Читать книгу Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas - Peeter Ernits - Страница 10

President Pätsi ajal teati igas Eesti taluperes Jäneda Põllutöökeskkooli, kus õpetati talumajanduse korraldamist. Õppejõudude seas oli teadlasi ja tugevaid spetsialiste, kelle artikleid ja nõuandeid põllumeeste ajakirjades loeti alati suure huviga.

Kaks saarlast, kaks Arnot – Arnold Sau ja Arnold Rüütel – olid viimased, kes 1946. aasta sügisel kuuajase hilinemisega Jänedale jõudsid, sest Kõljalas oli õppetöö lubatust hiljem lõppenud. Teekond saarelt Jänedale oli täis seiklusi. Virtsus tuli oodata juhuslikku rongi, sest kindlat sõiduplaani polnud. Kui rong viimaks saabus, sai see puupüsti rahvast täis, isegi katustele jätkus inimesi ja nende pampusid. Arnod leidsid enda sisseseadmiseks koha vagunitrepil. Tallinnast edasi Jänedale kulges sõit aga hulga kotipoiste saatel. Pärale jõudis rong südaöö paiku ja saarelt saabunud poisid ronisid jaama lähedal avastatud kaerarõugu alla magama.

„Kui hommikul kooli jõudsime, siis oli meid väljanägemise järgi raske eristada kõikjal ringi luusivatest kotipoistest,“ naerab Arnold Rüütel. „Alles siis, kui eesti keeles rääkima hakkasime, saadi aru, et kotipoisid me siiski pole.“

Järgmisel päeval tuli teha sisseastumiseksamid, mis teistel juba selja taga. Igale kohale oli kolm soovijat. Eksamid olid matemaatikas, eesti keeles ja ajaloos. Kõljalas olid mõlemad Arnod olnud priimused, kuigi direktor Häideski omapärase hindamisviisi tõttu polnud seal viit võimalik saada – isegi väga hästi vastates pandi hindeks ikka neli. Kui Jänedal saadi teada, et hilinenud poisid olid Kõljalas head õpilased, lubati nad eksamitele. Võib-olla tehti seda ka haletsusest, sest Saaremaale tagasisõiduks neil raha niikuinii ei olnud.

Esimesel septembril käsutati sisseastujad talli ette rivvi. Direktor ja partorg teatasid: esimeseks katseks on viljakoristus ja kartulivõtt ning kes katse läbi teeb, see võib ka astuda komisjoni ette. Põllutööd olid ripakil ja nii oodatigi õpilasi, kes töö ära teeksid. Sügis oli vihmane ja sünge. Vili oli maas, libe ja umbrohtunud, rukkihakid lagunenud ja läbikasvanud. Kohalikud tegid tööd hobustega, põllutöökooli sisseastujatele jäeti käsitsitöö – kaeravihkude tassimine rõuguredelitele.

Oktoobris läks kartulivõtuks. Mugulate korjamisel rootormasina järelt ei saadud hoolida ei vihmast ega poriks muutunud mullast, tööd tehti paljakäsi. Osa olid kotipoisid juba ära teinud – kartulivaod siit ja sealt tühjaks varastanud. Töö rasketes tingimustes kohutas nii mõnegi sisseastuja ära, nii et kuu lõpuks olid pea pooled alla andnud.

„Paljud lahkusid põhjendusega, et ega me ole siia moonakaks tulnud,“ selgitab Arnoldite koolivend Arvo Maarend.

Viimaseks katsumuseks oli töö maisipõllul. Selleks ajaks olid alles jäänud vaid kõige visamad, kes ka kõik kooli vastu võeti – hoolimata eelnevast haridusest ja kogemusest, mis kõikus n-ö seinast seina. Kuigi põllutöökooli pääses juba pärast seitsmendat klassi, leidus ka küpsemaid sisseastujaid, kes oli lõpetanud keskkooli ja mõni tulnud lausa sõjaväest.

Kooli juhiti, nagu tollaseid asutusi enamasti, poliitiliselt: juhtkonda kuulusid direktori kõrval ka partorg ja õpilasest komsorg. Direktor Voldemar Pihlakas oli sõjaväest demobiliseerunud Venemaa eestlane, kes Jänedale tulles kaasa toonud ka oma ema ja isa. Need käisid aastaajale ja ilmale suuremat tähelepanu pööramata ringi puhvaikas ja lubjaviltides. Direktor Pihlakas ise kandis paguniteta sõjaväepluusi, rihm oli vööl ja säärikud jalas. Tunnis seisis ta klassi ees, sõrmed vöörihma vahel, ja teatas: „Alustame himia tundi.“

Ka teised eestikeelsed sõnad kõlasid direktori suus venepäraste moonutustega: analüüsi asemel analiz ja sünteesi asemel sintez. Kui poisid üritasid öelda, et nemad teavad neid sõnu teisiti, siis vastas direktor Pihlakas, et eesti keeles ei olegi nii palju sõnu, et teisiti rääkida.

„Õppealajuhatajaks oli Konstantin Uibo, nõukogude võimule lojaalne ja karjäärihimuline kõrgema hariduseta mees – nuhkija ja õpetajate peale kaebaja,“ meenutab Arvo Maarend.

Õppealajuhataja Uibo pooldas tuliselt Lõssenko teooriat. Ta õpetas sotsialistliku põllumajanduse organiseerimist, ülistades Nõukogude Liidu saavutusi ja kolhoosikorda. Ka komsorg Enn Peeboste oli ülipüüdlik. Hiljem selgus selle tõenäoline põhjus: noormees oli allohvitserina Saksa armees teeninud ja kartis, et see tuleb välja.

Ühiselamu kihas lutikatest, nii et öösel seal korralikult magada ei saanud. „Esimest korda elus sain tunda, mida need satikad endast kujutavad,“ jutustab koolivend Arne Kuusmann. „Kui hommikul lutikatest juttu tuli, kahetsesid toanaabrid, et nad unustasid õhtul mulle soovitada, et voodisse tuleks DDT pulbrit raputada.“

Rahaga oli kitsas. Õpikute jaoks veel kuidagi jätkus, aga riiete ostmiseks enam mitte. Kodust eriti toetust ei saanud, sest mitmesuguste kohustuslike normide täitmise tõttu olid rasked päevad ka seal. Arnold läks siis nädalavahetusteks Lehtse turbarabasse tööle. Sealt sai kohe igal õhtul paar rubla peo peale ja nii jälle mõne aja läbi ajada.

Mandripoisid käisid iga kahe nädala tagant kodust toomas „ahvi“ – pekki, võid ja koduleiba. Saarlased seevastu pääsesid koju vaid kaks korda aastas: suvepuhkusele ja aastavahetuseks. Saaremaale oli toona pääs üksnes piiritsooni erilubade alusel. Ühel aastal aga luba ei saadud ja nii otsustati minna salaja üle väina.

„Meri oli jäätunud ja mõtlesime, et mis see siis minna ei ole. Jääle läksime öösel sadama läheduses, kus tormis murdunud jää oli uuesti külmunud, nii et suured jääpangad olid serviti püsti. Nende taha saime peituda, kui piirivalvurid väina prožektoritega valgustasid. Nii jõudsime väina keskele, aga seal tuli ette jääsupiga laevatee – üle 50 meetri lai. Olime rannast kaasa võtnud toikad, et oleks libedal jääl toeks. Valisime siis igaüks endale suurema jäätüki ja saime nende ja toigastega elusalt laevateest üle. Aga uus takistus ootas Kuivastu sadamas, kus ranna ääres oli lage vesi. Ei jäänud muud üle, kui minna vööst saadik külma vette ja sumada kaldale. Jõudsime eluga ühte peresse, kus meie riided ära kuivatati ja isegi süüa anti,“ mäletab Arnold Rüütel talvist väinaületust.

Muidugi tekkis takistus ka tagasiminekul, sest piiritsooni luba ju polnud. „Isa läks Kuressaarde täitevkomiteesse, rääkis seal asja ära ja talle tehti meie tembu eest trahvi. Kuid anti siiski ka tagasiminekuks luba. Sõitsime kaubarongiga ehitusmaterjalide koorma otsas Tallinna ja sealt Jänedale.“

Pärast seda, kui ministeeriumist tulnud kontrollijad leidsid aastavahetusel eest tühja koolimaja, löödi direktor Pihlakas päevapealt minema. Uueks direktoriks sai Eduard Press, taas Venemaa eestlane, tisleriametit õppinud ja sõjas ohvitseripaguniteni jõudnud mees. Nüüd hakkas ta poistele ajalugu õpetama.

Rüütli klassijuhataja oli eesti keele õpetaja Veera Saar, kes hiljem sai tuntuks kirjanikuna. „Tema elujaatav hoiak aitas nii mõnestki raskusest üle,“ räägib Arnold Rüütel. „Ta jutus oli alati õpetlik iva, mis tasus kõrva taha panna, et hinnata ennast ja ümbritsevat maailma. Harvad polnud need juhud, kui klassijuhataja tuli internaati ja tõi meile süüa või kutsus kogu klassi enda juurde ja kattis laua. Siis läks tihti ka tõeliseks debatiks või filosoofiliseks aruteluks elu üle.“

1948. aastal korraldas õpetaja Saar kõnevõistluse teemal „Talupidamine või kollektiivmajandid?“ Võitis talupidamine. „Tänu õpetaja Saarele saime välja öelda oma seisukoha tolle aja „kuumas“ küsimuses,“ on Arvo Maarend tänini rahul. Asi jõudis aga Paidesse partei rajoonikomitee asjameeste kõrvu. Büroo otsusega karistati nii direktorit kui partorgi puuduliku ideelis-poliitilise kasvatustöö eest.

Taime- ja seemnekasvatust õpetas põline vanapoiss Rudolf Noor, range ja nõudlik mees. „Kui ta tunnis ärritus, hakkas käsi kokku lööma ja suud matsutama,“ meenub Maarendile. „Üks õpilane luges need matsud kokku ja sai üle 200 korra tunnis.“

Mitte ainult kõikide põllukultuuride, vaid ka umbrohtude nimetused õpetati selgeks nii eesti kui ladina keeles. „Viie said siis, kui tundsid taime looduses ära ja teadsid ka nime ladina keeles. Nelja saamiseks ei pidanud ladinakeelset nime teadma,“ mäletab Arnold Rüütel.

Kaks saarlasest Arnoldit, Rüütel ja Sau, olid pinginaabrid. Kuna mõlemat kutsuti Arnoks, öeldi Rüütli kohta ka Laimjala Arno. B-klassis oli lausa viis saarlast, kellest üks astus koolis parteisse ja kaks olid komnoored. Rüütli klassis esialgu komnoori ei olnud ja klassijuhataja Saar sai selle tõttu kõvasti pragada.