Читать книгу Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas - Peeter Ernits - Страница 9

Molotovi ja Ribbentropi kohtumisest ning järgnenud sündmustest Euroopas sai Rüütli pere teada talus käinud ajalehtede vahendusel. Ent naabriperes oli ka raadio, mis kostis läbi avatud akende Rüütlite hoovi. Just nii sai Arnold 1. septembril 1939 teada Saksa vägede tungimisest Poolasse. Teda paelusid väga maailmas arenevad ähvardavad sündmused ja suur poliitika. Neil teemadel ajas ta üle tänava naabri Põldre Andriga sageli tõsist mehejuttu, olgugi et üks oli 11-aastane koolipoiss ja teine täismees.

„Kui Vene väed hakkasid baasidesse sisse tulema, siis sealtsamast seina äärest, kus ma olin kõrgushüpet ja kivide loopimist harjutanud, jälgisin mitmel ööl sõjaväeautode liikumist. Autokolonnid tulid mööda sirget teed Audla mäest alla otse meie maja poole. Kivihunniku juures, ligikaudu 150 meetrit meie majast, tegi aga tee järsu käänaku paremale. See pilt, kuidas need pikad autokolonnid mäest alla tulevad ja veidi enne meie maja paremale pööravad, on mulle sügavalt mällu sööbinud.“

Oli sügistalv, külm ja rusuv aeg. Paljude inimeste plaanid ja tulevikulootused purunesid. Valmistuti sõjaks, Saaremaale hakati rajama kaitseehitisi. Ka Kuke jõe põhjapoolne kallas mõnesaja meetri kaugusel Rüütlite kodust kindlustati Saksa tankide vastu: et need ei saaks jõge ületada, kaevati kallas järsumaks. Tänini on seal järsk jõekallas.

„Seal oli kaevamas suur hulk sõdureid. Külarahval ei lubatud nendega isegi rääkida. See paiskas mu lapsemõistuses asjad segi, tekkis suur arusaamatus nende hoopis teistsuguste inimsuhete pärast, kui meil olid seni külas valitsenud. Ma ei mõistnud, miks ei tohi enam vabalt suhelda, aga kuuletusime ja käisime ainult eemalt seda kaevamist vaatamas.“

Mõni kuu hiljem tulid sakslased ja küla käis lahingutes käest kätte. Lapsed ja naised varjusid külast poole kilomeetri kaugusel metsatalusse, mehed jäid kodus valvesse, et lõhkevate pommide tekitatud kahjutuli kustutada. Nii palju vaenu ja hirmu polnud enne kogetud. Lapsemällu sööbis järgmine sõjapilt: Pahavalla külatänavat piirava kiviaia varjus liiguvad küürakil edasi Saksa sõdurid ja piidlevad umbusklikult üle kiviaia külainimesi.

Sakslaste sissetuleku järel organiseeriti vallas kiiresti omakaitseüksus. Sellega liitus ka isa Feodor Rüütel. Metsadesse oli jäänud palju relvastatud Vene sõjaväelasi, kes polnud jõudnud taganeda ja käisid nüüd külast toitu nõudmas. Kui seda tehti ähvarduste saatel ja võeti toitu vägivaldselt, siis kulus omakaitse abi ära. Omakaitsemehed valvasid ka vallamaja ja püüdsid metsas redutavaid sõjaväelasi kätte saada.

Samal ajal käisid Sõrves lahingud. Sõjakõmin kostis 70 kilomeetri kaugusele Pahavallani. Võib-olla ärgitas see metsa peitunud sõdureid julgemalt tegutsema. Kord sügisõhtul tulistati isa, kes sõitis jalgrattaga vallamajja valvesse. Õnneks jäi ta terveks. Mõni öö hiljem saabus tallu rühm punaväelasi ja tagus püssipäradega aknale – kohe oli selge, et see pole heatahtlik külaskäik.

„Kuna isa oli omakaitses, oli tal relv. Tegelikult oli meil kodus isegi kaks relva, nii et ka mina sain ühe. Isa tegi rehealuse väravad lahti ja kes siis esimesena tulistas, ei oska ma öelda. Arvan, et nemad. Nad võisid ka teada, et isa on omakaitses. Punaväelasi oli rohkem ja meie maja piirati sisse. Mina kaitsesin maja ühelt ja isa teiselt poolt. Vastastikku tulistamine käis hommikuni. Jumal tänatud, et ühtegi ohvrit ei olnud.“

Pärast sõda loeti kõik omakaitses olnud mehed vaenlaseks ja saadeti aastateks vangilaagrisse. Feodor Rüütli kohta külarahvas vaikis, kuid perel oli muudki põhjust hirmunult hinge kinni hoida. Nii ema kui isa vanemate talu suurus küündis 30 hektarini, kokku tegi see 60 hektarit. Ka see oli teada, et kindral Reek, kelle nõukogude võim 1942. aastal Solikamski vangilaagris maha lasi, oli vanaema venna poeg. Seega võis arreteerimiseks leida mitu põhjust.

Üht talust tallu käinud loomade kokkuostjat, kes oli ilmselt öelnud kusagil peres midagi nõukogudevastast, püüti kinni võtta. Jälitamisel sai ta haavata, aga jõudis siiski metsa varjule. Haavatuna puges ta pakku Rüütli talu soometsa. Kui ta sealt oleks avastatud, võinuks sedagi kasutada represseerimise ettekäändeks. Nii elatigi pideva hirmu all, esmavajalikud asjad kompsu pakitud. Iga teade kellegi äraviimisest süvendas pinget veelgi.

Muutunud võimule ja oludele vaatamata soovis isa, et poeg võtaks talu üle. Oli ju teda ka selleks kogu senise elu vältel ette valmistatud: õpetatud peremehena mõtlema ja tegutsema, rääkimata talus vajalike töövõtete omandamisest. Pärast algkooli oli põllumajanduskool seega üsna loogiline jätk.

„See oli isa tahe, olgugi et mul oli hulk muid huvisid. Näiteks tõsine huvi kunsti vastu. Poisikesena nikerdasin puust ja kivist kujusid, mulle meeldis joonistada. Tõmbas ka merele, kuid see oli nõukogude ajal lootusetu, ja isa ei toetanud seda mõtet samuti. Niisiis läksin Kõljala põllumajanduskooli.“

Koolis oli direktoriks härra Häidesk, pärit Võrumaalt ja sealt ka oma murdelise keelepruugi kaasa toonud. Tema kodumajandusharidusega abikaasa oli samuti õpetaja. Koolis kehtis hea sõjaeelne kord, nõuti samasuguste käitumisreeglite järgimist, mida oli õpetatud korralikus talupereski. Õppetöö algas hommikul kell 8 ja kestis õhtupoolikul nelja-viieni. Samaaegselt käis paari tunni pikkune varahommikune praktika – nädal lehmalaudas, teine sigalas, kolmas hobusetallis. Seejärel algasid kohe koolitunnid, kusjuures seljas pidi olema juba puhas särk ja ka püksid korralikult viigitud. Õpilaste teha oligi kogu töö laudas; loomad pidid olema puhtad ja kammitud, laudapõrand pühitud. Karjabrigadir jälgis ja juhendas.

„Jäin ilmselt direktorile silma, sest tegin kõike korralikult. Teisel aastal määrati mind ilma palgata õppemajandi vanemaks. Pidin vaatama laudas üle noorema kursuse praktikumid ja suvel põllutööd – kas künd on ikka korralikult tehtud või vaja uuesti teha.“

Maarahvas uskus veel, et adra taga käiv jalg on ikka õigel teel ja sestap hoidis ka alal lootust oma talu edasi pidada. Kõrgemal tasemel talumajandust oli võimalik õppida Jänedal.