Читать книгу Surnud mehe jäljed - Peter James - Страница 10

Päevavalgust oli kasinalt, kui mõttesse vajunud Roy Grace pööras eraldusmärkideta halli autoga Trafalgar Streetile. Tänavat võidi ju uhkelt nimetada kuulsa võidetud merelahingu järgi, kuid selle inetumat otsa ääristasid mõlemat kätt räpakad, hooldamata hooned-poekesed ning lõviosa ööpäevast ka narkodiilerid. Ehkki tänase pärastlõuna ropu ilmaga olid neist vaid kõige meeleheitlikumad väljas. Glenn Branson, seljas moekas pruun valgetriibuline ülikond ja kaelas säravpuhas siidlips, istus tema kõrval pahuralt vaikides.

Politseiauto kohta tavatul kombel ei olnud üsna uus Hyundai veel hakanud haisema nagu äravisatud Mc Donald’si pakend, mida täidab rääsunud juuksegeel, vaid selles püsis uue auto värske lõhn. Ehitusfirma kõrge laudtara juures pööras Grace paremale. Aia taga uuendati üht Brightoni kesklinna laia räämas ala: kaht vana ja valdavalt mahakantud raudtee laohoovi muundati järjekordseks peenutsevaks linnaarenduseks.

Enamikku laudtara kattis kunstniku klantskujutis arhitekti nägemusest. UUE INGLISMAA KVARTAL.TULEVIKU ELUSTIILI KODUD JA KONTORID. See jättis sama mulje, mõtiskles Grace, nagu iga teinegi moderniseeriv arendus mis tahes linnas ja linnakeses, kust ta oli eales läbi sõitnud. Ainult klaas ja paljad terastalad, õuedele tipitud väikesi pügatud põõsaid ja puid, tänavaröövlitest ei kippu ega kõppu. Inglismaa tehakse üleni sarnaseks ja pole vahet, millises linnas või linnakeses sa parajasti viibid.

Aga on sel üldse tähtsust, imestas ta äkki. Olen ma kolmekümne üheksa aastaselt juba lubjakas? Kas ma tõesti tahan, et see minu armastatud linn jääks puudustega tükkis ajavoolust kõrvale?

Praegusel hetkel ei rõhunud tema südant siiski Brightoni ja Hove’i linnaplaneerimisameti poliitika. Ega koguni inimjäänused, millega nad tutvuma suundusid. Vaid midagi kangesti rusuvat.

Cassian Pewe.

Pärast pikka toibumist autoavariist ja mitut valestarti pidi Cassian Pewe esmaspäeval viimaks kriminaalpolitsei peakorteris tööd alustama, seda Grace’iga võrdses rollis. Ja ühe suure eelisega: komissar Cassian Pewe oli abiprefekt Alison Vosperi sinisilmne lemmikpoisu, kuna Grace oli põhimõtteliselt Alisoni must lammas.

Hiljutiste kuude mõningate kaalukate õnnestumiste kiuste aimas Grace, et Sussexi politseijõududes lahutab teda kuhugi kolkasse saatmisest vaid väga pisike eksimus. Tal polnud tõesti isu Brightonist ja Hove’ist minema kolida. Eriti mitte oma kalli Cleo juurest.

Grace’i hinnangul kuulus Cassian Pewe nende ülbete meeste kilda, kes olid nii võimatult nägusad kui ka sellest täiesti teadlikud. Kuldsed juuksed, ingellikult sinised silmad, kunstlik päevitus ja üdini tungiv hääl nagu hambaarsti puur. See vennike patseeris, suled kohevil, õhkudes loomulikku autoriteeti ja kippudes alati kamandama, ilma et teda oleks palutud.

Just seetõttu oligi Royl temaga kokkupõrge, kui Londoni politsei läkitas paari aasta eest leiboristide partei suurkogu ajal abijõudusid Brightonisse korda tagama. Tollal inspektori auastmes Pewe oli rumala vusserdaja kõrkusega vahistanud kaks informaatorit, keda Roy oli hulk aastaid tulemuslikult rakendanud, ning põikpäiselt keeldunud süüdistusi tühistamast. Kui vihane Roy esitas kaebuse, oli Alison Vosper asunud Pewe poolele.

Roy ei taibanud, mida põrgut Alison selles mehes näeb – muidugi kui nad polnud armukesed, nagu ta vahetevahel süngelt kahtlustas, olgugi et see oli ebatõenäoline. Abiprefekti kiirustamine Pewe Londonist ületoomisel ja edutamisel, millega tüübile sisuliselt loovutati Grace’i kohustusi – ehkki tegelikult tuli Roy kõigega edukalt üksinda toime –, lubas oletada varjatud sihte.

Glenn Branson, loomu poolest lausa talumatu jutupaunik, polnud kriminaalpolitsei peakorterist Sussex House’ist lahkumisel sõnagi poetanud. Võib-olla oligi ta nördinud, et teda reede õhtul pererüpest eemale tiriti. Aga võib-olla oli asi selles, et Roy polnud teda rooli lasknud. Ootamatult katkestas seersant vaikuse.

„Oled sa näinud filmi „Öö kuumuses”?” küsis ta.

„Vist mitte,” vastas Grace. „Ei ole. Mis siis?”

„See rääkis rassistlikust võmmist USA lõunaosariikides.”

„Ja edasi?”

Branson kehitas õlgu.

„Kas mina olen rassist või?”

„Sa oleksid võinud rikkuda kellegi teise nädalalõpu. Miks just minu?”

„Sest ma kiusan alailma mustanahalisi.”

„Ari seda usubki.”

„Sa ei räägi ometi tõsiselt!”

Paar kuud tagasi oli Roy Glennile ulualust andnud, kui seersandi naine abikaasa välja viskas. Mõnepäevane elu sama katuse all oli ähvardanud nende ilusa sõpruse rikkuda. Nüüd oli Glenn jälle kodus naise juures.

„Räägin küll tõsiselt.”

„Ari on vist nupust nikastanud.”

„Avakaader sillal on tuntud. Üks kinoajaloo pikemaid relssvõtteid,” ütles Glenn.

„Tore. Eks ma millalgi vaatan. Kuule, semu, Ari ärgu ajagu pada.”

Glenn pakkus talle nätsu. Grace noppis ühe ja hakkas närima, piparmündimaitse virgutas teda kohe.

Seejärel sõnas Glenn: „Oli sul vaja tingimata mind täna õhtul siia tirida? Sa oleksid võinud valida kellegi teise.”

Tänavanurgast möödudes nägi Grace rääbakat meest jutlemas kapuutsiga dressipluusis noorukiga. Tema treenitud pilgule paistis nende käitumine varglik. Kohalik narkodiiler serveeris kaupa.

„Mina arvasin, et sinu ja Ari suhe paraneb.”

„Nii arvasin minagi. Ma ostsin selle kuradima hobuse, nagu ta tahtis. Nüüd tuleb välja, et hobune oli valet tõugu.”

Viimaks märkas Grace tuuleklaasi nühkivate kojameeste vahelt kaevemasinate kobarat, patrullautot, ehitusplatsi sissepääsul sinivalget kuriteopaiga linti ning väga ligunenud ja õnnetu moega konstaablit kollases helkurvestis, näpus kilesse mässitud klade. Vaatepilt rõõmustas Grace’i: vähemalt oli mundripolitseinikke tänapäeval õpetatud, kuidas kuriteopaiku säilitada.

Ta tõmbas teeserva, parkis patrullauto nina ette ja pöördus

Glenni poole. „Sul on kavas varsti inspektoriks kandideerida, eks?”

„Jah.” Seersant kehitas õlgu.

„See võib olla täpselt sedasorti juurdlus, millest töövestlusel pikalt-laialt pajatada. Lugu, mis ärataks huvi.”

„Seleta seda Arile.”

Grace pani sõbrale käe õlale. Too oli vahva sell, üks terasemaid uurijaid, keda ta oli iial kohanud. Glennil olid olemas tarvilikud jooned, et politseijõudude ametiredelil tõusta, ent sel oli oma hind. Ja selle hinnaga ei suudetud sageli leppida. Hullumeelsed tööajad hävitasid liiga palju abielusid. Paremini sujus enamasti neil, kelle abikaasad olid politseinikud. Või meditsiiniõed või mingi muu elukutse esindajad, milles ebainimlikke tööaegu peeti enesestmõistetavaks.

„Ma valisin täna sinu, sest sa oled mu tippmees. Kuid ma ei sunni sind millekski. Tule minuga või mine koju. Sina otsustad.”

„Jah, vanatoi, ja mis juhtub, kui ma koju lähen? Homme olen uuesti mundris ja arreteerin geisid sündsusetute tempude pärast Duke’s Moundi pargis. On mul õigus?”

„Enam-vähem.”

Grace väljus autost. Branson järgnes talle.

Vihmas ja ulguvas tuules kummargil, riietusid nad valgetesse kaitseülikondadesse ja kummikutesse, milles mõjusid nagu kaks spermatosoidi, ning jalutasid sündmuspaika valvava konstaabli juurde, et sisenemiseks allkiri anda.

„Te vajate taskulampe,” ütles konstaabel.

Grace klõpsutas kontrolliks oma taskulampi. Branson talitas tema eeskujul. Teine, samuti helekollast vesti kandev konstaabel juhatas hääbuvas valguses teed. Üle piraka platsi kõndides sumpasid nad kleepuvas mudas, kuhu rasked roomikud olid sõtkunud roopaid.

Nad möödusid kõrgest kraanast, vaikinud ekskavaatorist ja ehitusmaterjalivirnadest, millele olid katteks kinnitatud laperdavad polüeteenkiled. Reljeefselt kerkis murenev Victoria-aegne punane telliskivimüür, mis piiras Brightoni raudteejaama parkimismaja vundamenti. Ümberringi oli hämarikus näha linnatulede oranži hõõgust. Taras kolises lahtine laud, kusagil kõlksusid vastamisi kaks metallijuppi.

Grace silmitses maapinda. Sellesse rammiti juba vundamendiposte. Ekskavaatorid olid territooriumil mitu kuud sõelunud. Mis tahes tõendusmaterjali leiab vaid äravoolutunnelist, õues on kõik ammugi kaotsis.

Konstaabel seisatas ja osutas kahekümne jala sügavusel lagedale kaevatud avausele. Rajatis meenutas Grace’ile maasse mattunud eelajaloolist madu, kelle seljale on uuristatud sakiline auk. Peaaegu värvituks kulunud telliste mosaiik moodustas osa pooleldi maa-alusest trassist ja kerkis siin-seal vaevu läbi muda.

Äravoolutunnel, mis kulges Brightoni vanalinnast Kemp Towni raudteeliinini.

„Mitte keegi ei teadnud,” ütles konstaabel. „Ekskavaator riivas seda täna juhuslikult.”

Roy Grace viivitas pisut, heitles isegi sellise suhteliselt väikese kauguse puhul oma kõrgusekartusega. Siis tõmbas ta hinge ja ukerdas järsust libedast nõlvast alla, ohates valjusti kergendusest, kui komistamata ja tervena põhja jõudis. Äkki näis mao keha sootuks suurema ja paljamana kui ülalt. Ümar vorm kaardus tema kõrval vist küll seitsme jala kõrgusena. Auk keskel sarnanes pimeda koopaga.

Branson ja konstaabel kannul, sammus ta auguni ja lülitas taskulambi sisse. Äravoolutunnelisse pugemisel tantsisid metsikud varjud. Õlad kühmus, kirtsutas ta tugeva tülgastava rõskuseleha tõttu nina. Ruumi oli tunnelis rohkem, kui väljast oli paistnud; talle tundus, nagu viibiksid nad iidses perroonideta metroos.

„„Kolmas mees”,” ütles Branson. „Seda filmi oled sa näinud. See oli sul olemas.”

„Kas Orson Wellesi ja Joseph Cotteniga?” küsis Grace.

„Just, hea mälu sul! Kloaagid toovad selle mulle alati meelde.”

Grace keeras võimsa taskulambikiire paremale. Pimedus. Virvendavad lombid. Vanaaegne tellissein. Nüüd suunas ta valguse vasakule. Ja võpatas.

„Sa raisk!” röögatas Glenn Branson, hääl ringiratast kajamas.

Kuigi Grace oli osanud sellega arvestada, ehmatas mitu jardi eemal trassipõrandal nähtu teda ikkagi. Seina najal istus luukere, pooleldi porikihtides. Jäi mulje, nagu logeleks see siin teda oodates. Peanaha küljes oli endiselt laiguti pikki juuksesalke, aga muidu olid vaid alasti kondid, kas puhtaks näritud või kõdunenud, üksikute tillukeste kuivanud naha räbalatega.

Grace sumpas lähemale ja hoidus jalgealuses mülkas libisemast. Sekundiks vilksatasid kaks punast täpikest. Rott. Ta sihtis taskulambikiire jälle kolbale, mille ogar jäik irve ajas tal ihukarvad turri.

Ja ihukarvad ajas turri veel miski.

Juuksed. Ehkki minetanud loomuliku läike, olid need samasuguse pikkusega ja samasugust talinisu karva nagu tema ammukadunud naise Sandy kiharad.

Püüdes sellest mõttest vabaneda, pöördus ta konstaabli poole ja küsis: „Kas te olete tunneli läbi otsinud?”

„Ei, söör, ma arvasin, et ootame kriminaliste.”

„Hüva.”

Grace tundis kergendust ja oli rahul, et noormehel jätkus oidu mitte riskida potentsiaalsete asitõendite häirimise või hävitamisega. Ta taipas, et tema käsi väriseb. Ta keeras taskulambikiire jälle kolbale.

Juuksesalkudele.

Veidi üle üheksa aasta tagasi, tema kolmekümnendal sünnipäeval, oli tema jumaldatud naine Sandy jäljetult kadunud. Sestsaadik otsis Grace teda. Arutles päeval ja ööl, mis oli naisest saanud. Kas ta oli röövitud ja kusagil vangis? Salakallimaga plehku pannud? Mõrvatud? Enesetapu sooritanud? Oli ta elus või surnud? Nõutu Grace oli lävinud ka meediumide, selgeltnägijate ja igat muud masti sensitiividega, keda leidis.

Viimati oli komissar külastanud Münchenit, kus Sandyt oli väidetavalt märgatud. See kõlas loogiliselt, sest naise ema suguvõsa pärines Müncheni kandist. Kuid sugulastega polnud Sandy ühendusse astunud, ja nagu tavaliselt, jooksid Grace’i uuringud tühja. Alati, kui tal oli tegu tuvastamata surnud naisterahvaga, kes langes sobivasse eagruppi, mõlgutas ta, kas sedakorda on see tema naine.

Luukere, kes lebas praegu tema ees maa-aluses äravoolutunnelis linnas, kus ta oli sündinud, kasvanud ja armunud, näis teda pilkavat, otsekui hüüdes: „Võttis sul aga siiatulek aega!”