Читать книгу Võit depressiooni üle - Paul Gilbert - Страница 6

Kui sind vaevab depressioon, pole sa oma murega kaugeltki üksi. Hinnanguliselt on maailmas praegu üle 300 000 depressiooni käes kannatava inimese. Depressioon on inimestele kannatusi toonud juba ammustel aegadel ja nendest aegadest pärinevad kõige varasemad üleskirjutused. Esmakordselt kirjeldas kuulus Kreeka arst Hippocrates depressiooni kui vaevusi põhjustavat meeleseisundit juba 2400 aastat tagasi, nimetades seda melanhooliaks. Tuleb märkida sedagi, et kuigi me ei saa loomadelt teavet nende enesetunde kohta, on tõenäoline, et loomadki on võimelised kogema depressiooni. Kahtlemata võivad loomad käituda viisil, mis viitab depressiooni olemasolule. Seega on kõikidel elusolenditel suuremal või vähemal määral olemas võime kogeda depressiooni, samuti kui meil kõigil on olemas võime sattuda ärevusse, leinata, kurbust tunda või armuda.

Depressioon ei tunne aukartust kuulsuse, raha ega võimu ees. Läbi inimkonna ajaloo on seda põdenud paljud suurkujud. Kuningas Saalomon, Abraham Lincoln, Winston Churchill ja Soome helilooja Jean Sibelius on ehk ühed paremini tuntud ajaloolised näited. Oluline on meeles pidada tõsiasja, et depressioon ei viita vähimalgi moel inimlikule nõrkusele või saamatusele.

Mida me peame depressiooni all silmas?

Sellele küsimusele on raske vastata, sest palju sõltub sellest, kellele see esitatakse. Sõna ennast võib inglise keeles kasutada teatud tüüpi ilma, aktsiaturu languse, maapinnas asuva süvendi ning muidugi ka meie meeleolude kirjeldamiseks. Algupärand on ladinakeelne deprimere, mis tähendab „alla suruma”. Mõistet kasutati inimese meeleseisundi kirjeldamiseks esmakordselt 17. sajandil.

Kui kannatad depressiooni käes, tuleb sul olla teadlik ühest asjast – depressioon tähendab palju enamat kui vaid rusutud meeleolu. Tõtt öelda ei mõjuta depressioon mitte üksnes seda, mida me tunneme, vaid ka meie mõtteid kõikvõimalike asjade kohta, meie energiatasandit, keskendumisvõimet, und ja koguni huvi seksi vastu. Niisiis avaldab depressioon mõju meie elu paljudele aspektidele. Vaatame mõnda neist lähemalt.

Motivatsioon. Depressioon mõjutab inimese motivatsiooni ja tahtmist asju ära teha. Võib tekkida apaatsus, energiast tühi tunne ning huvikaotus kõige vastu – miski ei tundu olevat tegemist väärt, kõik on nii mõttetu, et pole lootust proovidagi. Kui inimesel on lapsed, võib kaduda huvi ka nende vastu, mis omakorda toob kaasa süütunde. Tööprojekt, millega varem innukalt tegeleti, muutub ühtäkki igavaks. Päevast päeva tuleb ennast sõna otseses mõttes ringi lohistada. Iga päev kujuneb piinarikkaks katsumuseks, kus ka kõige väiksemate ja lihtsamate igapäevaülesannete täitmiseks on tarvis end tagant sundida.

Emotsioonid. Sageli arvavad inimesed, et depressioon tähendab üksnes rõhutud meeleolu või suurt tüdimust kõigist ja kõigest. Kahtlemata on need meeleseisundid depressiooni osa. On ju selle seisundi keskne sümptom anhedoonia, mis tuleneb kreekakeelsest sõnast „ilma rõõmuta” ning tähendab rõõmutunde kadumist ning võimetust tunda positiivseid emotsioone. Elu tundub tühi ja inimene on rõõmutu. Kuid – ja see on oluline „kuid” – kuigi depressioonis olija kaotab võime kogeda positiivseid emotsioone ja tundeid, ei kehti see negatiivsete emotsioonide kohta, mida inimene kogeb endisest rohkem, eriti viha. Me võime sisemiselt pulbitseda raevust ja lootusetusetundest, mida me ei suuda väljendada. Võime muutuda äärmiselt kergesti ärrituvaks, nähvata lastele ja pereliikmetele ning aeg-ajalt oma viha nende peale välja valada. Hiljem võib meid vallata süütunne ning see süvendab depressiooni veelgi. Kaks teist väga sagedast sümptomit on ärevus ja hirm. Depressioonis tunneb inimene end äärmiselt haavatavana. Asjad, mis varem olid käkitegu, võivad tunduda hirmutavad, ning aegajalt on kannatajal raske aru saada, miks see nii on. Seega on vihal ja ärevusel depressioonis väga suur roll. Muude depressiooni ajal võimenduvate negatiivsete emotsioonide hulka kuuluvad kurbus, süütunne, häbitunne, kadedus ja armukadedus.

Mõtlemine. Depressioon osaleb meie mõtlemisviisis kahel moel. Esiteks mõjutab see keskendumisvõimet ja mälu. Depressioonis inimene leiab, et ei suuda oma mõtteid ühelegi asjale fookustada. Lugemine või telerivaatamine muutub võimatuks. Ka mälu halveneb, toimunut ei suudeta enam kuigi hästi meenutada ning kiputakse asju unustama. Kuid negatiivsete asjade meenutamine on siiski lihtsam.

Teine moodus, kuidas depressioon meie mõtteid mõjutab, seisneb enda, oma tuleviku ja maailma kohta käivate mõtete muutumises. Väga vähesed depressioonis inimesed arvavad endast hästi. Üldiselt kalduvad nad end nägema alaväärtusliku, puuduliku, halva või väärtusetuna. Kui depressioonis inimeselt pärida tema tuleviku kohta, vastab ta tõenäoliselt: „Mis tulevik?” Tulevik tundub tume, tühi või lõputu kaotuste ja lüüasaamiste jada. Sarnaselt paljudele tugevatele emotsioonidele tõukab ka depressioon meid äärmuslike mõttemudelite poole. Meie mõtted on „kõik või mitte midagi” – oleme kas täiuslikult võidukad või armetud hädavaresed.

Kujutlused. Depressioonis olles hakkame me selle kirjeldamiseks kasutama samasugust kujundikeelt. Võime rääkida, et oleme musta pilve all, sügavas augus või pimedas toas. Winston Churchill nimetas oma depressiooni „oma mustaks koeraks”. Kujutlused depressioonist hõlmavad alati pimedust, kitsasse kohta lõksujäämist ja võimetust sealt välja pääseda. Kui peaksid oma depressioonist pildi maailma, oleks seal tõenäoliselt pigem tumedad ja kalgid toonid, mitte heledad ja pastelsed. Niisiis on depressiooni sisemisteks võtmekujunditeks pimedus ja lõksusolek.

Käitumine. Depressiooni korral muutub ka inimese käitumine. Positiivsete ja meeldivate asjadega tegeldakse märksa vähem ning inimene võib sotsiaalselt eemale tõmbuda, tahtes olla omaette ja peitu pugeda. Paljud neist asjadest, millega tegelemine varem rõõmu pakkus, tunduvad nüüd raske katsumusena. Kuna kõik tundub nõudvat nii suurt pingutust, teeb depressioonis inimene palju vähem kui varem. Käitumine teiste inimeste suhtes võib samuti muutuda. Me kaldume tegema teistele vähem heategusid ja leiame end suurema tõenäosusega nendega konfliktist. Kui ärevus ja ängistus muutuvad väga suureks, võime hakata ka teistega kohtumist vältima või kaotada sotsiaalse enesekindluse.

Depressioonis inimesed erutuvad mõnikord pööraselt ning neil on väga raske lõõgastuda. Nad tunnevad, et on kui lõksu sattunud loomad ning tammuvad edasi-tagasi, tahtes midagi teha, kuid teadmata täpselt, mida. Mõnikord muutub ihk põgeneda ja ära joosta äärmiselt tugevaks. Kuid kuhu minna ja mida teha, jääb ebaselgeks. Kuid mõne depressioonis inimese puhul võib toimuda hoopis vastupidine – tema olek ja tegevus võivad muutuda väga aeglaseks. Ta kõnnib aeglaselt ja jalgu lohistades, tema mõtted tunduvad olevat kinni jooksnud ja kõik tundub „raske”.

Füsioloogia. Kui inimene mingil põhjusel ärevusse satub, tekib kehas adrenaliinisööst. Depressioon võib põhjustada ka muid bioloogilisi muutusi, mis mõjutavad nii keha kui ka aju. Selles pole midagi kurjakuulutavat. Tähelepanek, et depressioonis inimese aju toimib teistmoodi, on üksnes ilmselge tõsiasja sedastamine. On ju nii, et iga mentaalne seisund (õnn, seksuaaliha, põnevus, ärevus või masendus) seostub ajus toimuvate füüsiliste muutustega. Hiljutised uurimused on näidanud, et mõned neist muutustest on seotud stressihormoonidega (näiteks kortisool), mis tõendab, et depressioon mõjutab organismi stressisüsteemi. Depressiooni on kaasatud ka teatud ajukemikaalid ehk neurotransmitterid. Üldiselt väheneb ajus depressiooni korral nende kemikaalide tootmine ning just sellepärast saavad mõned inimesed leevendust ravimitest, mis soodustavad monoamiinide moodustumist. Järgmises peatükis räägime sellest skeemist lähemalt.

Arvatavasti on just depressiooni ajal toimuvad kehalised muutused põhjuseks, miks inimene kogeb tervet rida muid soovimatuid ilminguid. Depressioon ei mõjuta mitte üksnes meie energiatasandit, vaid ka ööund. Kui oled depressioonis, võid vara ärgata, mõnikord lausa keset ööd või varahommikul, või on sul õhtuti raske uinuda. Kuid on olemas ka niisuguseid depressiivseid seisundeid, mille puhul unevalmidus hoopis suureneb. Peale selle on isukaotus üsna harilik ning toit võib muutuda maitsetuks nagu saepuru, ning see võib omakorda kaasa tuua kehakaalu languse. Kuid depressioonis inimene võib ka senisest rohkem sööma hakata ning kaalus juurde võtta.

Sotsiaalsed suhted. Isegi kui me võime püüda oma depressiooni varjata, mõjutab see peaaegu alati ka teisi inimesi. Neil pole meiega enam nii tore koos olla. Me võime olla kergesti ärrituvad ja leida end pidevalt ei ütlemas. Tuleb mõista, et niisuguses reaktsioonis pole midagi ebatavalist ning see on olnud nii alates ajast, mil inimolend esmakordselt depressiooni koges. Seega tuleb meil neid tundeid aktsepteerida, nende pärast pole vaja piinlikkust tunda, sest sellisel juhul depressioon üksnes süveneks. Põhjuseid, miks meie lähisuhted depressiooni korral kannatada võivad, on palju. Võimalik, et meil tekib konflikte, mida me ei suuda lahendada. Võime selgesti tajuda väljendamatut minnalaskmismeeleolu. Emotsioonid võivad kontrolli alt väljuda. Meie sõbrad ja kaaslased ei pruugi aru saada, mis meiega lahti on. Meenuta vana ütlust: „Naera, ja maailm naerab koos sinuga. Nuta, ja sa nutad üksinda.” Depressiooni on ümbritsevatel inimestel aeg-ajalt raske mõista.

Kas kõik depressioonid on ühesugused?

Lühivastus on ei. On olemas mitmeid depressiooni alaliike. Üks, millele uurijad ja professionaalid sageli viitavad, on nn sügav depressioon. Vastavalt Ameerika psühhiaatrite assotsiatsiooni määratlusele kannatab inimene sügava depressiooni käes siis, kui tal esineb vähemalt viis allpool toodud sümptomit, mis peavad ilmnema vähemalt kahe nädala jooksul.

Niisugune sümptomite loend on oluline spetsialistidele, kuid tegelikult ei hõlma see depressiooni mitmekülgset ja keerukat olemust sugugi täielikult. Näiteks lisaksin ma sellele lõksusolemise tunde, mis on depressiooni puhul üpris tavaline, ning paljude psühholoogide arvates on seda ka lootusetuse tunne. Olen selle loendi siin esitanud selleks, et anda lugejale ettekujutus, kuidas mõned professionaalid depressiooni mõtestavad.

Teadlased suhtuvad meeleoluhäiretesse, mis hõlmavad üksnes depressiooni ning häiretesse, millel on lisaks ka maaniatesse kaldumise tundemärke, erinevalt. Maniakaalses seisundis võib inimene tunda end tohutult energilisena, tulvil tähtsust ja enesekindlust ning ilmutada suurt huvi seksi vastu. Kui maania pole kuigi raskekujuline, võib sellises seisundis inimene palju korda saata. Neil, kes kalduvad nii depressiooni kui ka (hüpo)maaniasse, diagnoositakse sageli nn bipolaarne häire (inimene pendeldab kõrge ja madala meeleolupooluse vahel). Varem nimetati niisugust seisundit maniakaalseks depressiooniks. Nende puhul, kes kannatavad ainult depressiooni all, pannakse diagnoosiks unipolaarne depressioon.

Teine tunnusjoon, mille järgi mõned uurijad ja spetsialistid haigusseisundit eristavad, on kalduvus psühhootilisse või neurootilisse depressiooni. Psühhootilise depressiooni korral on inimesel palju väärkujutlusi ehk luulusid. Näiteks võib kehaliselt täiesti terve inimene hakata uskuma, et tal on kaugelearenenud vähktõbi ning varsti ta sureb. Mõni aasta tagasi viidi üks mu patsient haiglasse, sest ta oli ühendust võtnud advokaatide ja matusekorraldajatega, et kinnitada oma testament ja anda korraldused matuste ettevalmistamiseks, olles veendunud, et ta sureb enne jõulupühi. Naine oli veendunud, et haiglapersonal varjas tema eest seda tähtsat teavet, et ta asjatult ei erutuks, ning püüdis oma väikestele lastele nõu anda, kuidas nad ilma temata peavad toime tulema (põhjustades oma perekonnale mõistagi suurt muret). Mõnikord võib psühhootilise depressiooniga inimestel välja kujuneda suur süütunne. Näiteks võib inimene olla sisemiselt veendunud, et just tema põhjustaski Bosnia sõja või tegi midagi muud kohutavat. Psühhootiline depressioon on kahtlemata äärmiselt tõsine haigus, kuid võrreldes mittepsühhootilise depressiooniga on selle esinemine harv.Veel üks iseloomulik moodus, kuidas depressioone mõnikord eristatakse, on nende liigitamine ilma silmanähtava põhjuseta tekkivateks ning eluliste sündmustega seotuiks – näiteks juhul, kui inimesel tekib depressioon pärast töökoha kaotust, lähedase inimese surma või olulise suhte lõppemist. Tänapäeval, mil me oleme jõudnud arusaamani, et eri inimeste depressioon on olemuselt selgesti erinev ning ka sümptomite esinemisskeem varieerub, on niisugune eristusmeetod muutunud vähem usaldusväärseks. Psühhoteraapias võib sageli täheldada, et kui terapeut patsienti lähemalt tundma õpib, ilmneb, et näiliselt põhjuseta tekkinud depressiooni juured asuvad tegelikult lapsepõlves. Kahjuks ei tähenda see, et mõned meie seast ei olegi bioloogiliselt depressioonile altimad kui teised, vaid kõigest seda, et depressioonide eristamine põhjuslikul alusel toob kaasa probleeme.

On selge, et mõned depressioonid on tõsisemad, sügavamad ja kurnavamad kui teised. Paljudel juhtudel suudavad depressioonis viibivad inimesed oma eluga toime tulla, kuni depressioon lõpuks möödub. Väga sügava depressiooni puhul on see aga äärmiselt raske ning on oluline, et inimene saaks professionaalset abi. Depressioonid erinevad alguse, raskusastme, kestuse ja esinemissageduse poolest.

Tõsiasi, et depressioon kaldub korduma, võib tunduda murettekitav, kuid tegelikult ei tohiks selles olla midagi üllatavat. Oletame näiteks, et oled tundnud end juba noorest east alates pidevalt alaväärse ja väärtusetuna. Ühel päeval saab see alaväärsustunne sinust täielikult võitu ja sa tunned, et oled oma elu igas valdkonnas täielikult läbi kukkunud. Võib juhtuda, et ravimid aitavad sul sellest episoodist üle saada, kuid isegi siis, kui su seisund paraneb, võib läbikukkumis- ja alaväärsustunne pinna alla siiski alles jääda. Ravimid ei kõrvalda seisundi põhjusi ega võimalda meil seni areneda ja küpseda, kuni suudame negatiivsed väärkujutlused kõrvale heita.

Kui sageli depressiooni esineb?

Nagu ma juba mainisin, on depressioon seisund, mis esineb kahjuks väga sageli. Kui vaatleme nähtust, mida nimetatakse sügavaks depressiooniks, näeb statistika välja niisugune.

Need numbrid näitavad, et umbes iga neljas või viies inimene võiks teatud eluperioodil läbi elada mingit laadi depressiivse episoodi. Statistikast nähtub, et naiste seas on depressioon umbes kolm korda sagedasem kui meeste seas. Peale selle esineb depressiooni sagedamini teatud puudust kannatavates ühiskonnakihtides – näiteks kõrge töötusmääraga piirkondades. Uusimad uurimused tõendavad sedagi, et depressiooni esinemissagedus ja tekkerisk on kogu 20. sajandi jooksul järk-järgult suurenenud, kuigi suundumuse põhjused on veel ebaselged. Oma osa võivad mängida sotsiaalmajanduslikud muutused, perekondade ja kogukondade killunemine, lootuse kaotamine nooremate põlvkondade (eriti töötute) seas ning järjest suuremad ootused ja nõudmised elu suhtes.

Põhipunktid

• Depressioon on oma eri vormides väga sage seisund, mis on vana juba tuhandeid aastaid.

• Depressioonil on palju sümptomeid. Emotsioonid, nagu viha ja ärevus on tavalised ning võivad ajuti koguni rohkem häirida kui depressioon ise. Inimesel võib tekkida ka tugev soov põgeneda, see aga võib omakorda kaasa tuua süütunde.

• Depressioonil on mitu tüüpvormi.

• Mõnikord võib depressioon olla üsna raskekujuline, teinekord aga leebem, põhjustades sellegipoolest sügavat häiritust ja halvates inimese elurütmi.

Kui sind kimbutab depressioon, on minu põhisõnum sulle järgmine. Kui tunned end läbikukkujana, kui oled sisemiselt väga vihane ja tulvil vihkamist, kui hirm tuleviku ees halvab mõtlemisvõime, kui arvad, et elu pole elamist väärt – tea, et sa pole üksi. Miljonid depressioonis inimesed üle kogu maailma tunnevad just praegu täpselt samamoodi. Muidugi ei muuda see teadmine sinu depressiooni põrmugi kergemaks, kuid näitab siiski, et depressioon on elu paratamatu koostisosa ega tähenda, nagu oleks sinuga midagi valesti. Eespool loetletud tunded kuuluvad depressiooni juurde kurvastavalt sageli. On tõsi, et inimesed, kes pole kunagi depressiooni kogenud, ei pruugi seda mõista või võivad sulle öelda: „Võta ennast kokku!” Kuid see ei tähenda, et sinuga oleks midagi korrast ära, vaid pigem lihtsalt seda, et sinu seisundist on raske aru saada.

Oluline on teada, et depressioonis inimeste aitamiseks saab ära teha palju. On olemas mitmeid häid antidepressante ning palju efektiivseid psühhoteraapiaid.