Читать книгу Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas - Peeter Ernits - Страница 6

Kahe-kolmeaastase inimese mälestusi ei saa päris usaldada, aga ühtteist võib ka nii varastest eluaastatest alatiseks meelde jääda. Kõigepealt kodu koos ema, isa ja kahe õega. Seejärel pildid sündmustest või hetkedest, mis on endalegi märkamatult kujundanud arusaamu terveks eluks.

Mõeldes emale, meenub Arnold Rüütlile kõigepealt tähelepanu, mida ema jõudis kõigi koduste toimetuste kõrval pühendada lastele, ja seda pea igal sammul. Ema talitaski põhiliselt kodus, erinevalt isast, kes käis ka kaugemal põllu- ja metsatöödel ning samuti linnas vajalikke oste tegemas.

Heinatööl ja viljakoristusel osales seevastu kogu pere. Kingli lahe heinamaale mindi terveks nädalaks ja ööbiti seal heinaküünis, sest iga päev edasi-tagasi käia oli liiga kauge. Ema küll pidi käima heinamaa ja kodu vahet, sest lehmad tuli lüpsta ja piim meiereisse saata. Töö heinamaal nõudis vastupidavust ja käis varahommikust hilisõhtuni, et hein võimalikult kiiresti kokku saada. Laste ülesanne oli riisuda ja kanda heina rõukudesse.

„Meie peres oli igaühe tegevus päeva jooksul küllalt täpselt määratletud. Ja selle korraldas peamiselt ema. Olgu jutt hommikusest tõusmisest, ühistest söögiaegadest, igaühele jõukohasest töötegemisest või muust. Õhtul tuli minna õigel ajal magama, kuigi oleks tahtnud veel mängida. Kunagi ei kuulnud me ema kurja häält, rääkimata vitsaga hirmutamisest,“ räägib Arnold Rüütel oma helgest lapsepõlvest.

Tööpäev talus algas täiskasvanute jaoks suvel varakult, kella viie paiku. Ema tõusis alati nii vara, suvel varemgi, sest tema lüpsta olid lehmad. Enne tööle asumist söödi väike hommikune oode – klaas piima ja tükk leiba. Kella kaheksa ajal, kui ka lapsed olid juba üleval, sõi pere ühiselt hommikust.

Lastel jäi aega mängida, kui omad kohustused olid täidetud ja ema abistatud. 5-6-aastaste töö oli rohida aeda. Et saaki pidi jätkuma kogu talveks, oli aed üsna suur, aga kapsaste, porgandite, kaalikate, sibulate-küüslaukude ja muude aiaviljade peenrad olid enamasti puhtad. Veidi vanemad lapsed läksid karja. Nende kohus oli ka lehmad hommikul karjamaale ajada ja õhtul koju tagasi tuua.

Kui olid rasked aastad ja viljasaak väga väike, siis oli laste ülesanne korjata põllult ja teeservast kokku kõik mahakukkunud viljapead. Eriti hinnas oli iga viljapea sõja-aastatel. Et isal-emal oli selg töötegemisest alatihti haige, jäi see iga viljapea järele küürutamine ikka laste teha. Laupäeviti, kui nädala heina-, põhu- või sõnnikuveod tehtud, pidid lapsed puhtaks riisuma ja pühkima nii oma koduõue kui ka selle külatänava lõigu, mis hargnes kesktänavast ja läks läbi perele kuuluva maa. Seda ranget reeglit tuli täita nii, et ühtegi kõrt ega lehte maha ei jääks. Sest nagu hinnati perekonna töökust ja kultuursust põldude väljanägemise järgi, vaadati hindava pilguga ka koduõue puhtust.

Naabrilapsed ja kooliõed Elfride Rand ja Linda Väärtnõu meenutavad, et Rüütlite peres olid nii suured kui väikesed väga töökad. Elfride nägi alatihti üle oma kiviaia, kuidas Arno (nii kutsuti Arnoldit kodus ja koolis) hoolega oma põldu äestas. Linda aga mäletab poisiohtu Arnoldit oma põllul kahe hobusega kündmas.

„Seda oli hirm vaadata,“ räägib Linda Väärtnõu. „Mul on meeles tema ilusad pikad töösäärikud – ma polnud selliseid varem näinud. Koolis oli Arno korralik ja tagasihoidlik, ei rikkunud tunnis korda nagu teised. Õppis hästi ja kunagi ei kiusanud tüdrukuid. Ta oli väga musikaalne. Me mängisime koos mandoliinide orkestris.“

Ka Heino Vaga teab kinnitada, et Tooma talus oli alati kord majas, põllud eeskujulikult haritud.

Päevased tööd tehtud, kogunes pere videvikutunniks eeskambrisse. Lapsed pidid mängu lõpetama ja tulema tuppa samuti videvikutundi pidama.

„Võtsime siis sageli õega pillid ja mängisime isa-emale. Koolis olime keelpilliorkestris õppinud mandoolat mängima. Seejärel sõime üheskoos õhtust. See oli tingimata ühine, nagu ka hommikusöök. Ühtlasi oli siis päevatööst kokkuvõtete tegemise aeg. Lastele loeti ka sõnad peale – kui tööd olid korralikult tehtud, siis ikka head sõnad,“ meenutab Arnold Rüütel.

Õde Meeri-Lainet kutsuti kodus Laineks. Meeriks hakati teda hüüdma keskkoolis ja hiljem tööl. Ta oli alati täpne ja noorema venna suhtes ülimalt hoolitsev. Selliseks jäi ta kogu elu jooksul. Koolis paistis õde silma ilusa, lausa kalligraafilise käekirjaga. Kooliõpetaja elukutse, mille ta valis, sobis talle väga hästi ja ta töötas selles ametis elu lõpuni. Saaremaal ja Tartus oli Meeri aastaid, kuni pensionile minekuni, koolidirektor. Hool ja täpsus saatsid teda ka töös.

Noorem õde Leida sündis aastal 1936, kui Meeri käis juba koolis. Väikse õe eest hoolitsemine sai sellegipoolest eelkõige Meeri ülesandeks, sest ema oli koormatud majapidamistöödega. Meeri tuli ka sellega hästi toime.

Leida paistis andekusega silma juba koolieelsel ajal. Kui Meeri ja Arnold pilli mängisid ja laulsid, hakkas ta kaasa laulma ja samuti mandoliini tinistama. Hiljem leidis ta musikaalsus rakenduse Kuressaare gümnaasiumi ansamblis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis inglise keelt õppides ka sealses ansamblis. Leida õppis hästi, ilmutas suurt kunstiannet, oli edukas spordis, tegi meisterlikult käsitööd. Kuid kõik katkes äkki: ta ei suutnud enam instituudis õppida ning pidi minema ravile. Kahjuks ei suudetud ta tervist taastada.

***

Talus oli kõigil ja kõigel oma kindel koht. Tähtsad olid isegi maakivid. Neist ehitati lautade ja hobusetallide seinad, aga ikka jäi neid üle – kive oleks justkui maa seest kasvanud. Põldudevahelised piirid märgiti kiviaedadega. Lisaks tekkisid põldudelt korjatud kividest suured vallid, paarkümmend meetrit pikad ja paar meetrit kõrged kivivared.

„Need pole kahjuks säilinud, sest nõukogude ajal veeti kivid varedest purustisse, et saada killustikku. Nii hävitati inimeste varasem looming,“ sõnab Arnold Rüütel kahetsusega.

Rüütlite Tooma talus oli kaks hobust. Kahehobusetalu oligi toona majapidamise suurust tähistav omaette mõiste. Hobused tuli viia õhtul karjamaale, ilma et päev otsa tööd teinud hobuse selga oleks tohtinud istuda. Hobune oli väga kallis loom, hea hobuse hinda võis võrrelda väiksema maja omaga. Kahe hobuse kõrval kõndis enamasti ka varss, keda lastel oli oheliku otsas raske vedada, sest noor loom oli uudishimulik ja kippus teelt kõrvale. Tihtilugu tuli hobused kadaka külge siduda, et varssa taga ajama minna.

Talus oli kahehobuse-heinaniiduk ja viljaniiduk, raudkultivaatorid, vedruäkked ja kaasaegne ader. Need suudeti muretseda, sest talu oli korralikult majandatud. Kõiki masinaid ja tööriistu hooldas isa, kes oli osav sepa- ja puidutöös. Tema sepistatud olid kõik ukse- ja väravahinged, adrad ja äkkepulgad majapidamises. Vikatilüsi tuli teha sobiva paindega puust, et vikat oleks niitja käes õiges lõikeasendis. Õigupoolest algas sobiva puu leidmine juba metsaheinamaal alles kasvavate kaskede painutamisega. Siiani on Arnold alal hoidnud vikatilüsi, mille tegi isa umbes kümnese poisi kasvu järgi.

Kadakastel karjamaadel kasvab väga mitmekesise võraga kadakaid – on leinavorm, puu- ja põõsasvorm, ronivad vormid ning paari-kolmekümne sentimeetri kõrgused tutikesed, mis kõrgemaks ei kasvagi. Isa õpetas pojale, et igal kadakal on sõltuvalt vormist oma otstarve. Viljaaida otsas oli kamber ja selle pööningule varuti vajalik puit vikativarte, vankrirataste ja -rummude ning kõige muu tarvis. Valmis rehapiisid oli aidalakas kogu aeg paras varu. Kõikvõimalikud käänulised oksad sobisid uste käepidemeteks. Rehavarred pidid aga olema pikad ja peenikesed. Sel moel teenis puisniit oma erinevate liikidega hästi talu vajadusi. Kõik see liigi- ja vormirikkus on näha ka praegu Rüütlite suvekodus Tulitu talus. Sihipäraselt kujundatud kadastik on seal otsekui kummardus vanematele, kes õpetasid lapsi mõistma, et igal olendil ja asjal ümbritsevas keskkonnas on oma koht.

„1930-ndatel aastatel otsustas isa teha osa karjamaid põlluks. Selleks tuli kogu kadastik sealt välja juurida ning suured raudkivid omal jõul minema veeretada. Nii saime juurde paar hektarit põldu. Esimene künd tuli sel põllul teha kahe hobusega, sest maakamar oli väga kõva.

Isa tegi kõike täpselt ja hoolikalt. Näiteks hobuse rautamine – väga vastutusrikas töö, mille juures ei tohtinud eksida, sest siis saanuks looma kabi viga.

Kui väiksena olin ma ema ja õe hoolealune ja hiljem abiline, siis kuue-seitsmesena sai minust karjapoiss ja isa abiline nii põllul kui metsas. Isa õpetas mulle sepatööd alates hobuseraudade valmistamisest ja hobuse rautamisest kuni põllutöömasinate remondini. Seitsmeaastaselt hakkasin tegema juba põllutöid. Käsitsikülvil pidi olema väga hoolikas, sest lohakas töö oli kohe näha, kui oras tärkas.

Isalt saadud õpetusi võin kasutada veel tänapäevalgi. Hindamatu väärtus on aga sel kogemusel, mille sain koos vanematega tööd tehes ja mis kujundas suuresti nii minu ellu- kui töössesuhtumist,“ jutustab Arnold Rüütel.