Читать книгу Joovastatud tapma - Peter Andreas - Страница 7

Väga tihti vaadatakse mööda tõigast, et mitte üksnes meelemürgid pole mõjutanud sõjapidamist, vaid sõda on mõjutanud meelemürkide kasutamist ka sügaval rahuajal. Täpsemalt öeldes on sõda kujundanud põhjalikult sõjajärgset joovastite tootmist, õiguskorraldust ja tarvitamist. Teatud joovasti kasutamine võib sõja tagajärjel järsult kasvada. Näiteks avaldus see päevselgelt pärast oopiumisõdu, kui brittide võit lubas veelgi suurendada India oopiumi eksporti Hiinasse ja Hiinast endast sai lõpuks suur oopiumitootja. Sealt jõudis asi aga kiiresti Hiina revolutsioonini, kus kommunistide võit andis Hiina oopiumiturule surmahoobi. Seejärel suruti oopiumi tootmine ja smugeldamine üle piiri lõunasse Laosesse, Taisse ja Myanmari, mida hakati nimetama kuldseks kolmnurgaks.

Sõda võib panna vohama ka naasvate sõdurite joovastitarvitamise. Näiteks harjusid Teises maailmasõjas mõlema poole võitlejad amfetamiini pruukima ning see uimasti jäi kättesaadavaks ka rahuajal. Iseäranis Jaapan koges sõjajärgset amfetamiiniepideemiat – esimest uimastiepideemiat maa ajaloos. Paljud sõdurid ja tehasetöölised, kes olid sõjaajal selle uimasti lõksu langenud, tarvitasid seda edasi ka pärast sõda.

Teatud joovastite populaarsus võib sõja tagajärjel kasvada või kahaneda. Näiteks kutsus Briti impeeriumist lahkulöömine uue Ameerika riigi rahva seas esile joomisharjumuse muutuse. 18. sajandi hakul sai viskist rummi asemel Ameerika populaarseim piiritusjook. Viskijoomist hakati pidama patriootlikumaks, sest selles nähti võimalust ise hakkama saada ja elada iseseisvana. Seevastu rumm seostus välismaalastest sõltumise ja brittidega. Samamoodi oli Ameerika revolutsiooni kahjukannatajaks tee, mis asendati kohviga – eelistatud kofeiinijoogiga äsja iseseisvunud rahva seas, kes nägi teejoomise taga Briti võimu. Kohvi populaarsus kasvas järsult jälle kodusõja ning kahe maailmasõja mõjul. Tänu Teisele maailmasõjale muudeti kohvipaus Ameerika tehastes tööpäeva ametlikuks osaks, sest kaitsetööstuses oli sellest kujunenud argirutiin. Pärast sõda juurdus ka komme juua lahustuvat kohvi, mida oli esmalt populariseeritud lahinguväljal.

Eriti ilmekas näide, kuidas uimasti võib sõja tõttu koha kaotada, on kokaiin. Teine maailmasõda oma järelmõjudega tegi seaduslikule kokaiinile lõpu. USA okupatsioon pühkis minema 1920.–1930. aastatel loodud kokaiinitööstuse Jaapanis ja Ühendriigid juurisid välja ka kokakasvatamise Jaaval, mille Jaapan oli sõja ajal vallutanud. Üldisemalt tähendas USA sõjajärgne hegemoonia ka USA uimastivastase strateegia hegemooniat ning sellega kaasnes kokaiini üleilmne kriminaliseerimine. Ent seadusliku kokaiini kaotus oli ebaseadusliku kokaiini võit: see aine ilmus aastaid hiljem taas välja kui tohutult tulus keelatud joovasti, mida levitasid ravimikompaniide asemel pigem kuritegelikud organisatsioonid.

Samuti kehtib igivana seaduspära, et sõdade aegu tutvustatakse vallutatud maadele täiesti uusi meelemürke. Sissetungijad on ikka toonud kaasa omaenda joovastisoosikud. Rooma riigi laienemine hõlmas veinijoomise levimist, sellal kui õllejoomist hakati seostama allutamata germaani hõimudega. Rooma riigi hukk omakorda muutis alkoholieelistusi, kui õlle tähtsus kasvas ja vein taandus – jäädes küll paikkonniti juurdunuks – ning aina laiemalt tarvitati mõdu ja õlut. Samamoodi jõudsid Ameerika vallutamisega uutesse piirkondadesse destilleeritud piiritusjoogid, millel oli mõnigi kord põlisrahvastele hävitav mõju. Siiski pole joovastite levik alati ühesuunaline: vallutajad võivad võtta kasutusele ka kohaliku meelemürgi, nagu juhtus eurooplastega (ja viimaks kogu maailmaga), kui võeti omaks põlisameeriklaste komme suitsetada tubakat. Teiselt poolt võivad anastajad ise kohalikust joovastist ära öelda, aga kasutada seda allutatud rahva vaigistamiseks, nagu juhtus kokaga vallutusjärgses Peruus, kus Hispaania valitsejad hakkasid selle laialdast tarvitamist soodustama, kui taipasid, et nii saavad nad sundida kohalikke põldudel ja kaevandustes pikemalt ja rängemalt töötama.

Lubage mul teha viimane märkus, enne kui asume meelemürkide ja sõdade üksikasjalikuma loo juurde. Selle raamatu ainevald nõuab äärmist ettevaatlikkust. Kui võtta sõjaajaloo parema mõistmise huvides teemaks meelemürgid, tekib vältimatult oht mürgitada kogu lugu. Tooreimal kujul võidakse nõnda taandada kõik räpakalt väitele, et sõdade taga on alati üksnes joovastid, joovastid ja veel kord joovastid. On ülimalt lihtne ja ahvatlev süüdistada veristes konfliktides meelemürke – see peegeldub sääraste sõnade nagu „narkoterroristid” ja „narkogeriljad” levitamises –, tõmmates tähelepanu ära teistelt põhjustelt ja taustategureilt. USA rahvusliku vintpüssiliidu juht Oliver North läks koguni nii kaugele, et süüdistas joovasteid koolitulistamistes: pärast üht järjekordset tulistamishullust teatas ta, et paljudel juhtudel on tulistajaid tagant kihutanud mõni joovasti ja et sageli on poisid veetnud suurema osa oma elust tuntud stimulandi Ritalini „laksu all”.¹² Säherdune tõeväänamine, liialdamine ja lihtsustamine ei mahu minu mõtteisse, kui ma toon esile meelemürkide rolli sõdade õhutamisel. Selle asemel et vaidlustada või tõrjuda teiste uurimusi, on minu tagasihoidlik eesmärk hoopis lõimida ja valgustada tihti tähelepanuta jäetud ja vääriti mõistetud psühhotroopset tahku sõjaajaloos.