Читать книгу Minu kass Jugoslaavia - Pajtim Statovci - Страница 7

Püüdsin end veenda, et säästude paigutamine mao, terraariumi, ronimispuu, soojendusmati, veenõu ja külmutatud hiirte alla oli hea otsus, ehkki meie esimesed päevad olid kulgenud halvasti. Ma ei teadnud, millega teda enne siiatulekut oli toidetud, kuid sügavkülmast üles sulatatud hiired ei tekitanud temas mingit huvi. Panin need ta kumja koonu ette, aga ta pilgutas vaid silmi, ja oleks olnud hiire asemel pigem huvitatud end minu käe või keha ümber keeramast. Seda tegi ta hommikust õhtuni; ta jälgis mind.

Saanud argusest üle, libises ta mööda põrandat igasse võimalikku kohta nagu märg seep. Hommikul oli ta end kempsupoti ümber kerra tõmmanud, pärastlõunal leidsin ta esikust mütsiriiulilt ja õhtul oli ta end sättinud minu töötooli seljatoele nagu hunnik riideid. Olin saanud tema eest hoolitsemiseks täpsed juhised: õnnelik madu vajab armastust, rahu ja piiranguid. Ent mitte mingisugune kogus armastust, rahu ega piiranguid ei teinud maost seda, mis temast oleks pidanud saama.

Jõudsin selgusele, et talle meeldib olla omaette ja ta hakkab alles aja jooksul usaldama temaga tegelevaid inimesi. Kõigepealt tutvub ta oma terraariumiga ja alles siis võib teda suuremale territooriumile lubada, vastasel juhul hakkaks teda eluruumi suurus ahistama ja ta poleks võimeline seda kaitsma. Kui ma ta terraariumi lasksin ja soojendusmati sisse lülitasin, hakkas ta peaaegu agressiivselt käänlema ja väänlema, ning ei jäänud palju puudu, et terraariumi klaas oleks tema tormakast vähkremisest purunenud.

Mulle sülle ronides keerdus ta kõvasti ümber minu, nagu sooviks ta millegi eest põgeneda. Ja kui ma üritasin teda tagasi põrandale lasta, pigistas ta kaks korda kõvemini, nii et ma pidin teda karistuseks lõuast kõvasti pigistama. Ta sisistas tihti ja taganedes alati allusin talle.

Ta hammustas. Teinekord näksas käest või näost, ja kuigi ma selle peale häält tõstsin ja teda rangelt keelasin, isegi tema elastset lõuga oma küüntega pigistasin, ei õppinud ta sellest sugugi, vaid hammustas aina uuesti, nii et võisin tunda enda nahal tema kaarjaid hambaid ja keele kahte niisket tippu.

Mõne päeva pärast läks aga elu endist rada pidi edasi, sest teineteisega harjumiseks ja tutvumiseks määratud aeg oli otsa saanud. Pidin teda nüüd hakkama omapead korterisse jätma. Novembrikuu külmal hommikul trammile kõndides, kui härmast hall maa mu jalge all krõbises, tundsin ta järele igatsust. Tundsin igatsust tema pelglikkuse ja sõltuvuse järele. Igatsesin tema välimust: kaunist ja sümmeetrilist sadulamustrit. Minu madu oli kõikidest madudest kõige suurem, kõige tugevam ja kõige ilusam, ütlesin, ja jälgisin, kuidas lausutud sõnad mu kohal auruna heljusid, sest minu maol oli väike pea ja kõige kitsamad lõualuud ja kõige tihedam soomuskate, mõistatuslik olemus ja kõige vastupidavam nahk, mida ta vahetas kiiremini kui teised tema liigikaaslased.

Sisenesin trammi, istusin akna juurde, ohkasin sügavalt ja sulgesin silmad. Jõudsin ülikooli peatusesse ja sammusin peahoone uksest sisse. Avasin lektooriumi ukse ja istusin selle etteotsa; noogutasin heakskiitvalt ja loeng algaski.

Lektor alustas kõnelust kursuse lõpetamise tingimuste muudatusest, kus lõpueksami asemel tuli teha rühmatöö, mis hõlmas 30-leheküljelist uurimust mõnel kursusel käsitletud teemal. Mul oli kõhus tunne, nagu oleksin alla neelanud rusikasuuruse kivikamaka, ja kui meid hakati seejärel neljasteks rühmadeks jagama ja kästi üksteisele lähemale istuda, ei esitlenud ma end teistele rühmaliikmetele, vaid ütlesin, et olen haige ja palavikus ja pean kahjuks lahkuma. Tegelikult, väitsin, end olevat nii haige, et pean otsekohe lahkuma.

Mulle ei meeldinud ülikoolis, kuigi olin endale alati kinnitanud, et õppides saavutan parema elu. Kui ma pääsesin gümnaasiumist edasi filosoofiat õppima, mõtlesin nii õigete inimestega tutvuda, mis pidi mulle edasiseks teed sillutama. Kui märkasin vastuvõetud tudengite nimekirjas oma nime, olin selle üle nii uhke ja õnnelik, et uskusin rõõmustavat selle üle kogu ülejäänud elu. Õpiksin siis kultuuriteadust, ajalugu, võõrkeeli ja keeleteadust. Minust saaks tark ja autoriteetne inimene, kes oskaks meisterlikult väidelda nii saksa, inglise kui ka rootsi keeles. Saaksin endale elus teistsuguseid valikuid võimaldada, kui olid mu vanematel, kes siia maale tulles pidid kõike tühjalt lehelt alustama. Saaksin hea töökoha ja toreda elu peale, jõukust ja sobiliku pensioni, vabaduse kõik teisiti teha. Ja sõprugi, kelle kannustusel oleks mul julgust seda kõike teha.

Ent mida rohkem ma õppisin ja avaldusi töökoha saamiseks saatsin, seda kiiremini mõistsin, et minusugusega on lood teised. Välismaalased peavad kasvatama paksu naha, kui nad tahavad midagi muud peale soomlaste teenimise teha, ütles mu isa. Tee vaid nii, nagu teevad nemad. Riku oma elu sellega, et tahad olla selline nagu nemad. Küll sa siis kord märkad, et kui püüad saada nendesuguseks, vihkavad nad sind seda enam. Ja siis hakkad sa ka ennast vihkama. Ära seda rõõmu küll neile kingi.

Siis ütles ta veel: Ära tööta liiga hoolsalt, taipamaks, et see kuhugi ei vii. Miks on nii tähtis saada testide eest häid hindeid? Olla ööd läbi üleval ja õppida pähe asju, millest pole mingit tolku? On see mõistlik? Istuda kell kaks öösel paistes silmadega lugemislambi all, kannatada selliste peavalude käes nagu sina ja kogeda selliseid raevu- ja nutuhooge juba nii noorelt, kui ei tea võõras keeles peast taimede ja lindude ja puude nimesid, aastaarve, pöördepunkte, tähtsaid isikuid, võrrandeid, käändevorme, ajastuid stiilisuundi südame kopsude neerude ja soolestiku osi. Ütlen seda sulle vaid korra: ära kunagi proovi olla parem kui nemad.

Ma ei sobitanud ühegi inimesega tutvust ega saanud ühtegi sõpra. Tegin kauplustes ja hooldusfirmades juhutöid, koristasin haiglaid ja jagasin posti. Ülikooli koridorides juhuslikult kõrvu kostnud jutt tundus mulle tühine. Seal räägiti õppetoetusest, toidu hinnast, üürist, halvasti tasustatud töökohtadest, liiga madalast sissetuleku piirmäärast, tudengikorterite santidest oludest ja arutati igavate tudengipidude üle.

Ma ei võinud seda taluda. Iga inimene oli nagu teise koopia. Nende elu oli üks ja minu elu teine, ja nende juttu oli nii piinav kuulata, et ma ei tahtnud nendega koos aega veeta.

Kas selle maa inimesed siis ei mõistnud, kui lootusetu see elu oli suuremale osale inimestest? Et inimesi sai surma, ja seda iga päev. Neid piitsutati nahksete rooskadega ja neid sunniti sööma rotimürki, nende korteritesse tungiti sisse, nende omandit rikuti, varastati või põletati, ja neid heideti pimedatesse kongidesse või töölaagritesse, kus nad virelesid nii kaua, kuni unustasid, kust nad pärit on.

Suhtusin nendesse vaenulikult ja üleolevalt, halvustasin nende eluviisi, valikuid ja probleeme. Pööritasin neile silmi, lausa vihkasin nende avalikku arutelu ja naersin nende kirjutatud raamatute üle. Mida teadsid nemad tõelisest elust, tõelisest kannatusest? Ei midagi.

Nad küsisid seda minultki. Millal lõpeb immigrantide laisklemine, millal lõpeb sotsiaalsüsteemi ärakasutamine, millal lõpeb see vastik luuslangi löömine ja naiste nöökimine.

Muidugi me mõistame, et kõik ei ole ühesugused, nagu näiteks sina, sina oled erand ja sinusuguseid võtaksime siia kindlasti veel juurdegi, aga valdav enamus.

Ja mina ütlesin, et selliste inimeste pärast on see maailm haigeks jäänud. See köhib vahetpidamata, sest on saanud vingumürgituse sellest saastast, mida te levitate. Mis oleks, kui sina peaksid oma pere hülgama ja tunnistama pärast plahvatust lähedase inimese surma? Või kui oleksid lootuse nii kaotanud, et pöörduksid jumala poole, kuigi sa ei usugi temasse. Küll sinagi teeksid nõnda, ära parem üritagi midagi muud väita.

Ära katkesta mind. Niisiis, mida sa teeksid, kui peaksid kolima sinu usku halvustavale maale ega saaks enam kunagi koju tagasi pöörduda? Kui kiiresti oled valmis klienditeenindajana tööle asuma, kui pead võõras keeles võõrast keelt õppima? Ei, ära vasta, sest ma ei taha su häält kuulda. Ära enam kunagi räägi minuga, sellega on nüüd lõpp.

Tahtsin neid lüüa. Haarata neil kuklast kinni ja lüüa nende pea vastu lauda või seina, suruda see pöörduste vahele ja autorataste alla, tõmmata riiviga üle nende iiveldama ajavate nägude.

Kõige hullem oli see, et hakkasin mõtlema samasuguste asjade peale nagu nemad. Mõtlesin, millise töö ma kord saan. Ja kui palju ja mida ma pean tegema selleks, et mu elu hakkaks ülesmäge minema. Mõtlesin, millise hinde ma kraadi kaitsmisel uurimistöö eest saan, kas oleks targem teha mõni aasta tööd ja seejärel õpingute juurde naasta, niiviisi juureldes kaotasin isegi une. Mõtlesin veel, kas õppelaen tasub kohe välja võtta ja osta kohe oma korter, või alles hiljem, kui olen leidnud kellegi, kes tahab sellega seotud kulusid minuga jagada.

Pärast seda episoodi istusin trammis ja mõtlesin, mida oma eluga pihta hakata. Alati võib ju minna ja alustada kusagil mujal. Võib kõik maha jätta, keelduda teisi nägemast ja kuulmast. Võib vahetada nime ja asendada kõik ametlikud dokumendid. Võib lasta opereerida nina ja paigaldada põsesarnade alla implantaadid, et täiesti teistsugune välja näha. Siis ei teaks keegi minust mitte midagi, sest ma ei saaks neile kedagi meenutada. Sarnase näo ja nimega poleks keegi midagi teinud ega olemas olnud. Isegi kui polekski midagi maha jätta, ega kedagi, kellele teele minekust rääkida, aitaks uus algus valgelt lehelt mõista, et ma tegelikult ei vajagi midagi, ja on vaid üksikud asjad, milleta ma elada ei saaks.

Siis mõtlesin, et võiksin minna mööda maailma ringi reisima. Pesta Hispaania restoranide köökides nõusid, noppida päikeselistel Lõuna-Aafrika põldudel granadille, hoolitseda Ameerika koertevarjupaigas tänavalt püütud hulkuvate koerte eest ja abistada katastroofipiirkonda sattunud inimesi. Paluksin neil mind kuulata, ise samal ajal neile silma vaadates ja aina korrutades, mida mul öelda on. Me jääme ellu. Võtaksin neil õlast kinni ja naerataksin, ja nemad naerataksid mulle sellise väega vastu, et võiksin tunda elu ürgjõudu enda luuüdis.

Siis hakkasin enda üle naerma. Sedasi sa raisk mõtledki toimida, küsisin endalt. Kas tõesti mõtlesin äramineku üle seepärast, et saaksin end teistest erinevaks pidada, või seepärast, et kujutasin end teistest üle olevat?

Trammi sisenes noor naine, kes võttis minu kõrval istet. Ta oli ilus ja hästi riides. Tema parfüüm lõhnas värskelt korjatud marjade järele ja veidi liiga lühikeseks tepitud jaki alt paistis tsipake tema paljast ihu. Ta surus oma jala minu oma vastu ja tegi, nagu vaataks mujale. Pöördusin ta poole, et naist silmitseda. Oleksin võinud tal paluda minu juurde tulla, ta oleks kindlasti tulnud. Või mõnel muul kombel reageerida. Öelda mida kuradit, mispeale ta oleks mu poole vaadanud, ja mina omakorda oleksin oma pilgu allapoole tema jalale suunanud, mille ta oleks eemale tõmmanud ja siis nii muuseas oi, sorry öelnud.

Naisele sõnagi lausumata astusin trammi pealt maha, lukustasin oma korteri välisukse, riputasin jope nagisse ja läksin otsekohe magamistuppa. Vaatasin hetke ringi: lumivalgeid seinu, täiskuhjatud kirjutuslauda, valgeid seinakõrguseid kappe ja madu, kes oli elutoast magamistuppa siirdunud, aknalauale roninud, ja nüüd nagu pruunistunud banaanikobar seal lösutas.

Tundsin, kuidas riided mind seljas pitsitama hakkasid ja mu kehale surusid kui pingul nailonkangas. Koorisin riided seljast ja peitsin end kahe teki alla, võtsin maol sabast kinni ja sikutasin ta aknalaualt alla. Tasapisi liugleski ta vastu põiklemata ja puiklemata mu kõrvale, kuni lõpuks nagu kaitsemüür või nimbus mu ümber tuli. Ta oli jahe ja kare, ja tema nahk koorus kui küpsel avokaadol.

„Ma ei tea kohe üldse,“ ütlesin viivu pärast ja silitasin mao nahka. „Mida ma tegema pean.“

Tahtsin talle öelda, kui üksik ma olen. Nii üksik, et võisin mõnikord kodus omaette rääkida, või jalutada parki, istuda pingile ja vaadata mitu tundi inimesi, kes sinna koos oma lähedastega olid tulnud. Tahtsin öelda, kui väikse ja tähtsusetuna ma end siis tundsin, kui nad koos sööma ja naerma hakkasid, ja kuidas mind nende hea läbisaamine imestama pani. Ma tahtsin maole jutustada, et kõikide nende aastate üksindus on olnud nii julm, et mõnikord tundub, nagu keegi ei olekski mu olemasolust teadlik.

Vastuseks pööras madu veidi pead ja libistas oma pea mu rinnakorvile nii, et võisin tema teise silma peegeldusest näha iseennast.