Читать книгу Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas - Peeter Ernits - Страница 5

Perekonnanimedel on oma lugu. Rüütli puhul ulatub see kaugesse aega, kui veel taanlased Saaremaad valitsesid. Nende kantse kaitsma ja ümberkaudseid randu valvama värvati kohalikke talupoegi, kellest esinduslikuma väljanägemisega mehed teenisid ratsarüütlitena ja saidki hüüdnimeks Rüütel. Sama nimega kutsuti nende meeste järeltulijaid, kuni hüüdnimest sai 19. sajandi esimeses pooles perekonnanimi.

Mõnigi on imestanud, kuidas Arnold Rüütli nimi selle kandja hoiakuga nii hästi kooskõlas on. Kui otsida rüütellikkuse jälgi viimaste kümnendite poliitilisest elust, tasub pöörata pilk Rüütli poole. Pole võimatu, et ennemuistsest teenistusest rannarüütlina võtsid ta esiisad koos nimega kaasa ka keha- ja eluhoiaku.

Rüütel olla ei ole Eestis sugugi lihtne olnud, ei sajandeid ega kümnendeid tagasi. Nüüdis-Eestis võib Rüütel nii mõnelegi tunduda n-ö eilne päev, aga teiste arvates pole siinmail olnud armastatumat presidenti ja eetilisemat poliitikut. Leidus neid, kes nelikümmend aastat tagasi, aga ka veerandsada ja tosin aastat tagasi teinuks kõikvõimaliku, et Rüütel kõrvaldada – vähemalt võimu juurest. Kordades rohkem oli aga pettunuid siis, kui see 1992 ja hiljemgi õnnestus. Rüütel vabariigi presidendina tõi institutsioonile kõrgema usaldusväärsuse, kui see on olnud enne või pärast „tema aega“.

Rüütel on Rüütel, öeldakse, ja ta on rüütel. Paljudel on temast oma lugu rääkida ja tundub, et teame Rüütlist kõike, sest kogu ta pikk elu on esimesest päevast tänini möödunud meie seas ja silme all. Aga – kas me ikka teame kõike?