Читать книгу Võit depressiooni üle - Paul Gilbert - Страница 5

Depressioon on kohutav seisund. Olles töötanud depressioonidiagnoosiga inimestega palju aastaid ning kuulnud selle aja jooksul palju erinevaid lugusid, kerkib nende kõigi puhul teravalt esile üks tunnus: depressiooniga kaasnev äärmine kannatus ja piin. Teine viis, kuidas ma depressiooni kohta teavet sain, oli isiklikul tasandil peaaegu kakskümmend aastat tagasi. Pärast mõnda suuremat elus toimunud tagasilööki leidsin minagi end äkki depressioonist. Hoolimata sellest, et olin depressiooni toimemehhanisme õppinud, polnud ma sellega toimetulekuks sugugi nii hästi ette valmistatud, kui ise arvasin. Minu depressioon oli kergemat laadi, kuid isegi see tõi kaasa ärevust, palju unetuid öid, kohutava tunde, et olen oma elu olulistes valdkondades täielikult läbi kukkunud ning sügava pelguse ja heitumuse. Uurimused ei räägi niisugusest heitumusest kuigi sageli, kuid ma arvan, et see on hea sõna, millega võtta kokku kõik see, mida depressioonis inimene tunneb. Ei saaks öelda, et tundnuksin suurt kurbust, mis tekib näiteks siis, kui jäädakse ilma kallist inimesest, vaid olin pigem hirmunud, kergesti ärrituv ja rõõmutu. Seega valiksin ma oma seisundi kirjutamiseks sõna „heitumus” või „heitumuses elamine”. Avastasin ka, et depressioonis inimene teeb kummalisi asju. Aegajalt istusin ma kell neli hommikul leiges vannis, et proovida üle saada ärritusest ja segasusest. Läksin tööle taksoga, sest ei suutnud bussiga sõita, ja kui mul tuli pidada loeng või kõne, tuli mind kempsust väevõimuga välja vedada. Kuid depressioon ei löönud mind siiski nii nokauti, et ma poleks suutnud funktsioneerida, nagu võib juhtuda mõne inimesega. Tervikuna eelistasin ma seda vaadelda aju oleku muutumisena, mille tõi endaga kaasa stress. Tõepoolest, minu esimene depressioonist kirjutatud raamat oli „Depression: From Psychology to Brain State” („Depressioon: psühholoogiast aju olekuni”). Kuigi mitte kõige vaimustavam pealkiri, ja praegu seda enam juurde ei trükita, kuid minu isiklik kogemus oli mind veennud selles, et midagi „juhtus minu peas” ja ma tahtsin uurida, kuidas sotsiaalsed ja psühholoogilised tegurid võivad tekitada bioloogilisi muutusi.

Kurb öelda, kuid tundub, et mõned inimesed kuuluvad teatud tüüpi depressiooni esinemise puhul riskirühma, ja praeguseks me teame, et selles etendavad oma osa ka geenid. Olgugi, et mul pole mingit tahtmist depressiooni bioloogilist mõõdet alatähtsustada, on depressiooni teatud tüübid üllatavalt sagedased ning tõenäoliselt mängivad geenid pearolli vaid vähemusjuhtumitel. Elusündmused ja varase lapseea kogemused näivad olevat märksa tavalisemad depressiooni allikad. Kahtlustan, et nii oli see ka minu puhul. Veetsin oma kujunemisaastad Lääne-Aafrikas. See oli koht, kus valitses tohutu vabadus ning ma uitasin õnnelikult mööda metsikut sisemaad. Peaaegu aasta elasime me võsastunud kõnnumaal ilma veevärgi ja elektrita – ning ilma koolita! Mu mälestused tollest ajast on endiselt elavad ja värvikad ning kui taevas on hall ja ilm külm, meenutan ma suure kiindumusega seda põnevust, alatist sinitaevast ja ääretut avarust, mida Aafrikas elades kogesin. Tagasi sünniriigis Inglismaal, kus hakkasin koolis käima, oli mul raske harjuda selle keskkonna kitsenduste ja kalkusega. Leidsin ka, et olin oma haridusteel eakaaslastest maha jäänud ning mul oli tõsiseid probleeme inglise keelega. Kitsendused ja piirangud ei meeldi mulle tänase päevani ning tunnen end ahastes oludes hõlpsasti nurka surutuna. Elusündmused, mis minu depressiooni vallandasid, olid kõik seotud just nurkasurutuse, lõksuaetuse ja läbikukkumise tundega.

Näen depressiooni meelte seisundina, mille tekkeks on inimolendil olemas sisemine potentsiaal – samamoodi, nagu meil on olemas potentsiaal hirmu, leina, seksuaalse erutuse ja muude sarnaste seisundite kogemiseks. Ja nagu iga meeleseisund, on ka depressioon seotud ajus toimuvate vägagi reaalsete biokeemiliste muutustega. Olen oma töös uurinud selle põhjusi, püüdes välja selgitada tüüpilisi tegureid, mis kallutavad depressiooni valla päästma. See on pannud mind mõtlema, kas depressiooni kogemise võime on ehk midagi niisugust, mis arenes koos inimesega, kui me rühkisime piki vaevalist ja konfliktiderohket arengurada roomajatest ahvideni ja sealt inimesteni. Ma ei jää sellele mõttele pikemalt peatuma, ütlen ainult, et depressioon mõjutab tõenäoliselt ka loomi. Nagu inimeste puhul, tundub depressioon ka loomadel tekkivat eeskätt siis, kui jäädakse ilma oma staatusest (saadakse lüüa), kaotatakse kontroll ja/või ollakse vaenulikus keskkonnas lõksus. Niisugustes olukordades tundub loomade aju lülituvat depressioonile sarnasesse seisundisse. Inimestel on meeleseisundite oluliste vahendajatena välja kujunenud signaalid tema väärtustamisest isiksusena.

Kui jääda veel hetkeks evolutsioonilise vaatenurga juurde, siis teine aspekt, mida tuleks arvesse võtta, on see, et kuigi aju on äärmiselt keerukas elund, on see ühtlasi ka teatud laadi „masinavärk”. Sügaval inimajus on struktuurid, mis kujunesid välja siis, kui planeeti asustasid üksnes roomajad. Neuropsühholoogid isegi nimetasid neid aju osi „reptiiliajuks”. Evolutsioon ei loo kunagi täiesti uusi mudeleid. Pigem kohandatakse, muudetakse või täiendatakse liigisisese arengu edenedes vanu ja käibivaid skeeme. See sarnaneb uute automudelite väljatöötamisele, kus igas uues sisaldub olulisel määral vana – ei saa ju lasta disaineritel joonestuslaua taha istuda ja kõigega päris nullist pihta hakata. Seega sisaldab aju eri struktuure, millest mõned ulatuvad ajas miljoneid aastaid tagasi. Just sellepärast näeme me aju kummalise kogumina eri osadest, millest igaüks teeb eri asju. Inimene võib olla vägivaldne, tunda raevu ja vihkamist, õudust, iha, armastust ja kaastunnet. Me oleme mosaiik arvututest võimalustest, mis meie saamatult kokkuklopsitud ajust esile kerkivad.

Kui eeldada, et need eri osad teevad omavahel koostööd, toimib aju ju päris hästi, kui need tasakaalust välja lähevad, ei ole funktsionaalsus enam sugugi nii hea. Näiteks lapseea traumade või raskuste ja hilisemate stressirohkete elusündmuste tõttu on meil mõnikord raske hoida seda võimaluste segaarsenali kontroll all. Need võivad hakata meid tõmbama eri suundadesse. Aju võib meile öelda, et olukord on palju ohtlikum, kui see tegelikult on, ning me satume paanikasse; aju võib meile selgeks teha, et me oleme alaväärtuslikud ja tähtsusetud ja peame alla andma, ning me satume depressiooni; aju võib öelda, et meil tuleb enda eest välja astuda ja nii me pulbitsemegi vihast ja kättemaksuihast. Igaühel neist aju osadest on teha oma töö, kuid nad peavad toimima kooskõlas. Depressiooni korral see kooskõla kaob ning meil tekivad mõtted ja ideed, mis panevad end tundma veelgi rohkem lüüasaanu, väärtusetu ja alaväärsena, tuues kaasa veelgi sügavama depressiooni.

Depressiooni puhul võib täheldada, et inimesed kogevad kõikvõimalikke mõtteid ja tundeid, mis pärinevad aju erinevatest süsteemidest, ning neid võib olla raske kontrollida või mõistuspäraselt tõlgendada. Teine viis depressiooni kirjeldamiseks on mõelda, et inimene koosneb eri tahkudest ja kehastab igapäevaelus eri rolle: laps, kangelane, armastaja, lapsevanem, sõber, vaenlane, abistaja jne. Evolutsioon on arendanud välja palju ajustruktuure, mis võimaldavad meil lülituda mitmesugustesse osatäitmistesse. Iga rollimudel kaldub maailma nägema talle omasel moel. Näiteks kangelase rollimudel ületab hoogsalt takistusi ja riskib kõigega. Argpüksi rollimudel ütleb: „Sa teed nalja. Ma ei lähe sinna!” Kui need kaks teevad koostööd, jõuavad nad mõistliku kompromissini ja riskide hindamiseni. Kui kangelane argpüksi ei kuula, seab inimene end ohtu. Kui aga juhtub, et argpüks ei kuula kangelast, peidab inimene end lihtsalt nurka. Tegelikkuses niisuguseid „tahke” mõistagi ei eksisteeri – see, mida me kogeme, on eri ajustruktuuride aktiveerumine suuremal või väiksemal määral. Kui me oma mõtetele ja tunnetele tähelepanu pöörame, on võimalik kindlaks teha, millised ajustruktuurid on parajasti sisse lülitunud. Meie mõtted ja tunded on justnagu meis peituvate süsteemide aknad, mille kaudu saab neisse sisse kiigata.

Mida siis ikkagi peale hakata, kui depressioon võtab võimust? Esimene asi, mida öelda tahan – need mõtted, mis meil on depressiooni ajal, räägivad meile, et depressiooni tekkemehhanism on sisse lülitatud. See ei pruugi tunduda kuigi abistav teave, kuni me taipame, et on olemas viise, kuidas see jälle välja lülitada ning end uuesti tasakaalu viia. Näiteks võime me depressioonis olles mõelda moel, mis tundub „depressioonile õige”, kuid teistele meie tahkudele täiesti väär. Meie ratsionaalsed ja osavõtlikud tahud võivad asju näha täiesti erinevalt. Mida enam me saame öelda: „Hüva, minu depressioon on osa minust, see on kõigest üks minu ring ajus, kuid ma ei saa seda pidada adekvaatseks ega usaldusväärseks,” seda paremad võimalused tekivad meil asjad kontrolli alla võtta.

Teiseks – kui inimene satub depressiooni, kaldub depressiooniring ülejäänud süsteemid tasakaalust välja viima. Näiteks võib tekkida tavapärasest suurem ärrituvus, ängistus või ärevus. Selle tulemusena võime me ennast ja/või teisi karmimalt arvustada, mis omakorda toidab depressiooni. Tüüpiline hoiak on asjade alatähtsustamine – enamasti iseenda ja oma saavutuste, kuid depressioonis võib inimene alatähtsustada ka teisi. Nii võib kujuneda veendumus, et asjad on süngemad, kui need tegelikult on.

Kolmandaks – depressiooni olemus seisneb selles, kuidas aju teatud ajahetkel toimib. Seega on depressioon suurel määral „kehas tunda” ning hõlmab eeskätt tundeid. Depressioon kujunes evolutsiooni käigus välja selleks, et inimese tegevust aeglustada ja pidurdada, nõrgestades eneseusaldust ja muutes inimese võimalikele sotsiaalsetele kaotustele ning ähvardustele vastuvõtlikumaks. Depressiooni toimemehhanism seisneb meie organismi talitluse muutmises. Kui me suudame ülejäänud süsteemid depressiooni vastu võitlusse suunata, õppides, kuidas endasse ja elusündmustesse teistmoodi suhtuda ning teistsuguseid mõttemudeleid rakendada, on meil võimalus asjad taas tasakaalu viia. See raamat räägibki sellest, kuidas tunda ära meie meeleseisundile olulist mõju avaldavaid depressiivseid mõtteid, kuidas nendega töötada ja mil moel need proovile panna.

Raamat on mõeldud inimestele, kes soovivad depressiooni kohta rohkem teada: mis see on ja kuidas end sel puhul aidata. See pole kõikvõimas imeravim ega aseaine professionaalsetele ravivormidele (näiteks psühhofarmakonid või psühhoteraapia). Ka ei suuda niisugused raamatud muuta elu valulikke tõsiasju. Tegemist on lihtsalt ühe lähenemisviisiga. Osalt sarnaneb iga inimese depressioon teiste inimeste omaga ning osalt on eriomane just sellele inimesele. Depressiooni põhjalikum mõistmine annab meile teeraja, et tulla depressioonist välja, pruukimata enam sügavamale vajuda. Depressiooniga kaasnevate negatiivsete mõttemudelite proovilepanekuks on mitmeid mooduseid. Püüan lugejat hoiatada ka mõningate lõksude ees, millesse sattumist tuleks vältida, ning soovitada meetodeid, mis võimaldavad välja töötada ratsionaalsema ja osavõtlikuma suhtumise iseendasse.

Raamat on jagatud kolmeks osaks. Esimene on kõige tehnilisem. Kaasasin selle raamatusse, sest paljud depressioonis inimesed, keda ma igapäevatöös kohtan, ütlevad, et sooviksid depressiooni enda kohta rohkem teada saada. Kui see tundub liiga tehniline, võib raskesti jälgitavad osad rahumeeli vahele jätta, tõtt öelda võib soovi korral lugemata jätta kogu esimese osa. Raamatu teises osas visandan ma mõned põhilised eneseabi lähenemisviisid. Siin avastame me koos mõtete ja tunnete rolli ja tähtsuse ning uurime, kuidas mõnda neist mõtetest ja tunnetest, mis meid allapoole suruvad, edukalt proovile panna. Üks peatükk on pühendatud sellele, kuidas depressioonis inimesed ennast kohtlevad (sageli väga halvasti) ning mida teha, et kohelda end lahkemalt. Mida enam sa õpid ennast väärtustama (või vähemalt loobuma enese alaväärtustamisest), seda suuremad on võimalused depressiooniringi väljalülitamiseks. Teise osa igale peatükile järgneb rida harjutusi. Raamatu kolmandas osas rakendatakse teises osas käsitletud põhilisi lähenemisviise, kuidas hallata spetsiaalseid probleeme. Nende hulka kuuluvad vajadus tunnustuse järele, viha, häbitunne, puudulik enesekindlus ja oskamatus end kehtestada, pettumus ning perfektsionism.

Raamatus räägitakse paljude konkreetsete inimeste depressioonist, nende nimed on mõistagi muudetud. Peale selle on asjaosaliste juhusliku tuvastamise vältimiseks muudetud kõikide lugude detaile. Mõnikord on kaks või kolm juhtumit üheks koondatud – samuti identifitseerimise välistamiseks. Iga probleemi tulipunkt paikneb eriomastes teemades, mis paljastavad depressiooni dilemmad ja keerukuse.

Meie ühine teekond võib kujuneda pikaks, kuid ma loodan, et saan sulle anda mõned ideed ja vahendid, mille abil depressioonist välja tulla. Enamasti nõuab sellest seisundist taastumine aega, pingutust ja kannatust, kuid kui sa tead, mida tahad saavutada, ning sul on olemas selge siht edasiminekuks, kroonib püüdlusi tõenäoliselt edu. Hakkame siis peale.