Читать книгу Võit depressiooni üle - Paul Gilbert - Страница 2

Paljudel, ehk koguni enamikul neist, kes oma perearsti juurde visiidile lähevad, on teatud laadi psühholoogiline probleem, mis tekitab neis ärevust või paneb end õnnetuna tundma. Põhjused võivad olla üsna ilmsed (näiteks lesepõlvest tingitud üksindus või pereelust tulenevad pinged), aga samuti võib nende inimeste vaimne seisund olla osa nende isiksusest, midagi niisugust, mille nad said kaasa juba sündides või mis kujunes välja pärast elus toimunud traumeerivaid sündmusi. Seda tüüpi tundeelu häirituse sagedasest esinemisest hoolimata avastasin ma üle kümne aasta tagasi, peagi pärast üldpraksise alustamist, et niisugune seisund (mida harilikult nimetatakse neuroosiks, et eristada seda nende inimeste psühhoosist, kes põevad raskemaid psüühikahäireid, näiteks skisofreeniat) allub ravile äärmiselt raskelt. Millised on valikuvõimalused? Hästi, alati saab ju kasutada ravimeid – leebemaid rahusteid, antidepressante ja unerohtusid. Kahtlemata on retseptiravimi väljakirjutamine lihtsamast lihtsam, ning pigem tunneb patsient end pärast ravi ka tunduvalt paremini, kuid me ei saa kusagile põgeneda tõsiasja eest, et ravimid on keemiline parandus. Mõnikord on see kõik, mis vaja, et inimest raskest perioodist üle aidata, kuid hoopis sagedamini tulevad vanad probleemid pärast ravikuuri lõpetamist tagasi.

Alternatiiv ravimitele on mitmesugused „kõneteraapiad”, mis ulatuvad psühhoanalüüsist nõustamiseni, püüdes välja selgitada ärevuse või õnnetu olemise varjatud põhjusi. Psühhoanalüüs on paljude jaoks välistatud protsessi pikaajalisuse (ravi kestab sageli aastaid) ning kõrge hinna tõttu. Nõustamine võib kahtlemata anda häid tulemusi kas või põhjusel, et südame tühjakspuistamine osavõtlikule kuulajale omab vaieldamatut teraapilist mõju. Kuid kui minu juhitud nõustamissessioonid läbi said, jäi mulle mulje, et on üksnes aja küsimus, millal patsientide psühholoogiline ebamugavus taas võimust võtab.

Seega peitub siin üks moodsa meditsiini suuremaid paradokse. Arstid suudavad praegusel ajal siirdada südameid, asendada artriidist puretud puusaliigeseid ja ravida meningiiti, kuid seistes silmitsi kõige tavalisema põhjusega, miks inimesed nende juurde tulevad, on neil pakkuda märkimisväärselt vähe. Ja siis, paar aastat tagasi, hakkasid mu kõrvu jõudma kuuldused uut tüüpi psühhoteraapiast – kognitiivteraapiast, mis, nagu mulle väideti, polnud mitte üksnes sirgjooneline ja otsene, vaid ka tõhus. Olin algul skeptiline, sest mul oli raske ette kujutada, mis laadi läbimurdeline sissevaade inimpsühholoogiasse peitub niisuguste pretensioonikate väidete taga. Lõppude lõpuks on inimese aju teadaolevalt kõige keerukam elusorganism ning seega ei tundunud kuigi tõenäoline, et keegi oleks praegu, 20. sajandi lõpus, leidnud äkki võtme, mis avaks neurooside müsteeriumi – võtme, mis oli jäänud inimlikele arusaamadele tabamatuks sadu aastaid.

Kuid nagu välja tuleb, ei ole kognitiivteraapia keskne tegur sugugi uus avastus, vaid pigem põhineb see põhjalikul vaatlusel, mille algselt formuleeris Prantsuse filosoof Descartes: inimteadvuse olemuslik joon on cogito, ergo sum – „mõtlen, järelikult olen olemas”. Me oleme oma mõtted ning meie mõtete sisu avaldab meie emotsioonidele tohutut mõju. Kognitiivteraapia rajaneb põhimõttel, et teatud tüüpi mõtted, mis meil enda kohta on (kõige lihtsamalt öeldes, kas me oleme enda arvates armastatud või tahetud või põlatud või igavad), mõjutavad suuresti meie maailmataju. Kui tunneme, et meid ei armastata, näib kogu maailm olevat armastuseta, ning siis saab meie armastusest ilmajäetuse tunne iga päeva igal tunnil kinnitust. See ongi ju lõppude lõpuks depressiooni üdi ja tuum. Sedalaadi mõtteid nimetatakse „sundmõteteks”, sest need toimivad meie teadvuse äärealadel justkui teatud laadi katkematud sisemonoloogid. Kui need mõtted tuvastatakse ja päevavalgele tuuakse, saab meeleseisundit, mida need alal hoiavad (olgu tegemist ängistuse, ärevuse, depressiooni või mis tahes muu meeleoluhäirega) järk-järgult muutma hakata.

Seda tüüpi teraapiat nimetatakse kognitiivseks, sest peaasjalikult seisneb protsess enda, maailma ja tuleviku kohta kehtivate mõtete muutmises. Inglaste vanasõna ütleb, et pudingi proovimine seisneb söömises, ning tõsiasi, et seda tüüpi teraapia on osutunud ääretult tulemuslikuks lugematutes kontrollitud keskkonnas korraldatud uurimustes, on jõuline kinnitus selle kohta, et arusaam, nagu oleksid meeleoluhäirete põhjuseks ja alalhoidjaks meie mõtted, osutub põhijoontes õigeks.

Kahtlejatele võib sellegipoolest andestada. Kognitiivteraapia kontseptsioon nõuab harjumist ning on mõistagi raske tunnistada, et keerukaid psühholoogilisi probleeme saab selgitada niisuguse näivalt lihtsa üldmõiste abil. Üsna mõistetavalt võib jääda mulje, et see kõik kõlab pisut ülelihtsustatult või labaselt, ja et niisugune selgitus ei jõua ärevuse või depressiooni sügavamate põhjuste ja läteteni.

Seega tuleb kognitiivteraapia päritolu uurimiseks kaevata veidi sügavamale ning seda on ehk kõige lihtsam teha, võrreldes kognitiivteraapiat psühhoanalüüsiga, mis on paljudele inimestele igat liiki psühhoteraapia arhetüüp. Psühhoanalüüs pretendeerib psüühikahäirete lätete tuvastamisele kaua aega tagasi toimunud, unustatud ja allasurutud varase lapsepõlve traumades, mistõttu ei tegele see niivõrd mõtete endi, kui nende varjatud tähendusega, mis (nagu meetod väidab) peitub niisuguste mõtete taustal. Ei saa siiski mööda küsimusest, kas psühhoanalüüs muudab inimesi paremaks või vähemalt vähem õnnetuks. Paljud inimesed kahtlemata usuvad, et nad on abi saanud, kuid kui New South Walesi ülikooli professor Gavin Andrews vaatas ajakirjas „British Journal of Psychiatry” 1994. aastal läbi kõik uurimused, kus psühhoanalüüsi tulemusi oli objektiivselt mõõdetud, ei suutnud ta tõestada, et see andis natukenegi paremaid tulemusi kui „lihtsalt rääkimine”.

Kognitiivteraapia järgi peitub inimese mõtete olulisus just nimelt nende sisus ning selles, kuidas need mõjutavad tundeid, mis inimesel enda suhtes on – punkt, mida kujukalt illustreeris üks kognitiivteraapia varaseid teerajajaid Aaron Beck. 1960. aastatel Philadelphias psühhoanalüütikuna praktiseerides ravis Beck noort naist, keda vaevas ärevussündroom, mida Beck algul psühhoanalüüsi parimate tavade kohaselt tõlgendas kui suutmatust lahendada lapsepõlveprobleemidest võrsunud seksuaalkonflikti. Ühe ravisessiooni ajal märkas ta, et patsiendil on silmanähtavalt ebamugav olla, ning kui ta päris selle põhjust, tuli välja, et naine tundis piinlikkust, sest arvas, et väljendab end halvasti ning et tema jutt kõlab kulunult ja rumalalt. „Need enesehinnangulised mõtted olid äärmiselt rabavad,” meenutas Beck, „sest tegelikult oli naise väljendusviis väga selge.” Edasi sondeerides leidis Beck, et naise niisugune väär mõtteviis (et ta on tuim ja ebahuvitav) oli imbunud kõigisse tema inimsuhetesse. Naine järeldas, et tema kroonilisel ärevusel polnud tema seksuaaleluga kuigi palju pistmist, pigem tekkis see pidevast kartusest, et ta kallim võiks ta maha jätta, pidades teda sama ebahuvitavaks inimeseks, nagu naine ise endast arvas.

Mõne järgmise aasta jooksul leidis Beck, et ta suutis tuvastada sarnased ja üsnagi prognoositavad mõttemudelid peaaegu kõikidel oma patsientidel. Esmakordselt taipas ta, et sisenes oma patsientide teadvusse ning hakkas maailma nägema nii, nagu nemad seda kogesid. See polnud tal varem õnnestunud kõigi psühhoanalüütikuna töötatud aastate jooksul. Sellest perspektiivist lähtus Beck edasisel tegutsemisel, arendades välja kognitiivteraapia põhialused.

Psühhoanalüüsiga võrreldes tundub kognitiivteraapia kahtlemata palju lihtsam, kuid me ei tohiks seetõttu järeldada, nagu oleks see ka vähem põhjalik. Psühhoanalüüsi rajajate läbikukkumine seisnes selles, et nad ei tunnistanud psüühikahäire olemasolu puhul inimest valdavate mõtete tõelist tähendust. Kui see tähendus Aaron Beckile ja teistele temasarnastele terapeutidele kohale jõudis, muutusid psüühikahäired tunduvalt mõistetavamaks ja seetõttu lihtsamaks, kuid see oli elegantse teadusliku hüpoteesi lihtsus, mis selgitab tõsiasju sügavamalt ja täpsemini. Kognitiivteraapia rajamisest tulenevat tohutut muutust pole võimalik ülehinnata. Nüüd on võimalik inimestele sirgjooneliselt ja veenvalt selgitada, mis on valesti, võimaldades neil samal ajal säilitada optimismi, et nende probleemid lahenevad. Lõpuks ometi on meil olemas niisugune kõneteraapia, mis tõesti annab tulemusi.

Professor Gavin Andrews määratles ajakirjas „British Journal of Psychiatry” ilmunud ülevaates kognitiivteraapia kui „valikulise teraapiavõimaluse” generaliseerunud ärevushäire sundmõtete ja depressiooni korral. Peale selle on kognitiivteraapia osutunud tõhusaks ka söömishäirete, paanikahäirete ja koguni abielu- ja seksuaalprobleemide ravis, kroonilise valu sündroomi ning paljude lapsepõlvest pärit meeleoluhäirete korral. Kognitiivteraapia panus inimese kannatuste leevendamisse on märkimisväärne.

James Le Fanu,

Suurbritannia