Читать книгу Lapsepõlvelõhn - Peeter Sauter - Страница 9

HÄBID. JAH, SEE ON PÕHILINE, mis meelde tuleb. Lapsepõlvest, üldse. Viitab see millelegi? Tahtmisele maailma sobituda? Kaasa teha? Aga kui vähegi saad kaasategemisega hakkama, tahad sellest loobuda ja loobudki. Mida siis teha? Siis pole justkui midagi teha. Niipidi võttes on ju hea, kui päris hästi hakkama ei saa: siis ei saa kohanemine valmis, sa ei jõua iial kohale. Sa ei saa iial selleks, kelleks soovid. Aga need asjad pole iial puhtad. Sest kui praegune on välja öeldud ja kõik selline ära mõeldud, kes siis nii väga proovib kohaneda? Proovib ja ei proovi. Nagu igaüks.

„KAS LÄHEME siis seenele?“

„Kuhu?“

„Mul ükskõik. Ma ei tea neid kohti.“

„Ma ka siin ei tea. Tartu juures oli meil palju seenekohti.“

Pidin ütlema, et läheme siis sinna. Aga sa oleksid solvunud. Ma tahtsin tegelikult ühe jutu lõpuni kirjutada. „Mul on üks töö pooleli. Ma võtaks tooli kaasa, siis ma saan kuskil selle lõpuni teha.“

„Nagu soovid.“

Ma ei teadnud seenelkäikudest midagi. Ma ei tundnud seeni. Millal nad maa seest välja tulevad? Pärast vihma teadagi. Seda ma teadsin kuskilt kirjandusest. Gorki sai kõik hea raamatutest ja mina ei tunne ka elu kuskilt mujalt. Gorki vist mingit elu mujalt tundis. Vist ei olnud see siis hea elu. Hea oli raamatutes. Minu raamatutes on kuskil olnud, et seen tuleb pärast vihma. Vihm oli nüüd just olnud küll.

Raamatud on selleks, et kuidagi inimeste maailmast sotti saada, kontakti inimeste maailmaga. Ja mida rohkem loed, seda rohkem inimestest tead, aga seda rohkem inimeste maailmast, suhtlemisest võõrandud. Lugemine aitab elus hakkama saada ja teeb kontakti eluga üha keerulisemaks.

Me olime eelmisel aastal korra seenel käinud. Kui me Rakverest tulime. Keerasime siis Loksa teed pidi alla ja sealt kuhugi metsa. Siin kandis on palju autosid tee ääres ka. Midagi korjatakse. Kõrge männimets ja sammal, mitte võsa ja soine. Korja ikka seal, kus on kena koht. Et oleks ajaviidet. Laura oli siin varem ka seenel käinud, palju kordi.

Me keerasime metsa sisse ja sõitsime tükk maad edasi. Ega ei osand mingit kohta valida. Jäime sinna, kus sai teelt veidi kõrvale tõmmata. Laural oli seenekorv kaasas. Ta kadus varsti silmist. Ma ei osanud nagu midagi. Mul polnud nuga ega korvi ja seeni ma ei näinud. Mustikaid oli. Sõin mõned mustikad. Sammal oli kohev ja ma ei osanud kuhugi sumbata. Seisin tükk aega niisama. Siis läksin mööda teed edasi. Tegin jalutamist. Aga ei oska metsas eriti jalutada. Pole harjunud. Teesklesin jalutamist. Põder vaatas puu tagant ja hoidis naeru tagasi. Siis kuulsin kaugelt tsiklihäält. Kahetaktiline väikese kubatuuriga ratas. Kahe ja poolene ehk siiski. Keegi paarutas krossikaga. Ootasin, kas ta kuskilt nähtavale ilmub, aga ei. Tal oli oma rada, kus ta tiire tegi. Tossuhaisu polnud tunda, aga ikkagi oli mugavam metsas olla, kui tsikkel kuskil kärises.

Tulevad meelde ajad, kui pidi vara tõusma, et marjule minna ja päev otsa metsas olla. Keegi ei sunni mind nüüd marju korjama, ma võiksin ajaviiteks korjata, aga ega ei hakka. Ja ei hakka vist ka põllul kartuleid korjama sügiseses külmas ja vihmas, näpud külmad ja selg kange, või muud maatööd tegema. Keegi ei saa mind enam seda tegema panna.

Ega ma ei taha seal metsas võõras olla. Ja ega oma ei ole.

Sõitsime, mul need mõtted peas, nüüd Rapla poole. Torkas pähe, et äkki saame seened siinsamas Järve metsas või selle taga kätte. Siis saab koju tagasi sõita ja loo ära kirjutada. Kuigi see pole vist see, mida Laura tahab. Lähimetsa me sisse ei keeranud. Kümme kilti linnast väljas keerasime kuhugi, aga siin oli võsa ja majad. Ja üksik jalgrattur. Rääkisime jalgratturiga natuke aega seentest. See oli tore jutt. Ta oli ka seenelkäimise poolt, aga tal polnud midagi öelda seenekohtade kohta.

Ette hüpates – me sõitsime päev otsa ringi ja peatusime siin-seal. Laura korjas kokkuvõttes ühe seene ja ma kirjutasin Klooga metsas, kus ma tundsin ennast nats paremini, valmis oma loo. Mis lugu see oli ja kas seda kuskil ka kasutati, pole mul aimu. Või miks ma pidin loo tingimata sel päeval valmis saama.

Enne Raplasse jõudmist läksimegi paremale (sest mul hakkas idanema mõte, et kui mets, siis võiks olla vähemalt tuttav mets, kus ma ise lapsena võrriga ringi pläristasin ja metsa kodustasin). Aga see tee viis Kohilasse ja siis Hagerisse.

HAGERI KUKKUS MULLE OTSE NINA ETTE. Küla, kus ma esimesed kolm aastat elasin, mida ma tean ainult fotodelt ja kuhu minekut ma olen vist vältinud. Ja siin ta korraga oli. Ma ei suutnud otsustada, milline oli mu lapsepõlvemaja. See vana lääpa vajunud puuhoone? Või too? Siin tee ääres peaks ta olema.

Läksin vaatama. Majad olid üsna ühetaolised. Ma ei mäletanud hästi isegi neid paari udust fotot sest kandist.

Ühe maja peal oli silt või tahvel seinal. Läksin lähemale. Siin oli apteek ja kõrval apteegimuuseum. Apteegimuuseum? Kas mu apteekrist emast võib seal olla mingi märge? Kui kaua ta siin apteeker oli? Ikka aastaid. Ega ma kohe ei sündinud, kui ta Hageri apteekriks hakkas. Enne pidi metskonna Viktor talle ikka auku pähe rääkima. See võis tol ajal võtta aastaid. Ja kust ma tean, kumb kummale üldse auku pähe rääkis. Aastakümneid hiljem süüdistasid nad üksteist täpselt nagu mina nüüd Lauraga, et sina olid see, kes nii väga abielluda tahtis, mitte mina! Millest sihukesed süüdistused tulevad? Siis, kui on tunne, et teine pole rahul? Sa pole rahul, aga ise sa tahtsid...

Muuseum oli kinni. Kas see muuseumiruum oligi olnud minu kodu? Või siiski mitte, sest see oli ema tööruum ja kas mina sinna üldse sisse sain. Aga ema pidi ju mulle rinda andma. Kas ta tuli siis selleks töö juurest ära või viis Helmi mu apteeki, et ma tissi kätte saaksin?

Hoone oli suur ja ma kõndisin ümber maja. Äkki tuleb mingi detail meelde. Mõni kuur või uks. Midagigi. Miks ma üldse jälitan ja jahin, kui ise olen siit pool elu eemale hoidnud?

Õu oli rohtukasvanud, eemal laiutas vana kiivas kuur, milles oli midagi tuttavat. Kas ma tean seda kuuri? Jah, tean. Ja ei tea ka. See on arhetüüpne kuur maaõues. Ma olen seda kuuri näinud palju kordi paljudes kohtades.

Ja mulle tegi korraga nalja. Sest meelde tuli Juris Žagars, läti näitleja ja nüüd edukas ärimees. Me trehvasime, kui mõlemad teatrikoolis käisime, ja siis nägime hulga aastaid hiljem. Ma küsisin õelalt: „Ja mis sa siis viimastel aegadel teinud oled?“ Andris mõtles tükk aega. Võib-olla see oligi tal hea hetk, kui iseenda üle sai järele mõelda. Ega ta ei hoolinud, mis ma tast arvan. See oli, nagu näiteks Scorsese näeks New Yorgi (Bronxi?) äärelinnakantiinis vana koolivenda ja see ütleks: „Ah, Martin, sa oled nii vanaks jäänud. Mis sa siis teinud oled kõik need aastad?“

Juris mõtles oma elu üle ja korraga ta nägu selgines. Ta tahtis korraga öelda, mida ta on olulist teinud. Aga avastas kohe, et ei oska. Kõrval oli veel lätlasi, tema näitlejatest kolleege. Nad arutasid natuke aega, kuidas seda olulist asja inglise keeles ära öelda, aga keegi ei osanud midagi pakkuda. Siis püüdsid nad vene keeles mõelda ja leidsidki üles: „Ja stroil sarai dlja derevjev. Mame, na derevnje. Svaimi rukami. Eta vzjala palavina leto. Naverna eta kažetsa ništožestvo nu dlja menja eta samaja balšaja rabota kataraja ja delala v žizni.“

Kõik läti sõbrad ümber Jurise naersid. Ma ei osanud naerda. Sain korraga aru, et mina ei ole oma emale ühtki puukuuri ehitanud. Kunagi. Ja et naerda ei ole siin midagi.

Aga nüüd ajas see vana lääpas puukuur muhelema küll. Kuuris oli äärelinnalapsepõlvede ja maalapsepõlvede hõngu. Kui pragude vahelt paistis valgus sisse ja kuur oli peidupaik. Ma ei tea, kus praegu lapsed peidupaiku leiavad. Arvutis ja internetis ehk. Pole neil pööninguid, onne, kuure ega kamorkasid. Onne puu otsas või võpsikus, koopaid. Olgu, see-eest on neil tihtipeale oma toad, mida tol ajal polnud.

Korraga sain aru, et vana apteegimaja õuepoolse akna kardin liikus. Keegi oli mind sealt piilunud. Kõrval oli õueuks. Läksin ja koputasin. Oli tunne, et selle ukse taga võib olla veel koridor ja mitu ust, ja lükkasin ukse lahti. Ja edasi tuligi mitu ust. Ühe vahelt juba piiluti.

„Tere...“ olin ma üsna ebalev ja jätkasin umbes, „ma olen Peeter.“

„Ongi Peeter, ma ütlesin sulle, et Peeter,“ hüüdis vanaproua korraga kuhugi sissepoole. „No tule edasi. Küll on tore sind näha.“

Läksin sisse. Suur maaköök. Ja veel üks vanaldane proua kapi ääres istumas.

„Ega sa mind ei tunne?“ küsis nüüd korraga vanaproua.

„Ei.“

„Ma elasin siinsamas majas, kui sina siin elasid. Ma olin teise korra peal siis. Su emaga ma sain väga hästi läbi. Ta on nüüd...“

„Surnud.“

„Jah, ma tean. Aga no vaata, ma tundsin su kohe ära.“

Jäin mõttesse, et see pidi olema ju umbes 50 aastat tagasi. Ja kui vana see proua on... Pole nagu üldse nii vana. Aga ju siis on.

„Ega sa vist vahepeal ei ole siin käinud, Peeter?“

„Ei, ei ole. Ei ole kordagi. Ma ei teagi...“

„Nojah.“

„Aga sind on väga hea näha.“

Ja mul oli ka korraga väga hea näha inimest, kes tundis mind ajast, millest mul ei ole mitte ühtki mälestust. Inimest, kes teab sellist mind, keda mina ise ei tea. Sest pildid, kui ma olen titt, ei ütle mulle midagi. No igatahes on selge, et sama mina, kes nüüd on siin ja praegu, oli olemas ajas ja kohas, mida mina ei tea. Vähemalt on see proua selles asjaolus kindel.

Aga miks ei või ühel hetkel nii välja tulla, et ma olen oma naisega kuskil tuhatkond aastat tagasi mingit asja ajanud. Ehk näiteks tülli läinud. Ja tahan nüüd ära leppida. Ma ei mõtle mingit müstikat. Ma mõtlen geneetikat, geenimälu. Või olid meie pered Montecchid ja Capulettid ja me ei saanudki kokku saada, aga nüüd kasutasime juhuse ära ja tegime keppi, mida juba mitusada aastat tagasi tahtsime teha.

Materjal, millest ma olen tehtud, kust see tuleb? Unenägudest, minevikust, isa tillikotist ja ema ärevusest, kui isa öösel ta aknale koputas? Kas minu mina üldse on olemas? Jah, ma arvan, et on, aga see on millestki valmistatud. Küpsetatud. Ja naljaviluks antud mulle võimalus arvata, et ma ise olen siin enese valitseja ja oma elu üle otsustaja. Siis ei saa ma oma kuritegusid kellegi kaela ajada. Öelda kohtus, et vaadake, härrad ja prouad prokurörid ja kohtunikud, aga mind on selliseks siia valmis tehtud. Minul endal on kaasarääkimiseks väga väike sõna. „Nii ongi,“ lööb kohtunik haamriga vastu lauda (Ameerika filmide mõju kargab välja), „siin ei ole sul midagi kaasa rääkida ja sa oled süüdi!“

Jälle see süü! Ilma selleta nagu ei saa. Kõik jutud viivad sinna välja.

Ma rääkisin prouadega veerandtunnikese. Kuhugi meie jutt ei viinud. Sest ma ei teadnud midagi neist aegadest ega oma emastki neil aegadel. Aga midagi me üksteisele seal andsime ja jagasime, mida, ma ei tea. Energiat ehk? Mingi päästik vallandas meis üsna samasugused endorfiinid. Nagu armunutes. Ehkki me ei armunud. Me saime taevast sülle kukkunud tõendi, et meie elu on suurem, kui me olime muidu tundnud.

Mul hakkas vaikselt peas tuikama, et Laura on ju autos. Laura, kelle ma olin tee äärde jätnud ja kes oli tulnud seenele. Ja kes ehk ei viitsi üksi autos pikalt konutada.

Vabandasin, kummardasin, koogutasin, see kõik tegi nalja, ja lippasin autosse. Laura oli seal. Ei olnudki ootamise pärast pahane.

Ja nagu ma ütlesin, korjas Laura hiljem Klooga metsast ühe seene. Mina istusin seal oma kodumetsas toolil ja kirjutasin lõpuni ühe jutu, millest ma midagi ei mäleta. Vist olime oma päevaga rahul.

Nüüd ma lähen suuresõnaliseks. Stanislavski (ma käisin teatrikoolis, eks) räägib elu pealisülesandest. Et nii nagu stseenil ja rollil ja kogu näitemängul, peab sul olema pealisülesanne kogu elu lõikes. Sel sinu elu rollil ja sinu elu näitemängul.

Aga ehk peab seda võtma samamoodi nagu seenelkäiku, et lähed küll, nuga pihus püsti ja korv kaasas, ja tahad juba neid kukeseeni ja puravikke ja tatikaid korjata ja pannile virutada, kuid võib juhtuda, et sa neid ei leia, aga leiad midagi muud.

Samas, tõsi, kui seenele poleks läinud, poleks seda muudki leidnud. Kas see muu on suurem või väiksem kui ilus puravik, ei tea.

Ja nüüd tuleb mulle meelde üks vana tai-chi liigutuse nimi: „pühi põlve ja astu edasi“. Kuidas see liigutus välja nägi, seda ei mäleta ma jälle. Eks seal vist kummardus oli, ja väike samm.

Ja veel tuleb meelde: „Tantsi, tantsi, keeruta, kui viisakas, siis kummarda...“

Nii võiks assotsiatsioonidesse tükiks ajaks jääda ja teid see suurt ei huvita. Vaevalt läheb teile palju korda ka see, et ma ostsin Laurale suure tüki lehmaliha, oma kilo ja paarsada, koos kondiga abatükk, ja lippan nüüd Laura poole, sest ma tean, et ta ootab. Ja ma ei tea, mida ta ootab. Kas mind või seda liha. Aga ma arvan, et ta ise ka ei tea seda.

Ah, mul on hea tunne, et me oleme viimasel ajal ära leppinud ja mängime sellist mängu, nagu me armastaksime teineteist. Me kumbki ei suuda armastust uskuda. Aga me oleme leidnud lahenduse, kuidas olla. Me mängime, et me armastame. Ja veider, see on täiesti töötav mudel. (Teatava piirini, ilmselt.)