Читать книгу Joovastatud tapma - Peter Andreas - Страница 5

Myanmarist Mehhiko ja Colombiani on narkokaupmehed kujundanud endale sõjalise jõu, et vägivalla toel kaitsta ja laiendada oma osa uimastiturul. Rivaalitsevate kaubitsejate sõda reviiri pärast on viimastel aastatel nõudnud eriti ränka lõivu Mehhikos, kus surmade arv ületab enamiku kodusõdade kaotusi. Ent sõjalist jõudu kasutati uimastituru kindlustamiseks juba hiljemalt 19. sajandi oopiumisõdades. Peamine muutus seisneb selles, et vägivaldne võitlus uimastituru eest ei ole enam riigi toetatud ettevõtmine – mille haripunktiks oli Hiina oopiumituru avamine Briti kahuritorude abil –, vaid seal toimetavad enamasti riigivälised tegelased.

Võib-olla peaks praeguste narkojõukude lahinguid käsitlema kuritegeliku kaubandussõja vormina, mille on teinud võimalikuks joovastite kriminaliseerimine ning sõjavarustuse ja sõjalise väljaõppe saanud võitlejate hõlbus kättesaadavus. Traditsioonilised julgeoleku-uurijad ja ka paljud õigusteadlased küllap muigavad, kui seda tüüpi organiseeritud vägivalda nimetatakse sõjaks. Ent neis konfliktides hukkunute arvu ja kõige võimsamate tegutsejate küllusliku relvastuse tõttu tasub meil ehk tavapärane sõja definitsioon ümber sõnastada.¹¹

Tuleb toonitada, et sõda joovastite eest võib olla tihedalt seotud sõjaga joovastite vastu ning sellest ka hoogu saada. Näiteks Mehhiko puhul on selge, et valitsuse strateegia raiuda suurtel narkokaubitsejate organisatsioonidel pea maha on tahtmatult õhutanud rivaalitsevate jõukude omavahelisi lahinguid. Kui üks organisatsioon joovastivastases sõjas kõrvaldatakse või kaotab jõudu, sekkuvad teised organisatsioonid agressiivselt sõtta joovastite eest, võideldes ägedalt tühjaks jäänud territooriumi pärast – iseäranis nende piiripunktide ja koridoride pärast, kustkaudu veetakse uimasteid Ühendriikidesse. Nood verised kokkupõrked tähendavad üksiti sõda joovastite abil, sest neid rahastatakse narkotulust.

Veel üks vastastikmõju ilming on tõik, et narkokaupmehed võivad algatada sõja joovastite eest kaitsereaktsioonina sõjale joovastite vastu, tappes selle käigus kohtunikke, politseinikke ja poliitikuid. Enamiku narkokaupmeeste tavapraktika on riiki vältida, selmet temaga vastasseisu asuda – lõppude lõpuks mõjub ülearune vägivald ärile halvasti, sest tõmbab tarbetut tähelepanu –, aga erandjuhtumeil on riigile kuulutatud koguni täiemõõduline sõda. Kuulsaim näide on Pablo Escobar ning tema Medellíni kokaiinikartell 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul. Ent nagu kinnitavad oopiumisõjad, ei ole nähtus, kus joovastivastasele sõjale reageeritakse sõjaga joovastite eest, sugugi uus.