Читать книгу Joovastatud tapma - Peter Andreas - Страница 4

Juba mõnda aega on poliitilisi ringkondi hirmsasti ahastama pannud uimastiraha eest tegutsevad mässajad ja terroristid ning ka narkokaupmehed, kes rahastavad uimastitulu eest oma eraarmeesid. Mure on muidugi mõistetav, ent ülearu lihtsustav ja politiseeritud. See avaldub mõistete „narkogeriljad” ja „narkoterroristid” laialdases levitamises, et toetada terrorismi- ja mässutõrje kampaaniaid, samal ajal kui tülgastavate, aga poliitiliselt kasulike liitlaste narkosidemetele vaadatakse läbi sõrmede – Ühendriigid on tuginenud säherdustele jõududele eri aegadel näiteks Kagu-Aasias, Kesk-Ameerikas ja Afganistanis.

Õigupoolest on meelemürkidel sõja rahastamisallikana pikk ajalugu ja eriti märkimisväärset rolli on seejuures etendanud seaduslikud joovastid. Üks mässuline kooslus, mis sõltus iseäranis tugevasti joovastitulust, oli George Washingtoni Kontinentaalarmee 18. sajandi lõpul. Tubakaraha eest tasuti sõduritele, hangiti sõjavarustust ja maksti tagasi sõjalaene.

Kummatigi ilmneb ajalooallikaist, et sagemini on pidanud joovastirahast sõda finantseerima pigem riigid kui mässulised. Aastasadu tuginesid suurriigid oma sõdu rahastades sääraste meelemürkide nagu tubaka ja alkoholi maksustamisele. 18.–19. sajandil suutsid Euroopa rivaalitsevad impeeriumid, teiste seas Prantsusmaa ja Inglismaa, luua oma tohutu sõjamasina ja seda käigus hoida tänu ränkadele maksudele, mis kehtestati väga nõutavatele kaupadele, sealhulgas teele, alkoholile ja tubakale. Nagu olevat teravmeelitsenud Napoleon III: „See pahe [tubakasuitsetamine] toob maksudena sisse sada miljonit franki aastas. Keelan selle [maksustamise] kõhklemata otsemaid – kohe, kui te oskate nimetada mulle mõne vooruse, mis on sama tulus.”⁹ Suurbritannias andis sõda käepärase õigustuse kehtestada alkoholile uued maksud, nende sissenõudmine omakorda tekitas aina tõhusama maksuametkonna, mis andis riigile võimaluse koguda veel rohkem makse, mille abil tasuda üha kulukamate sõjaliste ettevõtmiste eest. „Sõda ja riigikaitse olid avalikud hüved, mida valitsejad kasutasid maksustamise õigustamiseks,” selgitab Margaret Levi oma klassikalises teoses „Valitsemine ja tuluallikad” („Of Rule and Revenue”).¹⁰ Ja 18.–19. sajandi Suurbritannias ei olnud ükski maks tähtsam alkoholiaktsiisist, mis aitas muuta selle riigi juhtivaks sõjaliseks jõuks maailmas.