Читать книгу Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas - Peeter Ernits - Страница 13

Varsti pärast küüditamist võeti Arnold Rüütel koos terve kursusega komsomoli. Seegi iseloomustas valitsenud õhustikku. Maakonnast saabunud uus komsorg jagas õpilastele paberilehed kätte ja dikteeris avalduse teksti.

1949. aasta mai algul saadeti kogu kursus rongiga Jõhvi. Ees seisis lõpetamiseelne kolme nädala pikkune tootmispraktika. Jõhvis võttis poisid vastu maakonna täitevkomitee esindaja. „Komsomolimärgid pange taskusse,“ instrueeris ta saabunuid. „Sellega pääsete mahalaskmisest bandiitide poolt.“

Jäneda poisid pidid osalema Illuka, Iisaku ja Mäetaguse valla kolhooside asutamiskoosolekutel. Küüditamise hirm oli alles värske ja rahvas tõstis kõikjal kätt kolhoosi loomise poolt. Seejärel vaatasid Jäneda koolitusega noormehed, kuidas kolhoosi varad taludest kokku pannakse ning koostasid kolhoosile tootmis- ja finantsplaani.

„Meie ülesandeks oli korjata andmed kokku: kui palju on põldu, kui palju atru, lehmi, hobuseid, sigu ja lambaid. Seejärel pidime rehkendama, kui palju suudetakse ühes või teises kohas tööd teha ja kui palju see maksma läheb,“ jutustab Arnold Rüütel. „Äsja loodud kolhooside esimehed seda kõike teha ei mõistnud. Need olid partei poolt määratud vähese haridusega mehed, kes vaid hädapärast lugeda-kirjutada oskasid, mitte rohkem.“

Arnold Rüütel koos kursusevennaga saadeti Iisaku valda ja pandi seal metsatalusse elama. Oli kartulipanemise aeg. Päeval läksid poisid jalgsi mitme kilomeetri kaugusele kolhoosi tootmisplaani tegema, õhtupoole aga aitasid talu pererahval kartuleid sorteerida. Õhtuti kogunesid ümberkaudsete talude mehed, ühtekokku oma 15-20 meest, ühise laua taha.

„Võeti viina ja öeldi siis ka otse välja, mida mõeldi. Kuigi kõik teadsid, et oleme seal kolhoosi pärast, suhtuti meisse hästi. Mehed said aru, et olime Jänedal taluperemeheks õppimas ning kolhooside tegemine polnud meie süü. Mõtelda vaid – noored, kelle vanemad olid äsja küüditatud, pandi vägivaldselt kolhoose arendama!“

Koolivend Endel Sööt saadeti koos Arvo Maarendiga Kuremäe kloostri lähistele Illuka valda ja pandi elama tühjaks küüditatud tallu. Vallas oli 14 kolhoosi, igaühe peale neist kulus „konsultantidel“ kolmneli päeva.

„Selle aja sees lasid metsavennad maha valla partorgi ja miilitsa. Sealkandis oli metsavendi palju. Koolipoisse ei puudutanud keegi,“ meenutab Arvo Maarend.

„Meie noorus oli meile õnneks,“ jätkab Endel Sööt. „Hiljem öeldi küll, et olime Illuka rahvamajas koos metsavendadega laua taga istunud ja tantsu löönud.“

Koolivend Arne Kuusmanni sõnul algasid ettevalmistused kolhooside loomiseks kohe pärast sõja lõppu. Juba 1946. aastal tekkis vajadus suurendada kiiresti spetsialiste arvu põllumajanduses. Seetõttu alustaski Jänedal esialgu ettenähtud ühe kursusekomplekti asemel õpinguid kaks.

Kooli lõpetajatel oli tava teha lõpumärk. Veel õppurkonna vanemana tegutsenud Arnold Rüütel arutas poistega, milline peaks see olema. Ühine arvamus oli, et kõige õigem on teha selline, nagu oli Eesti ajal – põllumeeste rohelise värvi ja sümbolitega. Rüütel viis kavandi direktorile näha.

„Ta ei leidnud sealt ühtegi nõukogulikku sümbolit ja teatas: „Seda ei saa kinnitada!“ Kuid läksin haridusministeeriumisse, kus kavand pikema jututa kooskõlastati. Siis aga võeti luba tagasi – direktor oli vahepeal ilmselt ministeeriumisse helistanud. Mulle öeldi, et ilma nõukoguliku sümboolikata ei saa märki teha, nõuti punast värvi ja viisnurka.“

Poisid pidasid nõu, mida teha. Nende kavand nägi ette keti otsas rippuvat märki. Otsustati siis panna viisnurk ketti hoidma. „Niimoodi on väga hea,“ leiti ministeeriumis ja kinnitati kavand lõpuks ära.

„Kui lõpetasime, võtsime viisnurga keti otsast ära ja matsime Jäneda lossi trepi kõrvale saali akna alla roosipeenrasse,“ jutustab Rüütel. „Sealt võiks need viisnurgad ehk veel kättegi saada.“

1949. aastal lõpetas Arnold Rüütel Jäneda Põllutöökeskkooli 27. lennu nooremagronoomina. Lõpuaktus toimus 27. juulil. Riikliku eksamikomisjoni esimees Ants Ilus surus kätt ja andis üle diplomid 58 lõpetajale, neist 15-le kiitusega. Sel aastal kiitusega lõpetajate protsent kujunes Jäneda kooli ajaloos erakordseks. Üks neist pidanuks olema ka alati viieline Arnold Rüütel.

Tema jaoks oli aga lõpetamine üldse rippunud juuksekarva otsas, sest kolmanda kursuse algul visati ta koolist hoopis välja. Põhjus oli lihtne: neli poissi võtsid veidi napsu – seda küll väljaspool kooli – ja seepeale kutsuti kokku õppenõukogu. Selle liikmena pidi arutamisel osalema ka õppurkonna vanem. Ta kaitses koolivendi kõigiti: „Need on tublid poisid, teevad sporti. Juhtus küll väike pahandus, aga selle eest ei peaks koolist välja viskama.“

Pärast sellist juttu visati ka õppurkonna vanem koos napsitanud poistega koolist välja. Tegeliku põhjuse selleks andis Rüütli sõnul nõukogude sümboliteta tehtud lõpumärgi kavand. Igatahes õppis Arnold Rüütel järgmised kolm kuud Vana-Võidu põllundustehnikumis. Kuid lõpetamise eel kutsus õpetaja Veera Saar ta tagasi Jänedale ja nõudis juhtkonnalt, et Rüütel peab saama kooli lõpetada. Riigieksameid tuli teha kokku neli, millest igaühe alla mahtus omakorda neli õppeainet. Eksamikomisjonis istus 15 inimest.

„Kolmteist komisjoni liiget, nende seas ka ministeeriumi esindaja, hindas minu vastuseid kõigis ainetes kõrgeima hinde vääriliseks, ainult direktor ja õppealajuhataja panid nelja,“ mäletab Arnold Rüütel. „Tegelikult direktor lausa nõudis, et mulle viit ei pandaks. Riigieksamite maksimaalsed hinded andsid tol ajal võimaluse pääseda ilma eksamiteta ülikooli. Mina olevat aga direktori sõnul poliitiliselt ebaküps ja mittenõukogulikult mõtlev inimene, kellel pole õigust tööliste ja talupoegade riigis omandada kõrgharidust.“

Seepeale keeldunud taimekasvatuse õpetajast klassijuhataja Rudolf Noor eksamikomisjoni otsusele alla kirjutamast ja lahkunud protesti märgiks ruumist. Keegi saadeti talle järele ja seejärel vaieldi veel tund-paar.

„Lõpuks lepiti kompromissina kokku, et lõputunnistusele pannakse mulle kaks nelja ja kaks viit. See aga tähendas, et ma ilma eksamiteta ülikooli ei pääsenud.“

Arnold Rüütel ei lasknud end sellest heidutada. Ta võttis hinnetelehe, sõitis Tartusse ning sooritas edukalt eksamid, mis tegid temast Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna mittestatsionaarse tudengi.

Töölesuunamine õnnestus saada kodukanti Saaremaale, veel tegutsevasse Eesti-aegsesse agrojaoskonda Kuressaares, kus Rüütli esimeseks ametiks sai nooremagronoom. Kõrvuti tööga õppis ta agronoomiat edasi Tartu ülikooli kaugõppes, tegi eksameid ja lõpetas esimese kursuse. Seejärel sai ta ettepaneku asuda Pöide masina-traktorijaama direktoriks.

„Keeldusin sellest. Ettepanek tehti ka parteisse astuda, kuid ütlesin selle peale samuti ei. Partei rajoonikomitee esimene sekretär Otto Merimaa kutsus mu büroole, kuid keeldusin ka seal parteisse astumast ja traktorijaama direktori kohta vastu võtmast. Siis teatas ta, et sellisel juhul lähete sõjaväkke. Mõne päeva pärast saingi sõjaväekutse. Niimoodi lõppes ajutiselt mu põllumehetee.“