Читать книгу Surnud mehe jäljed - Peter James - Страница 16

„Kas ma olen su elu armastus?” küsis naine temalt. „Olen või, Grace? Kas olen?”

„Oled jah.”

Muigel suu. „Ega sa mulle ei valeta, Grace?”

Tol hunnitul juunikuu pärastlõunal olid nad lõunatanud ja veinitanud St Germaini linnajaos La Coupole’i restoranis ning lonkinud seejärel enne hotelli naasmist mööda Seine’i kaldapealset.

Kui nad olid koos, näis ilm ikka olevat imeilus. Nagu praegugi. Sandy seisis nende nägusas magamistoas tema kohal ja tõkestas päikesevalgust, mis aknaluukide vahelt sisse voogas. Naise blondid juuksed rippusid kummalgi pool tedretähnilist nägu alla ja riivasid mehe põski. Siis pühkisid juuksed üle mehe näo, otsekui tema tolmust puhastamiseks.

„Hei! Ma pean lugema ... seda aruannet prokuratuurile ... ma ...”

„Sa oled nii tüütu, Grace. Alati pead sa lugema! Me oleme Pariisis! Meil on romantiline nädalalõpp! Kas ma ei meeldi sulle enam?” Naine suudles ta laupa. „Lugema, lugema, lugema! Töötama, töötama, töötama!” Mehe laupa suudeldi veel. „Nii tüütu, tüütu, tüütu!”

Liuglemisi taganes Sandy ta sirutuvate käte vahelt, teda õrritades. Naisel oli seljas napp suvekleit, millest rinnad olid peaaegu välja lupsamas. Grace märkas silmanurgast pikki päevitunud jalgu, millel oli kleidiäär üles kintsudele kerkinud, ja tundis end äkki väga himuralt.

Naine seisis tema kohal, liibus ligi, silitas käega ta kubet. „Kas see on mulle, Grace? Kihvt! Kus alles kõvatab!“

Ere päikesevalgus hägustas järsku naise näo. Edasi kadusid näojooned täiesti ja vastu vahtis tühi mustendav ovaal, mida raamisid kuldsed heljuvad juuksed, nagu oleks kuu päikese varjutanud. Grace tundis paanikasööstu ega suutnud murdsekundiks naise nägu isegi meenutada.

Siis nägi ta naist taas selgelt.

Ta muheles. „Ma armastan sind rohkem kui midagi muud maa...”

Nüüd oleks päike nagu peitunud pilve taha. Temperatuur langes. Sandy jume närtsis, justkui oleks naine haige, suremas.

Palavikulises embuses põimis ta käed ümber naise kaela. „Sandy!” ütles ta ägedalt. „Mu kallis Sandy!”

Naise lõhn oli kentsakas. Ihu oli äkki kangestunud, mitte enam Sandy pehme ihu. Lõhn oli imal. Lagunemise ja mulla ja riknenud apelsinide lõhn.

Valgus kustus, nagu oleks keegi pistiku seinast tõmmanud.

Roy kuulis kõledas tühjuses oma hääle kaja.

„Sandy!” hüüdis ta, aga see hüüatus jäi talle kurku kinni.

Valgus süttis uuesti. Lahkamisruumi halastamatu valgus. Uuesti vahtis ta naisele otsa. Ja karjatas.

Ta vahtis kolba silmaaukudesse. Hoidis käte vahel luukeret. Laitmatute hammastega kolp irvitas.

„SANDY!” kisendas ta. „SANDY!”

Nüüd muutus valgus. Muutus mahedalt kollaseks. Voodivedru nagises. Ta kuulis häält.

„Roy?”

See oli Cleo hääl.

„Roy? Oled sa ärkvel?”

Ta jõllitas lakke ja kissitas hämmeldunult, higi ojadena voolamas.

„Roy?”

Ta värises. „Ma ... ma ...”

„Sa karjusid nii koledasti.”

„Vabandust. Anna andeks.”

Cleo oli istukil, pikad blondid juuksed sassis, nägu unest ja jahmatusest kaame. Küünarnukile nõjatudes vaatas ta meest kummalisel ilmel, justkui oleks Grace talle haiget teinud. Veel enne kui ta kõneles, teadis mees, mida ta ütleb.

„Sandy.” Cleo hääl oli etteheitev. „Jälle.”

Grace vahtis tema poole. Sama karva juuksed nagu Sandyl, samasugust värvi silmad – võib-olla Sandyga võrreldes raasuke hallikassinisemad. Teraseläikesemad. Grace oli lugenud, et lesed või lahutatud armuvad tihtilugu inimestesse, kelle välimus meenutab nende abikaasat. Varem polnud see mõte komissarile pähe turgatanud. Kuid need kaks naist ei olnud üldsegi sarnased. Sandy ilu oli pehmemat laadi, ta polnud Cleo kombel klassikaline kaunitar.

Mehe pilk rändas Cleo magamistoa valgesse lakke ja valgetele seintele. Mustale lakeeritud puidust tualettlauale, milles olid sügavad mõrad. Cleo vältis Grace’i kodu, kuna tundis seal liialt Sandy kohalolekut, ja eelistas, et nad veedaksid ühist aega siin, tema juures.

„Anna andeks,” ütles Grace. „Kõigest halb uni. Luupainaja.”

Cleo silitas õrnalt mehe põske. „Võib-olla peaksid sa taas seda oma psühhiaatrit külastama.”

Grace noogutas ja vajus raskustega tagasi rahutusse, puhkuseta unne, tundes hirmu uute unenägude ees.