Читать книгу Joovastatud tapma - Peter Andreas - Страница 2

Peter Andreas
Joovastatud tapma

Originaali tiitel:

Peter Andreas

Killer High: A History of War in Six Drugs

Oxford University Press

2020

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Jürgen Tamme

Kujundanud Toomas Niklus

Copyright © Peter Andreas, 2020

© Tõlge eesti keelde. Kalev Lattik, 2020

ISBN 978-9985-3-5043-0

e-ISBN 9789985351406

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Eessõna

Esmalt pälvis mu tähelepanu tõik, et sõjaväelased saadeti uimastivastasesse võitlusse. Oli 1989. aasta 5. detsembri õhtu. Külm sõda oli lõppemas, ent juba kohus pinna all uus sõda, sedapuhku mitte välismaise militaarohu, vaid ühe psühhotroopse aine vastu. Pöördudes esimest korda Ovaalkabineti kõnega oma riigi ja rahva poole, tõstis president George H. W. Bush kaamera ette läbipaistva kilekoti mingi valge ainega. „See on kräkk-kokaiin,” ütles Bush süngel toonil. President kuulutas välja sõja ja kutsus üles ründama igal rindel. Veendes ameeriklasi pahele ühtse rahvana vastu astuma, teatas Bush: „Meie siht, meie õiglane siht on võit uimastite üle.” Ta tegi teatavaks, et kui tarvis, „anname selleks esimest korda kasutada Ameerika relvajõudude kohased ressursid”. Detsembri lõpus alustasid Ühendriigid operatsiooni Õiglane Üritus (Just Cause), tungides Panamasse ja vahistades selle juhi, kindral Manuel Noriega, keda süüdistati kokaiinikaubitsemises – tegu oli kahtlemata ajaloo kulukaima uimastihaaranguga. Järgnenud aastail kujundaski Washingtoni suhteid lõunapoolsete riikidega senise kommunismivastase võitluse asemel sõda kokaiini vastu.

Ent alles aastaid hiljem hakkasin täielikult mõistma meelemürkide ja sõja sügavamaid ja suurejoonelisemaid seoseid. Mõneti oli see avastus juhuslik: kirjutades raamatut Sarajevo piiramisest aastail 1992–1995, panin paratamatult tähele sigarettide kui raha aseaine kaalukat osa linna ellujäämisvõitluses, muu hulgas maksti neis palka Sarajevot kaitsvatele sõduritele. Ka musta turu kärakas oli suures hinnas – koguni sedavõrd, et ÜRO abitöötajad andsid kontrollpunktide serblastest valvuritele pistiseks viskit ja tänu sellele sai saata ümberpiiratud linna toidukoormaid. Hiljem, kui tegin uurimistööd Ameerika salakaubanduse ajaloost rääkiva raamatu tarbeks, jahmatasid mind rummi ja tee tähtsus iseseisvussõja põhjustajaina, tulivee kasutamine etniliseks puhastuseks Metsiku Lääne hõivamise ajal ning Esimese maailmasõja keskne roll alkoholi keelustamisel. See tekitas minus soovi kaevata sügavamalt, märksa sügavamalt, et harutada lahti meelemürkide ja sõja ajaloolised juured.

Nende suhete jälitamine läbi sajandite, mööda mandreid ja eri psühhotroopsete ainete kaudu on olnud pikk teekond, mida ma poleks saanud alustada üksi, ja pean tunnistama, et ma ei oleks suutnud käia seda lõpuni ilma ohtrate annusteta omaenda joovastieelistust – kofeiini. Võlgnen rohkesti tänu oma andekatele uurimisassistentidele paljude aastate jooksul: Dakota Fenn, Kyra Foose, Richard Gagliardi, Benjamin Giampetroni, Miriam Hinthorn ning iseäranis Jerome Marston ja Rebecca Martin (kes lõid eri etappides kaasa algusest lõpuni). See raamat ei oleks sündinud Browni ülikooli vastutulelikkuseta, eriti Watsoni rahvusvaheliste ja avalike suhete instituudita, poliitikateaduste osakonna ja dekaani büroota. Osa lõppteksti valmis suvisel teaduslähetusel Berliini Vabaülikooli John F. Kennedy instituudis ning ma tänan David Besoldit ja Christian Lammertit, kes seda mulle võimaldasid. Tutvustasin raamatu materjali Browni ülikoolis, Georgetowni ülikoolis, Berliini Vabaülikoolis, Saksamaa välispoliitika ja julgeoleku instituudis (SWP), Swarthmore’i kolledžis, McGilli ülikoolis, Providence’i kolledžis, New Mexico ülikoolis, Tuftsi ülikoolis ja California Berkeley ülikoolis, aga ka Ameerika poliitikateaduse ühenduse ja rahvusvaheliste uuringute ühenduse aastakonverentsidel. Osa 6. peatükist põhineb minu teosel „Salakaubitsejate riik: kuidas keelatud kaubandus sünnitas Ameerika” („Smuggler Nation: How Illicit Trade Made America” (Oxford University Press, 2013) ning sissejuhatus ja kokkuvõte tuginevad mu kirjutisele „Meelemürgid ja sõda: milline on nende suhe?” („Drugs and War: What Is the Relationship?”), mis ilmus ajakirjas Annual Review of Political Science (2019).

Selle ettevõtmise eri etappidel andsid mulle tänuväärset tagasisidet ja nõu paljud sõbrad ja kolleegid, nende seas Nick Barnes, David Courtwright, Cornelius Friesendorf, Rich Friman, Paul Gootenberg, Pat Herlihy, Jim Kurth, Rose McDermott, Rahul Mediratta, Tom Naylor ja Mark Schrad. Toimetaja Dave McBride asus selle projekti kallal tööle juba siis, kui tegu oli alles üldsõnalise mõttemustandiga, ta koostas üksikasjalikke proovilugejate arvamuste aruandeid, mis aitasid muuta raamatut märksa paremaks, ja kannustas mind leebelt kõige õigemail hetkil. Emily Mackenzie Oxfordi ülikooli kirjastusest aitas mul teksti enne üleandmist lõplikult korda seada ja hoolitses käsikirja trükki jõudmise eest. Minu agent Rafe Sagalyn oli nagu alati suurepärane ja tark.

Mu kirjatöö aeglustus ja mõneks ajaks lausa katkes, kui siia ilma saabusid Stella ja Annika. Pühendan selle raamatu Kristenile, kes suutis mingil kombel kantseldada mind ja kaht mürakarust tüdrukut, ilma et oleks püüdnud saada abi meelemürgist või sõjast.

Sissejuhatus: kuidas meelemürgid sünnitasid sõja ja sõda sünnitas meelemürgid

Pärast paljusid aastaid, kui uimastikaubandus oli kontrollimatult vohanud ja kohalikud äraostetud ametnikud vaatasid asjale läbi sõrmede, haaras valitsus viimaks ohjad ning konfiskeeris ja hävitas tonnide kaupa keelatud saadetisi. Vihased salakaubitsejad aga ei heitunud sellest, vaid vastasid sõjalise jõuga ja algatasid täiemahulise uimastisõja. See oli ühtaegu sõda uimastite vastu ja uimastite eest. Uimastid võitsid.

Säärane lugu oleks pärit justkui mõnest paari aasta tagusest Mehhiko piirilinnast. Tegelikult oli aasta 1839 ja toimumispaigaks Hiina sadamalinn Guangzhou, mis on tuntud ka Kantoni nime all. Aastakümneid oli Briti Ida-India kompanii, ülekaalukalt võimsaim uimastikaubitsemise organisatsioon maailma ajaloos, korraldanud aina suuremate laadungite India oopiumi vedu Hiinasse, rikkudes jõhkralt ametlikku keeldu. Ja kui Hiina võimud hakkasid lõpuks oma jõudu maksma panema, saatsid britid vastuseks kohale sõjaväelased ja suurtükilaevad, et hoida oopiumiväravad valla. Järgnenud saja aasta vältel kujundasid oopiumisõjad tugevasti Hiina saatust ja ka Briti impeeriumi haaret. Tuleb välja, et Suurbritannia ei olnud lihtsalt maailma esimene tõeline „narkoriik”, vaid lausa „narkoimpeerium”.

See vahejuhtum oli lihtsalt üks iseäranis silmatorkav näide sõjapidamise ja psühhotroopsete ainete igiammuse seose kohta. Niisugune seos on tähendanud nii meelemürkide kasutamist sõdurite innustamiseks kui ka uimastirahade kasutamist neile palga maksmiseks, nii sõttaminekut uimastituru kaitsmise nimel kui ka sõjaliste meetmete kasutamist selle turu lämmatamise nimel. Joovastite ja sõja suhe on mitmel moel ja mitmes vormis toitnud impeeriumide laienemist, kutsunud esile mässe ja revolutsioone, ehitanud üles riike ning see ei ole aidanud luua üksnes joovastisõltuvuses sõjavägesid, vaid ka joovastisõltlastest riike.

Jutustan ses raamatus loo joovastite ja sõja pikast ja sümbioossest seosest ning poliitikast, mis seda ümbritseb. Näitan, kuidas meelemürgid sünnitasid sõja ja sõda sünnitas meelemürgid.¹ Selle huvides uurin sõjaajalugu läbi joovastiprisma ja joovastiajalugu läbi sõjaprisma. Teisisõnu jutustan joovastiajalugu ümber sõjaajaloo võtmes ja sõjaajalugu joovastiajaloo võtmes. Loomulikult ei taanda ma sõda meelemürkidele ega meelemürke sõjale, vaid toonitan, et nii sõja kui ka meelemürkide asjus on hulk võtmeküsimusi, millele me ei saa nende suhet mõistmata arukalt vastata.

Võtkem 20. sajandi hukatuslikem sõda. Millega selgitada Saksa välksõja hämmastavat kiirust? Mis hoidis ülal londonlaste võitlusvaimu Britannia lahingu süngeimail päevil? Kuidas rahastasid jaapanlased Hiina okupeerimist ja kuidas olid Jaapani sõjatööstuses hõivatud inimesed kogu sõja vältel nõnda tootlikud? Joovastid on ainult osa vastusest nendele küsimustele, ent see-eest otsustava tähtsusega ja tihti alahinnatud osa.

Samamoodi aitab sõda mõista kõikvõimalikke küsimusi meelemürkide ajaloos. Näiteks kuidas kujunes just sigaretisuitsetamisest eelistatuim tubakatarvitamise viis ja kuidas levis see üle maailma? Kuidas lõpetati seaduslik kokaiinitootmine ja miks on see uimasti nüüd kogu maailmas keelatud? Kuidas sai Coca-Colast maailma müüduim kofeiiniga karastusjook? Miks on Afganistan maailma suurim oopiumitootja? Nagu „Joovastatud tapma” näitab, ei ole võimalik nendele küsimustele vastata, kui ei võeta arvesse sõja otsustavat rolli.

Kogu raamatut läbib punase niidina tõdemus, et meelemürkide ja sõja suhe on mõjutanud riike ja nende sõjalisi püüdlusi äärmiselt tugevasti. Täpsemalt on riigid aru saanud, et see suhe on kahe teraga mõõk: joovastid on tugevdanud sõdurite võitlusvaimu ja lahinguvõimet, ent ka tekitanud joovastisõltlastest sõdureid; nende abil on rahastatud impeeriumide laiendamist, aga ka vastuhakke neile; pandud pukki valitsusi, kuid puhuti neid ka kukutatud. Järgmistel lehekülgedel näeme aina uuesti, et meelemürkide ja sõja suhe on pigem sagedasti kui harva seotud riigijuhtimisega: see teenib riigi huve ja annab oma osa riiki tugevdavatesse ettevõtmistesse. Tihti on lugu nõnda isegi juhul, kui riik tunnukse olevat suures ohus. Näiteks on salakaubitsejad oma eraarmeedega mõnigi kord riiki jõuliselt eiranud ja sellele lausa vastu hakanud, kaubitsejatele sõja kuulutamine aga on andnud võimaluse laiendada riigi ja tema julgeolekuaparaadi võimu ja haaret. Samal ajal on riigid teinud strateegilise kasu nimel salakaubitsejatega vastastikku tulusat koostööd.

Meelemürkide ja sõja suhte üldpilt on suuresti lünklik: senini on meie käsutuses enamjaolt killud ja katked. Paljudes töödes käsitletakse seda suhet kui uut riigivälist nähtust, mis piirdub ebaseaduslike joovastitega, meie tähelepanu ent köidetakse Afganistani niinimetatud narkoterroristide ning Sierra Leone narkouimas ja AK-47-ga relvastatud lapssõduritega. Paarist viimasest aastakümnest kaugemast minevikust kiputakse üle libisema. Nii iseloomustatakse meelemürkidest ajendatud konflikte liiga sageli külma sõja järgse ilminguna ning nende näiline uudsus puhutakse suureks, kahandades seevõrra nende ajaloolist tähendust ja tähtsust.²

Sestap üritabki siinne raamat asja kohendada ning seada loo keskmesse ja esiplaanile korraga ajaloo ja terve hulga meelemürke. Tavapärane kitsas olevikufookus varjab märksa pikemat ja verisemat ajalugu, kus igati seaduslikud joovastid on etendanud mitmeski mõttes saatuslikumat rolli kui nende illegaalsed vasted, ja seda kõikvõimalikku tüüpi sõdades alates traditsioonilistest riikidevahelistest vastasseisudest kuni vähem harjumuspäraste riigisiseste konfliktideni. Lõppude lõpuks kuulutati selliste uimastite nagu heroiini ja kokaiini tarbimine meelevaldselt kuritegelikuks ju alles üsna hilises sõjaajaloos. Ja see omakorda andis sõjale endale palju tugevama kuritegeliku tooni: kujunesid sõjapealikud, salajased luureoperatsioonid, vastuhakud ja hämaras allilmas sehkendavad salakaubitsejad.

On kirjutatud arvutult teoseid sõjaajaloost ja tublisti vähem meelemürkide ajaloost, ent on jahmatav, kui vähe need kaht tüüpi ajalookirjutused põimuvad.³ Sõjaajaloo raamatutes joovasteid küll puhuti mainitakse, aga neile keskendutakse harva. Joovastiajaloo üllitistes uuritakse enamasti mõnd konkreetset meelemürki, kindlat kohta ja ajavahemikku. Need vähesed uurimused, mille analüüsi tuumaks on sõda, tükivad keskenduma konkreetsele sõjale või sõja tüübile, näiteks 19. sajandi keskpaiga oopiumisõdadele ning hilisematele mässudele ja mässutõrjele.⁴ Siinne raamat ühendab ajaloolised sõlmpunktid ning seob tähtsad uurimused kokku ja tugineb neile, et käsitleda meelemürkide ja sõja suhet läbi aja-, koha- ja psühhotroopsete ainete prisma senisest hõlmavamalt.