Читать книгу Lapsepõlvelõhn - Peeter Sauter - Страница 6

Viktor

ISAST ON KERGE RÄÄKIDA. Ta on surnud. Ja ega ta midagi ei tee, ükstapuha, mis ma räägin. Mitte et ta ei võiks seda näha või tajuda. Aga kuidagi on tunne, et ega ta pärast surma küll ei kurvasta, ükstapuha, mis räägin. Ehk poleks enne surmagi kurvastanud. Sest ega ta eriti ennast rööpast välja viia ei lasknud. Isa tahtis väravale kinnitada sildi „Siin elab mees mureta“. Rääkis sellest mitu korda. See oli niisama jutuks ja ega keegi ei arvanudki, et ta sellist silti valmistama hakkab. Samas, kuigi isa rääkis sellest muigamisi ja muretult, oli ta jutus vist mingi suurem mõte või eluhoiak. Et muretsemisest pole palju tolku. Mis ka ei oleks. Jumala suhtes oli tal umbes sama hoiak. Isa ei olnud jumala vastu, aga leidis, et kõik jumalad on sama head. Ta ei öelnud välja ja ehk isegi ei mõelnud välja, aga tundis, et seda, mida jumal inimesele anda saab, ei määra jumala nägu või nimi. Jumalat isa ei eitanud (emale poleks see ka vastuvõetav olnud, nad olid koguduse liikmed), aga tegeleda temaga ka suuremat ei viitsinud. Vaevalt et asi oli selles, et isa ei tahtnud öelda asju, mis ema oleks vihastanud. Näiteks et mis jumal, mis jumalajuttu te siin ajate. Võimalik küll, et jumal asendas mõneti ka Eesti vabariiki, millele nõukaajal mingit lootust polnud. Vanemate sotile kiriku ja jumalaga ongi raske pihta saada. Ühest küljest oli see pärit nende kodutaludest. Nad olid käinud leeris ja aeg-ajalt pühapäeviti kirikus. Teisalt võis see olla justkui vaikne ja lubatud vastuseis ateistlikule Vene riigile (aga nii ei öeldud seda ka isekeskis välja). Noh, nagu paljudele oli seda jõulude tähistamine. Kellel siis jõuluajal kirikus käijaist Jeesusega asja oli, asja oli ikka eelmise vabariigi mentaliteediga, kus jõul oli tähtis.

Teisipidi, isast on natuke raske rääkida, sest ükstapuha, mida öelda, ei ütle see ära kogu asja. Jutt jääb villaseks ja pilt minu kujutluseks. Nii on ju kõigi piltidega, mida ma esile manada püüan. Aga ma ei oska öelda, kas parem oleks lihtsalt vait olla või ikkagi püüda luua mingisugune pilt, mis siis, et kiivas pilt. Vist on pildiloomine siiski parem. Kes isa ei teadnud, sellele ei lähe asi eriti korda. Kes teadis, võib mõttes täiendada ja vastu vaielda ja siis tekib taas tema peas ka mingisugune pilt. Tema pilt.

ISA OSTIS PERE PLATSILE HAUAKIVI ammu enne surma. Hauaplats oli meil Rahumäel olemas ja sinna oli juba maetud emaema Linda ehk Sõup (vanemad teda küll nii ei kutsunud), aga korralikku kivi veel ei olnud. Kivide raiumise töökoda oli sealsamas surnuaia lähedal raudtee ääres. Ma ei tea, kas isa ilusa kivi eest ka altkäemaksu maksis, aga küllap ikka. Hauakivide bisnis oli nõukaajal kõva äri, kiviraidurid teenisid korralikult ja sõitsid heade autodega. Isa kiitis, et oli saanud ilusa musta graniitkivi. Sel oli küll justkui mingi jutt või joon sees, aga isa arvas, et ehk saab selle maha lihvida. Lihviti, kuid jutt jäi – nagu oleks tolmutriip üle kivi jooksnud. Isa otsis tükk aega, milline kirjatüüp oleks soliidne ja sobilik, ja jäi vana gooti kirja juurde. Vanas gooti šriftis on suur S imelik, seda ei osata tänapäeval ära tunda, näeb välja rohkem nagu suur G. Isa murdis tükk aega pead, mis teha. Väikest s-i oli kahesugust ja üks neist oli päris tavalise s-i moodi, aga ei saa ju perekonnanime algusesse kirjutada suurelt väikest s-i. Või võtta ikka mingi uuem kirjatüüp? Aga isatalust, Kursissaarest Kambjas, oli toodud vana piibel ja veel mõned tsaariaegsed raamatud, mis olid vanas gooti kirjas, ja isal oli ikkagi just seda kirja hauakivile vaja. Siis mulle tundus, et ta ajas soliidsust taga, aga ehk ta hoopis tahtis seda kirja, mis oli lapsepõlves olnud kõige olulisem ja tähtsam ja milles ta ehk raamatuid lugema iial ei õppinudki. See oli kirikuõpetajate ja tarkade meeste jaoks, see gooti šrift. Selles oli ajalugu, mida pidi olema ka Sauterite suguvõsas, mille päritolu me ei teadnud ega iial ei uurinud. Teadsime vaid, et oleme ainsad sellenimelised, ja see oli kuidagi oluline. Täpsemat teadmist keegi ei igatsenud ja ma ei igatse ka praegu. Mis loeks, kui ma oma juuri teaks ja hakkaks oluliseks pidama. Olgu need siis uhked või närused, see teadmine petaks ja tekitaks nagunii segavaid kujutlusi. Parem on mitte teada. Saksamaal olen ma Sauteri nime kohanud üksjagu, ja mis siis.

Kui hauakivile kirjad peale said, ei viidud kivi töökojast otse kalmistule, aga toodi millegipärast meie tagaaeda, kuhu see jäi seisma tükiks ajaks. Nagu kombeks, olid sisse raiutud ema ja isa eesnimed ja sünnikuupäevad. Minu ja venna nimesid mitte. See olnuks liiast. Kes teab, kuidas elu läheb ja kas me üldse sinna platsile mahuksime.

Tagaaias oli suur must kivi ilusti puulippidel eksponeeritud ja isa viis sugulasi-tuttavaid seda vaatama – et kas on ilus kivi ja kas kiri on mõistlikult valitud ja arusaadav. Kõik muidugi kiitsid, ehkki arusaamatu suur S tekitas hämmeldust. Kivi juures oli peidus hari, lapp ja purk pesuvahendiga – isa pesi igal eksponeerimisel kivi üle, et ilusti läigiks ja et triip kivilt maha tuleks. Triip aga ei tulnudki maha, vaid paistis niiske kivi peal veel rohkem silma. Lõpuks isa vist leppis selle diagonaalse triibuga, mis jooksis üle nimede. Et kui nii on, siis on. Vist oli ta triibu tõttu kivi saanud natuke soodsamalt ja kivi oli suur investeering nagunii.

Lõpuks, kui kivi sai surnuaiale paika, käidi seda juba kohapeal vaatamas. Korrastati vanaema hauda ja valmistati endale kodust kohta ette. Ma ei saanud asjale pihta, mis tolku on, mis sust pärast surma saab. Samas tundub, et mul on seetõttu midagi puudu. Vanemate elu ots, kui nad teadsid hästi, kuhu edasi lähevad nii hingeliselt kui ihuliselt, andis neile ilmselt suremisrahu. Isa suri küll täiesti stoiliselt. Siis ma olin lähedal. Ema oli paanikas, kui ma mõned kuud enne surma teda haiglas nägin, aga loodetavasti suutis ta end paanikast välja mõelda.

Isa ei saanudki teada oma surmahaigusest. Et see polnud kopsupõletik, aga hoopis vähk, mida ei taibatud diagnoosida. Ema oli aga vähki juba korra põdenud ja pikalt onkoloogiahaigla apteegis töötanud. Tema teadis vähkidest ja vähiga minekust ja kaasnevatest valudest üksjagu, see võiski ta paanikasse ajada.

„POISS, TULE KORRAKS SIIA.“

Isa oli just köögilaua taga habet ajanud nagu igal pühapäeva hommikul. See oli omaette rituaal. Ta istus laua keskkohas ja tõstis suurema osa lauast asjadest tühjaks, nagu oleks vaja rohkelt ruumi. Tal olid habemeajamisriistad. Alumiiniumtaldrik, topsik, vahupintsel, karp žiletiterade ja monteeritava karvaeemaldajaga, millel minu meelest tol ajal polnud õiget nimegi. Sõjaväes sain ma teada, et see on stanok või britva, aga õiget eesti sõna ei tea siiani. Isa ajas pliidil vee kopsikus tuliseks. Ilmselt oli selleks ajaks juba süüa tehtud ja pliit kuum. Tõstis puualusel peegli aknalaualt köögilaua keskele. Istus kaksiratsi taburetile, maikasärk seljas ja püksitraksid rebadel, põlvedel puhas käterätik. Kuum vesi oli oluline, sest ega tolleaegne habemeajamiskreem muidu vahule ei läinud. Seda rasva moodi ollust tuli tükk aega topsis ringi keerutada. Isa vahutas lõua korralikult sisse ja takseeris ennast peeglis tõsiselt. Võttis karvaeemaldaja, ajas küünarnukid laiali ja tegi korraliku töö. Mulle meenutas see stseeni Ameerika vesternitest, kus püstolipõmmutamiste vahele anti teinekord olmelisi stseene. Seal aeti küll habet habemenoaga, aga samamoodi põhjalikult. Kui mage on selle kõrval, kuidas ma nüüd ilma vahuta ja õblukese Biciga vannitoas habeme möödaminnes maha tõmban. Ilma igasuguse publikuta.

Ma ei tea, kuidas isa tööpäeva hommikuti habet ajas, kui ma magasin ja üldse publikut polnud. Karta on, et siis pidi see samuti käima käigu pealt ja kähku.

SEISIN ISA KÕRVAL JA OOTASIN, mis mul teha tuleb. Kas assisteerin teda kuidagi habemeajamise juures? Isal oli käes rull valget niiti ja ta võttis prillid eest. Uuris ennast peeglist, lasi mul oodata. Katsus näpuotsaga lotakat sünnimärki silmalau peal, sikutas selle kahe sõrmega pikaks ja ulatas mulle niidirulli: „Säh, seo niit siia külge. Aga kõvasti. Tee umbsõlm.“

Ma ei saanud pihta, mis toimub, sikutasin rullilt niiti: „Kui pika jupi ma...“

Isa kaksas rullilt niidijupi: „Näh.“

Tegin ettevaatlikult ja püüdlikult sõlme peale, ja siis teise. Isa sikutas prooviks niiti ja tõmbas sünnimärgi pikaks. See venis üllatavalt pooleteisesentimeetriseks.

Ema oli pliidi kõrvalt asja vaatama jäänud: „Sul pole skalpelli.“

Isa kruvis oma habemeajamisriista lahti ja võttis sealt žileti välja.

„See tuleb sul steriliseerida. Piiritusega või leegis.“

„No anna tikud.“

Ema ulatas tikud, isa vaatas neid hetke oma pihus ja viskas siis lauale. Ulatas mulle žileti: „Näh, võta ja...“

Ma ei kiirustanud võtma.

„Ma ei näe ju ilma prillita.“ Isa sirutas mulle niidiotsa: „Ah, olgu, võta siit ja sikuta see korralikult eemale. Ära karda. Tõmba tugevasti.“

Võtsin ja tõmbasin, aga ei julenud eriti tugevasti sikutada.

„Tugevamini!“

Ema vaatas skeptiliselt: „Sa peaksid kosmeetiku juurde minema. Ära endale silma lõika.“

Isa tegi siuh ja mul rippus niidi otsas verine pruun tombuke. Vaatasin isa nägu. Silmalau pealt jooksis kiire verenire üle silma ja põske pidi alla. Isa tahtis rätikuga pühkida.

„Kussa,“ keelas ema. „Sa teed puhta rätiku veriseks.“

„See on Kambja linane rätik,“ poetas isa. Rätik oli tema kodutalust.

„Mis siis. Oota, ma otsin sahvrist ligniini.“

„Tee siis kähku, veri jookseb riiete peale,“ hoidis isa kätt vastu silma. Veri immitses sõrmede vahele.

„Kuidas sealt nii palju verd tuleb. Peahaav,“ kiirustas ema sahvrisse.

„Poiss, too tualetist tükk ajalehte.“

Lippasin ja tõin vetsust pühkimiseks valmis lõigatud ajalehetüki. Isa surus selle vastu silma ja see imbus kohe verd täis. Veri oli nirisenud juba valgele maikale. Isa vaatas teise silma nurgast seda murelikult ja püüdis ennast seljakile hoida: „Kui pükstele kukub, siis on mokas. Too lehte juurde!“ Jooksin tooma.

„Ei tilguta pükstele,“ pahandas ema sahvrist, „kuidas ma vereplekid välja saan. Heida kasvõi köögipõrandale pikali.“

„Siia? Kus see ligniin on.“

„See on ju kõige all karbis. Ma ei saa nii kähku. Et sa ka nii läbi mõtlemata... Peahaavast...“

„Poiss, anna joodi, see on riiuli peal.“

„Ega lahtisele haavale joodi ei tohi panna.“

„Poiss, anna joodi.“

Otsisin kibekiiresti kapist arstikarpi. Neid oli kaks tükki. Plastmassist valge karp punase ristiga ja pappkarp. Apteekrist emal oli ports medikamente varuks. Väikest klaasist joodipudelit polnud kuskil. Ema sai ligniini kätte ja surus isale terve pataka silma peale. Käsutas siis isa elutuppa tugitooli ja laotas talle seal vana auklikuks pestud kardina üle, et veri midagi ära ei määriks.

Ma seisin joodipudeliga kõrval. Vatt ka käes.

„Irutška, pane sina joodi. See võtab vere kinni.“

„Ei pane mina. See jood läheb sulle silma, jääd pimedaks.“

„Ah, too siia. Poiss, tee vatt joodiga kokku. Ära maha tilguta.“

Vaatasin ema poole. Ema ohkas. Ma teadsin omast käest, et kui joodi katkise koha peale panna, võib olla jube valus. Ema kehitas õlgu. Tegin vatitupsu ettevaatlikult natuke joodiseks, aga jood tilkus ikkagi selle vana kardina peale isa süles. Ema ohkas veel kord. Isa sättis, et joodiplekiga koht ei oleks pükste peal. Tal olid ülikonna viigipüksid jalas, nad pidid kirikusse minema, ja siis külla.

Isa haaras vatitupsu vasakusse kätte. Jõllitas seda hetke. Võttis siis ligniinipahmaka paremalt silmalt ja surus joodise vati vastu silmalaugu. Ja ei teinud väljagi. Jood imbus koos verega ümber silmalau allapoole.

„Nüüd ei lähe me kuhugi. See jood teeb sul pool nägu pruuniks,“ ohkas ema veel kord.

„No mis ma pidin siis tegema.“

Mulle avaldas muljet ise resoluutne tegevus ja hoolimatus, millega ta oli end lõikunud ja jooditanud. Samas hakkas vastu „poiss“, millega mind kõnetati. Nagu alluvat või teenijat. Aga sinna polnud teha midagi.

Muidu oli isa meenutanud mulle tuhvlialust. Kui oli vaja otsuseid teha, lasi ta pigem emal otsustada. Ja ema otsustas enamasti, kui palju isa pidulauas võis juua, ja isa eriti ei vaielnud. Aga ehk see päriselt polnud nii. Isa lasi emal otsustada, kuna siis sai selle asjaga rahu. Või siis tegi vaikselt ise, nagu õigemaks pidas. Aga parem, kui see emale silma ei puutunud.