Читать книгу Lapsepõlvelõhn - Peeter Sauter - Страница 10

MÄRT ON VAHEL NALJA TEINUD, et ega ma millestki muust ei kirjuta kui süütundest. Et mul on lõputu süükompleks. See võib õige olla. Ja kui ma ennast lõpuks süüst vabaks saan kirjutatud, ei kirjuta ma enam ridagi. Sisemine vajadus puudub. Olen ma siis õnnelik? Süüst vaba ja kirjutamisest vaba.

Süükompleksi inkrimineerimine tekitab muidugi sisemise mässu ja siis saangi õigustades öelda, et ei ole ainult süütunne, mäss on ka, nagu igal normaalsel inimesel. Aga ma tean, et Märdil on tegelikult õigus. Ma hoian oma süüdest küünte ja hammastega kinni, et saaks muudkui aga edasi kirjutada ja kirjutamisest kaifi.

Otsese süü kõrval on oluline küll ka häbi. Vahel, kasvõi tänaval jalutades, tuleb meelde mõni vana häbi, kasvõi lapsepõlvest, ja kuigi ma punastada enam ei oska, jään korraks seisma, häbenen ja olen punastamise piiril. Vist on seegi hea. Viivi Luik on ju rääkinud, kuidas saksa kirjastaja talle südamele pani, et kirjutada tuleb ainult sellest, mida häbened.

Ja kuigi lapsepõlve pahateod paistavad nüüd pisikesed, tuleb meelde küll, kuidas siis sant tunne oli.

ERITI PALJU MA ELUS VARASTANUD EI OLE. Küllap olen üsna Harju keskmise vargakarjääriga (no ei ole võimalust olnud, ei ole suurte supipadade manu sattunud, või riigipanka). Aga esimene vargus on väga hästi meeles. Ja see, kuidas varastades toimus mingi imeline teadvuse hämardumine. Küllap ma teadsin, et võtsin Kaido mänguauto Kambjast salaja kaasa. Aga ma suutsin justkui iseennastki ära petta, asi ei jõudnud nagu päriselt mu teadvusse. Sest muidu ma oleksin auto ära peitnud. Jah, päris algul ta peidus oligi. Aga