene. Ma ei taibanud midagi poliitikast ega ühiskonnast, ma ei teadnud, kuidas toimib Jugoslaavia või mis oli toimunud teises maailmasõjas, kuigi olin vaadanud kõiki neid partisanifilme. Hea seegi, et hädapärast teadsin, mis riikidest Jugoslaavia koosnes.

Kui televiisoris räägiti albaanlaste ja serblaste vastasseisust, ma isegi ei kuulanud, uudisteankur oleks samahästi võinud rääkida hiina keeles. Peale selle tajusin, et mul polnud potentsiaali saada sest targemaks, ei olnud õpetajat, kes mulle poliitikast räägiks, ei olnud vanemaid, kes oleks tahtnud, et minust laulja saaks.

Kuni selle ajani olin oma elus keskendunud täiesti valedele asjadele – sõpradega lobisemisele, poiste tagarääkimisele, kodutöödele, toiduvalmistamisele, oma väljanägemisele koolis ja peol. Kui taipasin, et käin koolis vaid selleks, et kirjaoskamatul naisel pole võimalik head partiid teha, tõusis sapp kurku ja toidul polnud enam mingit maitset. Ja kui ma veel taipasin, et mu elu ei muutuks raasugi imelisemaks, kui oleksin kõikides ainetes õppinud parimatele hinnetele, hakkas mul füüsiliselt paha. Viimaks aru saades, et ma polnud isegi mitte kuulnud ühestki naispoliitikust, naisõpetajast ega naisjuristist, võtsin kinni lauanurgast ning hingasin sügavalt nina kaudu sisse.

Raputasin pead ja hakkasin mõtlema, mida ma võiksin unistamise asemel soovida. Ja nii ma siis soovisingi, et mu tulevane abikaasa oleks minu vastu hea. Soovisin, et ta oleks kena väljanägemisega, korraldaks võimalikult suured ja ilusad pulmad, ja et tema perekond kohtleks mind sama hästi kui ta ise. Kui olin peegli ees kõik need soovid endale üles lugenud, jooksin kööki, haarasin taignakausi ja oksendasin.

Meie küla paiknes mäe jalamil. Sinna viiv tee ei keerelnud mägede vahel, vaid lookles labürindina piki mäekülgi. Mäe ühel küljel oli tee pikk ja käänuline, teisel küljel, kus elasime meie, laskus tee peaaegu sirgelt alla. Seda teed mööda sõites oli mu isal alati kombeks tee-ehitajat needa.

Kui ta ükskord oma punase Yugo Skala kitsast roolist kõvasti kinni hoidis ja küsis, mispärast see tee nii halvasti ehitatud on, et külasse saabujad peavad sõitma ümber kogu mäe, trotsisin teda ja vastasin tema küsimusele, mis ei olnud mõeldud küsimusena.

„Ehk tuleb see sellest, et selle on ehitanud albaanlased,” ütlesin ja pöörasin end ta poole.

Selle peale ta vihastas. Teadsin seda oodata juba enne, kui otsustasin talle vastata. Ta tõstis käe justkui mind lüüa ähvardades ja surus huuled kriipsuks kokku. Ta ütles, et ma pean oma keelt taltsutama. Et ma ei tohi rääkida halba oma maa meestest, sest Allah on suur ja kirjutab kõik minu tegemised viimse kohtupäeva jaoks oma raamatusse üles.

Aga küll ma juba teadsin, mille peale ta tegelikult vihastas. Ta ei hoolinud teest ega selle ehitajatest rohkem kui mina. Sel päeval olime olnud Priština suurel basaaril, kust isal oli tavaks osta suurtes kogustes nisu- ja maisijahu, suhkrut, õli, soola ja liha. Üritasin talle alati mõista anda, et ma ei hooli sõitudest Prištinasse. Koju jõudes ütlesin õdedele, et linn on ohtlik koht, kus uisapäisa püsti löödud putkad näisid iga hetk kokku varisevat, kus peaaegu kogu basaariala kattis paks present, mille all tõusis temperatuur peaaegu viiekümne kraadini, ja kus õhk oli raske ja niiske.

Kartsin, et kui ma talle ütlen, kuidas ma Prištinasse pääsemist naudin, ei paluks ta mind enam kaasa. Mul lihtsalt ei olnud miskit muud oodata peale nende reiside, kus võisin imetleda kõiki neid linlasi, kenasid noori mehi, kauneid noori naisi, kes käisid tööl ja rõivastusid nii stiilselt. Tahtsin täpipealt nende sarnane olla, tahtsin nende elu, nende riideid ja välimust.

Hoidsin kõvasti isal käest, kes alati linna minnes oma ainsa ülikonna selga pani, ja vaatasin uudishimulikult ringi, kuigi mul tekkis surmahirm selle ees, et inimesed must üle võivad tallata. Putkad olid täis igasugust kaupa: musta värvi nahkkingi, särke, pükse, teksaseid, erinevaid maitseaineid, värsket köögivilja ja liha; mõnedes kioskites oli ainult tüdrukutele ja naistele mõeldud kaupa: huulepulki, ripsmetušši ja kauneid kleite. Basaaris lõhnas korraga kõige järele, kuid leitsakus võisin eristada ainult kunstnaha, tubaka- ja higihaisu. Lihaleti ümber tiirlesid väikesed kärbsed ja aedviljad olid pealt niisked ja kipras, et kaupmehed pidid neid paberiga kuivaks pühkima. Kõikjalt oli kosta hääli ja lärmakat jutukõminat – riidlemist, müntide kõlinat ja puidu kriuksumist raske kauba all.

Kui isa oli lihakioskit pidava müüjaga kauplema jäänud, lipsasin mina paar putkat edasi. Mõtlesin hetkeks kioskis pakutud kaupa vaatama minna – sukkpükse ja kaunilt langevaid kullakirjalisi kleite –, sest hinnas tingimisele võis samuti pool tundi kuluda. Kauba alla tingimine tähendas alati kaotust, isegi siis, kui kaupmees hinnas võitis. Ja ma jõuaksin isa juurde tagasi veel enne, kui ta minu kadumist üldse märkaks.

Haarasin laualt väikese peegli ja jäin ennast sellest silmitsema, kohendasin juukseid ja tegin grimasse, kuni lõpuks märkasin, et umbes 20aastane meessoost kioskipidaja mulle sobimatult kauaks tähelepanu pööras. Tõstsin pilgu peeglist, et võiksin teda paremini näha. Tema aga tegi mulle korraga silma. Po ku je moj bukuroshe, ütles ta siis valjult ja limpsis oma alahuult. Ma ei mõistnud, mida see võis tähendada, kuid sain suurepäraselt aru, et noorte tüdrukutega sellisel viisil ei räägitud, ammugi ei kutsutud neid nimega bukuroshe. Mees langetas pilgu mu rindadele, tõstis mõlemad käed põskedele, raputas siis pead ja hüüdis: “Ossa!”

Kangestusin paigale. Mu selg vajus kühmu ja õlad käändusid lõuani, nii et väikesed kühmud, mis viimase aasta jooksul kasvama olid hakanud, peitu jääksid. Pigistasin oma käes puudritoosi ja üritasin särgi pikad varrukad alla tirida, kuid minu keha ei kuuletunud enam mulle. Värisesin üle kere, peanaha alt voolas kuuma higi ja põlved võbisesid nagu vanuril. Kui mees oma alahuult uuesti noolima hakkas, kukkus mul peegel käest. Kui ma seda ähmis üles võtma kummardusin, hakkaks ta valjult vilistama, misjärel ümbritsevate putkade meeste tähelepanu minule pöördus.

„Ossa poiss!” hüüdis ta vilistamise vahele. „Kohe või?” jätkas ta ja puhkes kõvasti naerma.

Pärast seda märkasin isa, kes oli jätnud oma kauba tegemise katki ja mu randmest tugevalt kinni haaras. Ptüi, sülgas ta noore mehe kauba suunas ja vedas mu visalt turult eemale. Äraminek tundus kestvat igavesti. Ta muljus mu kätt ja näis olevat pahameeles õige suuna kaotanud.

Sööstsin alatasa kellelegi otsa ja palusin talt andeks. Ma ei üritanud isale vastu hakata, kuid proovisin selle lärmi sees ometi talt andeks paluda, öelda, kuidas ma kahetsen, kuid ta ei kuulanud. Kui turult välja jõudsime, kõrvetas päike nagu suur prožektor Priština kohal. Katsusin enda ümber kõik meelde jätta, sest teadsin, et see jääb mul viimaseks korraks isaga Prištinasse tulla. Kõik need suured ehitised, mis kümnekordsetena kerkisid ja mille fassaadid olid täis valge värviga kirja pandud loosungeid. Mehed ja naised, kes oma ostukottidega pikal sammul väikestest lastest möödusid, kes tänaval tubakat, närimiskummi ja välgumihkleid müüsid. Pikad sabad ikka ühte ja sedasama autot Yugo Skala 101, mida minu isa ja iga teine jugoslaavlane armastas. Hiljuti pinnatud teed, värske asfaldi lõhn, väikesed lehe- ja tubakakioskid, suurte elamukomplekside esised iluaiad, kohvikutes istuvad pensionärid, kes mängisid malet ja zhol’i.

Isa lükkas mu autosse ja istus oma kohale. Enne, kui ta auto käivitas, küsis ta: „Kas sa tead, mis pärast surma juhtub?”

Ta käivitas auto samal hetkel, kui mina suu avasin, et anda talle vastus, mida ta kuulda soovis.

„Anna andeks, isa,” ütlesin ja langetasin pea. „Tean, mis pärast surma juhtub.”

„Ära enam kunagi midagi sellist tee,” ütles ta.

Sõitsime kaua teineteisele sõnagi lausumata. Linn ja selle inimesed jäid meist maha, meie ees paistis vaid pikk sirge tee, millest mõlemale poole jäid punasekatuselised majad ja nende taha kõrged mäed, mis näisid olevat maastikule joonistatud. Alles siis, kui linn meist üha kaugemale maha jäi, lõpetas ta hammaste kiristamise.

Ta lubas mul akna lahti teha. Jahe tuul puhus aknast sisse. Külma puudutus tundus vabastavana, higi mu märjal otsmikul kuivas ja päikese soojus põimus ümber mu keha ja näo kui rahustav muusika.

„Ma ei tee kunagi enam midagi sellist,” andsin vande.

Teadsin, kui asjatu oleks olnud enese õigustamine, sest see ei oleks pannud teda teisiti mõtlema. Ta oli juba ammu mulle öelnud, kui ebaõiglane see mu õdede-vendade suhtes oli, et ta ainult mind kaasa võttis.

Kui ma oleksin end julgenud kaitsta nagu täna, oleksin talle öelnud, et pärast surma kohtub inimene jumalaga. Jumalaga kohtumine on aga jumala äraolek või jumala puudumine, sest jumalat ei saa kujutada, sest see ei mahu ühelegi paberile, isegi mitte kogu universumisse. Jumal on midagi nii suurt, et tema juuresolek tähendab juba iseenesest tema äraolekut ja tema äraolek tähendab tema juuresolekut. Jumal otsustab, kas ta ulatab surnule käe, oleks olnud õige vastus. Jumala otsustada on, kus surnu oma igaviku veedab, sest kõik see, need teed ja need puud ja need mäed ja see aeg ja see maa, on silmapete. Need on vaid osa suurest testist, kus küsitakse mu isa kombel vaid üks küsimus: „Oled sa jumalale kuulekas olnud?“

Isa naeratas ja pani käe mu reiele. See oli märg ja soe, ja ma tundsin, kuidas tema kämbla niiskus mu pükste kangasse imbus. Tuul keerutas mu juukseid ümber pea, möödasõitvad autod tuututasid isast mööda sõites.

Ma ei tea miks, aga ma mõtlesin mehele turul. Kõigele temas, tema ilmekale näole, kindlatele liigutustele, säravatele pruunidele silmadele, mehistele õlgadele, kuidas tunduks mu nahal tema madal lõughabe, kuidas tema tugevad käed.

Ja mul hakkas alakõhus selliselt kihelema, nagu ma ei olnud tundnud ka kõige metsikumates fantaasiates. Sulgesin silmad ja mõtlesin kogu tee ainult temale, täpselt nii, nagu mõtlesin temale kõikide nende järgnevate aastate jooksul, sest pärast seda korda ei käinud ma isaga enam kunagi Prištinas. Öösiti ja hommikuti mõtlesin mehele turul, kuni ühel päeval kohtasin üht teist meest.