Читать книгу Lapsepõlvelõhn - Peeter Sauter - Страница 5

Sissejuhatus

„EI SITU SINNA, KUHU KÜKITAB.“ See vene ütlemine tuli vahepeal paar korda meelde. Ja tunne, et see sobib mulle. Sobib mind kirjeldama ja selline ma tahangi olla. Silme ette tuleb pilt arglikust krantsist, kes jookseb, külg veidi ees, ja vaatab ärevalt sinna-tänna. Häda tal nagu oleks ja kõhklevalt kükitab ta korra sittuma (kõhkleb, sest ei tea, kas siin sobib üldse kükitada, kas on lubatud), samas ehmub millegi peale või märkab midagi huvitavat ja unustab kohe, miks ta üldse kükitas, ja jookseb vinderdi-vänderdi saba seljas ei tea kuhu edasi. Jah, selline olen ma vist paratamatult, ja siis olengi juba hea meelega.

Ega ma ei tea, millele vene ütlejad fraasiga viitavad. Kas ebaaususele ja teesklusele, et näe, kükitab küll, aga tegelikult situb salaja oma hunniku hoopis teise kohta, ehk otse meie ukse ette. Kahtlane tüüp.

Minu jaoks pole selles krantsis siiski kuigipalju teadlikku kelmi, ta on pigem pea laiali otsas ja segaduses, mida peale hakata oma hädaga ja kuhu paigutada see maailmas. Kuhugi ei oska paigutada ei oma häda ega iseennastki. Ise sa oledki see oma häda, krants! Sa justkui oled seal, kus me sind näeme, aga tegelikult oled arvatavasti end salaja sokutanud hoopis mujale. Kas sa ise tead, kes ja kus sa oled? Sa ei vasta, ei haugata, vahid ainult ärevalt ringi. Ajad oma saba taga, endal perse sitane. Nojah, selge pilt. Mis sinusugusega ikka peale hakata.

No see on peaaegu nagu vürst Mõškin. Nii et võrreldes end koeraga, kes ei situ sinna, kus ta kükitab, on mul samas ka suurushullustus (koos alaväärsuskompleksiga) nagu Dostojevski tegelastel. Pole muidugi teada, kas Dostojevski ise oleks minus oma tegelast näinud, kardetavasti mitte. Õnneks ei saa seda siiski kunagi teada.

Pärast koondamist ma enam uut tööd ei otsinud. Kust ma lugesin: hakka tegema, mis sulle meeldib, ja sa ei pea enam kunagi tööle minema. Jah, ega see alati lihtne ole. Tööl käies tuleb vahel surutis, miks ma teen asja, mida kogu täiega teha ei taha. Ja kui tööl ei käi, ei tea ikka, mis see oleks, mida nii väga teeks. Pealegi sigineb vahel hõre tunne – kas ma pean vastu nii elades? Saan maksud makstud? Hea küll, ma kirjutan, aga kas ei vaadata varsti, et mida asja, see ei tee ju mitte midagi. Olen hulga aastaid tööl käinud ja nüüd arvatavasti ei oska enam ilma töökohata hästi hakkama saada.

Alguses oli tunne, nagu oleksin pensionile jäänud. Ja kuna elasin nagu pensionär, hakkasin kiiresti paksuks minema ja vanaks jääma. Hambad lagunesid, tulid järjest igasugu haigused. Nagu pensionärile kohane.

Olgu, magan kaua, keeran külge, vaatan unenägusid. Poolunes tulevad ka niisama pildid. Tihti on need pildid minevikust ja omavahel segiläbi aetud. Näen mosaiiki oma elust nagu filmi. Eelkõige inimestest. Eelkõige lähedastest.

Kui ma saan need killud kokku panna, kas siis tuleb mingit sorti minapilt? See, keda ja kuidas, mida ma mäletan, peaks kirjeldama mind. Miks ma minapilti tahan, olen ma endale nii huvitav? Loodan ma minapilti selgitades ja kokku pannes jõuda paremasse seisu, tasakaalu?

Ma ei tea. Seda peaks küsima alateadvuselt – miks ta näitab mulle unenägusid ja üksiolekus viskab ette pilte minevikust. On tal mingi plaan või mängib niisama ja peksab segast? Igatahes ei taha mu alateadvus suurt targemaks saada ega usu mingeid õpetusi ega filosoofiaid. Ei taha ka kedagi teist õpetada.

Aga lihtsalt näitab ja vaatab pilte. Nagu elus muud olulisemat polekski. Ja veel pean ma ütlema, et ma teen kõigile, keda kirjeldan, siin liiga. Sest kui ma kirjutama hakkan, tuleb küll pilt silma ette, aga see on väga minakeskne pilt, kus mina olen tihti õilis (kannataja) ja teised mu ümber sugugi mitte nii väga. Enamik neist on surnud ja nad ei saa end isegi kaitsta. Ja ma võiksin püüda õiglasem olla, aga ei oska. Enese vastu oleks ka raske minna. Võib-olla korjan ma nii end tagantjärele õigustades üles järjekordse süütunde, mis mu kirjutamist toidab.

Kui kunstnikud meie õnnistegijat kujutavad, tuleb too neil ikka kõige paremini välja, mitte röövlid kõrvalristidel, kel polnud ju ka eriti lõbusat olemist. Mine tea, kui Jeesus meie eest suri, siis ehk just sellepärast, et ta andis meile kannataja kuju, kellega me saame samastuda kurja maailma surve all vaeveldes. Teades samas, et oleme õilsad ja pääseme peagi paradiisi.

Ja ennäe, mina pääsengi, sest ma kirjutan ja see ongi mu paradiis.