Читать книгу Lapsepõlvelõhn - Peeter Sauter - Страница 7

ISA MATUS ON VIST HÄSTI MEELES sellepärast, et kuskil seal oli selgelt tunne, et ma olen vale inimene vales kohas, käitun kohatult. Ja veel hullem, teisiti olla ja käituda ei tahagi. Kui ma Camus’ „Võõrast“ lugesin, siis oli see ehk äratundmine või kohalejõudmine. Kosutav, et ma polnud niisugusena üksi. Mõnus mees Camus oli samamoodi tundnud.

Aga ega ma sellistesse olukordadesse ei kipu, ja hiljem olen matuseid vältinud, kui saab. Nii et see võõra roll kaifi ei anna, aga teatud olukordades ei ole paremat rolli võtta. Sõjaväes, koolis, lasteaias, igal pool, kus on koos palju inimesi, keerab asi kuidagi ebatõeliseks, kunstlikuks jamaks. Ja siis pole rolli. Kaasa teha ei taha, vastu hakata on tobe. Tõsine vastuhakk oleks olukorra tõsiseltvõetavuse tunnistamine.

NELI ISA fRAASI:

„Jood allikast vett peale ja mees jälle kõva...“

„Sild tehakse üle vee ära...“

„Miss... siss...“

„Tee siis ja ole...“

Ega ta ei seletanud, mida need tähendasid. Sisu oli aimatav. Ma ei tea, kust ta oli need elus kokku korjanud. „Jood allikast vett peale“ tähendas minule umbkaudu, et elad nagu sõdur või vana templirüütel, tuled toime ja oled vähenõudlik ja liigud oma missioonil visalt edasi. Ma ei usu, et ta ise nii mõtles. Ta ei teadnudki templirüütleid. Aga vaim oli sarnane.

fraas „Sild tehakse...“ viitas ilmselt, et kõik on tehtav. Tuleb ainult pihta hakata ja tegutseda.

„Miss... siss...“ on umbes nagu „toho tillae“, et keegi on käru keeranud, aga parem on selle üle pikalt mitte seletada, vaid edasi liikuda.

„Tee siis ja ole...“ oli ainus isa haledavõitu fraas. Retooriline. Kurtmine, et teda ei tunnustata, kuigi ta on teinud, mis on osanud. Aga fraas lõppes ka alati poole pealt, et kurtmine liiga sõnaohtraks ei muutuks.

Ah soo, viies fraas oli veel. Ikka see „siin elab mees mureta“.

Ega ma isaga eriti läbi ei saanud. Ei halvasti, ei hästi. Meil polnud suurt sotti, kui ta elas. Ta vaatas mind distantsilt. Mina samamoodi vastu.

„VAATA, NÜÜD ON NII, ET ISA SURI SUL ÄRA.“

„Jah.“

„Jaa... kas sa saad ise nüüd linna tulla? Ma ei tea, kuhu sa Anu ja lapse paned.“

„Ma ei tea.“

„No las nad tulevad ka kaasa. Mis seal ikka.“

„Eks nad võivad Mustamäele minna.“

„Jah. Aga üks asi oleks vajalik. On sul aega?“

„Jah.“

„No vot. Oleks vaja kuuseoksi.“

„Okei.“

„Jah. Sa saad ju sealt metsa vahelt võtta.“

„Nojah, saan.“

„Me paneme sissesõidutee peale.“

„Aa.“

„Sa saad ju seda teha?“

„Ikka saan.“

„Kuidas teil on muidu seal Kloogal?“

„Meil? Nagu ikka. Miks sa küsid?“

„Ei, niisama. Auto sõidab?“

„Jah.“

„Olgu siis.“

„Olgu.“

„Ega mingit kiiret otse ei ole.“

„Jah.“

Anu vaatas minu poole. Tal oli juba pilt selge. Me ei pidand midagi rääkima. Ta hakkas lapse asju kokku otsima. Me läksime siit nüüd mõneks ajaks ära. Vanemate suvilast. Isa autoga. Mille me varsti vastu posti sõitsime. Seda vastu posti sõidetud žigulli ja surnud isa nägingi ma hiljem unes. Mis oli ehk üks lähedasemaid kohtumisi isaga.

PAREMA MEELEGA ma ei oleks seal linnas surnud isa juures olnud. Sest ma ei osanud midagi teha. Kui keegi midagi ütles, et tee, siis tegin. Vennas ajas kõik asjad. Mul oli irratsionaalne tunne.

Aga siis oli all elutoas juba kirst. Ma olin üleval oma toas peidus. Ikkagi koos Anu ja paarikuuse Kustiga. Ja ühel hetkel oli vennal vaja pausi asjaajamistest ja ta tuli ka sinna.

Üsna nagu siis, kui me olime viisteist aastat varem isa õe Manda matustel Tartus. Raadi surnuaial. Matuste kammajaa oli käinud juba paar päeva ja me olime kõikjal kaasas. Anatoomikumis, kuhu tuli viia pudel, et tädi Manda riidessepanija saaks joogi. Aga ta oli juba kõikumiseni täis nagunii. Manda oli õnneks juba riides, kui teda ära tooma läksime. Aga lahkamise järgi oli tal kolp lauba peal jäänud nihkesse. Nahk kattis pealuud, aga laubal oli lahtiraiutud kolbas jõnks sees. Purjus ja räämas riidessepanija üritas seda jõnksu kokku vajutada. Surus käepäkaga. No ei läinud see laiba laubajõnks tasaseks. Ta pidi millegi tugevamaga selle paika vajutama. Tõhusat tööriista, kuvaldat või kirvest, ei olnud võtta, ja meie olime seal kõrval, surnu sugulased, kaks väikest poissi ja vanad. Kuidagi pidi lauba paika saama. Nii ei saanud jätta, viin oli laibapesijale ka just kätte antud. Ennegi need kolbad paika saadud.

Mees surus kämbla vastu Manda laupa. Väike mees, lühikesest isast isegi lühem. Ja surus. Surus nii, et tõstis jalad maast lahti ja kõõlus Manda pea peal. Aga ta kõikus, vindine, jaksu vähe. Kõõlus veel. Ja nihkes pealuu läks krapsti paika. Harjund asi. Profivärk. Ta oli oma viina auga välja teeninud.

Isa ja vend arutasid, kuidas Mandale patareisid külge panna. Need olid kandilised patareid, defitsiit, kes teab mis vastukauba eest saadud. Patareid tuli laibale külge panna, et ta ei hakkaks soojal suveajal liiga kiiresti lagunema. Väike voolu all olek aitab. Ei saa mingid ussid ka tegutsema asuda. Kas teha jadaühendus või paralleelühendus? Üks annab kõvema voolu, teine on pikem ja stabiilsem. Aga voolu all pole teda väga pikalt vaja hoidagi. Ainult homseni. Kas panna kokku plussid ja miinused või plussid ja miinused järgepidi ritta? Vist on nii ikkagi õigem, paralleelselt. Pundar punukatraati oli kaasas. Pandi paralleelühendus.

Läksime mingil hetkel vend Andresega surnuaia teise serva, kogu matustekambast eemale. Ja ma ei mäleta, kummal meist esmalt, aga meil mõlemal purskus korraga välja naer. Naersime pikalt. Olime omaette ja naersime, kuni väsisime. Ja siis uuesti ja uuesti. Naersime kogu stressi ja väsimuse välja. Manda oli meile mõlemale meeldinud. Tema juures Lootuse tänaval oli alati mõnus. Erakordselt taktitundeline tädi. Väljapeetud Tartu daam. Me hindasime seda stiilitunnet. Aga mis oli kogu sel matuste värgil temaga pistmist? Kuigi kõik sai tehtud parimal moel.

Nüüd, kui isa laipa seati allkorrusel kirikusse viimiseks korda, aeti habe ja säeti ülikonda, tuli vennas korraks üles minu tuppa, kus meie aega parajaks tegime õigustusega, et peame last söötma ja mähkima. Ja meil oli hea tühi hetk, kerge ja kergendav. Me ei naernud. Aga hea kerge oli vahelduseks olla. Ei pidanud omavahel leinama ega midagi teesklema. Rääkisime tühja-tähja. Andres oleks tahtnud suitsu teha. Oleks ju saanud akna lahti teha ja suitsetada – ta vaatas akna poole –, aga tite kõrval ikka ei tahtnud. Oli hea viivitus. Tühjus.

Andres avas akna ja pani ikkagi suitsu ette. Ta tegi suitsu, mul oli ka hea ja mõttetu.

Koputus uksel.

Me vaatasime ukse poole, ei vastanud.

Uks läks paokile: „Siin te olete. Teie olete siin. Aga all peavad võõrad mehed kirstukaane peale tõstma ja kinni kruvima...“

Vennas vaatas, kuhu koni panna – kas visata aknast välja?

Mul oli salajane tuhatoos, otsisin selle sahtlist kiiresti välja.

Andres kustutas koni ja läks alla.

Tükk aega hiljem tuli mulle pähe pilt: ma viskan oma poja aknast alla. Lähen ise trepist, võtan maja eest surnud poja sülle ja lähen otse mereranda, ütlen: „Vaata, isa, siin on sinu poeg“, ja kõnnin otse merre. Mis see pilt tähendas, ma ei tea. Mingit protesti. Mingit olukorra kummutamist?

Nüüd on Kusti surnud. Tal oli aordirebend siin minu kodus Koidu tänaval kakskümmend üks aastat pärast seda Kerese tänaval minu toas isa matuste ootamist.

MUL EI OLNUD ÜLIKONDA, milles isa kirstu kõrval Kaarli kirikus seista. Helistasin klassivend Andresele. Ta oli nõus laenama. Ma ei seletanud, milleks.

Kui Andrese ülikonna selga panin ja käe hajameelselt taskusse torkasin, oli seal üks paber. Võtsin välja. See oli laululeht. Eelmistelt matustelt, kus ülikond oli käinud.

Kirikus kirstu kõrval seista oli totter. Püüdsin kõik tembud ontlikult kaasa teha. Atmosfäär oli väsitav ja rusuv. Ei olnud seal kirstus minu jaoks mitte kedagi. Isa küll mitte. Oli tseremoonia.

Ja siis tulid sugulased ja tuttavad. Tuli naabrimees Kloogalt, kes oli kahtlustanud, et ma olen nende majast sada rubla ära varastanud. Vist ei olnud temalgi ülikonda võtta, sest ta oli pikas mustas palitus. Tuli ja surus mõtlikult kätt.

Palju käesurumisi kirstu kõrval üsna altari juures, kuhu mul varem asja pole olnud.

Tuli meelde, kuidas käisime tädi Helmiga algkooliajal Kaarli kirikus, kui olid jõulud ja klassivend Kaarel, võib-olla esimest korda kirikus, oli minuga kaasa tulnud. Käik oli kohe pärast kooli ja tal oli ehk uudishimu. Kaarel kummardus teenistuse ajal minu poole ja märkis elektriküünalde kohta: „Näe, elekter on ka siia jõudnud.“ Ma ei saanud sotti, aga tädi Helmi naeris vaikselt. Kaarel oli vist arvanud, et kirikus on ainult päris küünlad. Ehk võikski olla ainult päris küünlad!

Vaatasin vilksamisi kirstu. Isa ei vaadanud kuhugi, silmad olid kinni. Kui ta veel Kereses üleval vanemate magamistoas voodis lesis, olid tal viiekopikalised laugude peal ja vana luitunud sitsirätik tõmmatud ümber pea ja lõua alt kinni seotud, et lõug lahti ei vajuks ja surnukangestus korraliku vormi võtaks. Siis oli ta naljakas ja veidi armas. Siis oli surma absurd ilusti eksponeeritud. Surma absurd toob nähtavale elu absurdi. See on ju kena.

Aga ma pidin olema korralik ja tõsine. Olingi. Palju käesurumisi ja kaastundeavaldamist. Noogutasin iga kord viisakalt.

Üks onks ütles kätt surudes korraga: „Näe, Peeter, polegi sind juba mitu aastat näinud. Läheb sul kenasti?“

„Jah, pole viga.“

Ja ma naeratasin, oleks tahtnud naerdagi. Ma ei tundnud onksi ära. Aga ta andis mulle suure kergenduse. Olen siiani tänulik.

KUI EMA, ILUS MUST KLEIT SELJAS, isa haua veerel, käed ristis, põlvitas ja kogu matuseliste-sugulaste punt seda nõutult, aga respekteerivalt vahtis, viskas mulle küll ära. Pakazuhha. Kui talle palvetamine isa eest tähtis oli (sinnamaale olid nad valdavalt nägelenud, ja kuigi meie tubade vahel oli nii niru uks, et suurema osa nägelustest kuulsin ma oma tuppa ära, ei kuulnud ma kunagi, et nad keppi oleksid teinud), oleks ta saanud ju palvetada omaette.

Kui ema ise haiglas suri, elasin mina Liverpoolis. Ma teadsin, et emal on varsti minek. See sai selgeks siis, kui kaubalaeva pilet taskus ja uus naine kaasas ema haiglas vaatamas käisin. Ja teadsin ka, et matustele ma ei lähe.

Polnud raha ega erilist tahtmist. Haiglas käis ema iga nädal vaatamas (ehk poole aasta jooksul) kristlik Krista. Ja Krista teab, et ema läks surma eel kogu aeg nooremaks ja ilusamaks ja oli lõpus täis valgust ja helgust nagu pruut ja valgus oli ka ema ümber ja ema oli erakordselt leebe. Jeesuse pruut siis. Ja see võib nii olla küll, et Jeesus võttis ema hellalt enda juurde, oli ta juures, kui mind polnud, ja siis on sest mehest ju tolku. Kuigi ega kõiki oma kohustusi talle delegeerida ei sobi.